Peaosaline rikkus maffiafilmi

Kaader filmist. Foto: outnow.ch

Kolm Oscarit ja kaks Kuldgloobust võitnud «Argo» tõstis Ben Afflecki režissööride kuldliigasse, kuid see võis olla mõnevõrra ennatlik. «Öö seadus» (originaalpealkiri «Live by Night») kestab kaks tundi ja üheksa minutit. Põnevat filmielamust on seal pooleteise tunni või tunni ja neljakümne minuti jagu. Viimased pool tundi võib filmisõber hääletu nutitelefoniga Facebookis veeta, oma meile vaadata, sõnumitele vastata ja mõelda, kuhu sööma minna.

«Öö seadus», 2017

Dramaatiline krimipõnevik

Režissöör ja peaosatäitja Ben Affleck

Osades Elle Fanning, Brendan Gleeson, Chris Messina, Sienna Miller, Zoe Saldana, Chris Cooper

Kinodes alates 20. jaanuarist

Filmi sisu seisneb lühidalt selles, kuidas Esimese ilmasõja veteranist Joest (Ben Affleck) saab alguses pangaröövel ja pärast salakaubitseja. On nii seksi kui ka tulistamist, tagaajamised toimuvad vanade autodega, mille maksimumkiirus oli umbes 100 km/h ja mille sünkroniseerimata käigukast peategelase pahandustesse viibki.

Kui toimetajal olnuks lubatud kärpekääre kasutada, võinuks «Öö seadus» olla hoogne maffiafilm keeluseaduseaegsest Ameerikast, kus naised on ilusad, mehed ülikondades, muusika lõbus ja interjöör vintage.

Kõigepealt heast. Kõik peale Afflecki teevad hea rolli. Sienna Milleri mängitud elukutseline tüdruksõber on hooralik ratsionalist, kes küll korraks laseb end tunnetest ja mängu ilust pimestada, kuid teab siiski hästi, et tunnete nimel pole mõtet surra. Joe isa, politseiülema abi kehastav Brendan Gleeson («Braveheart», «Assassin’s Creed») paneb kaasa tundma – vana mees püüab hoida oma raisus last, aga ega täismeest ei suuda tema enese eest keegi kaitsta.

Filmis konkureerivad omavahel iiri ja itaalia maffia. Ent kui itaalia maffiapealik Maco Pescatore (Remo Giorne) on ärimees don Corleone vaimus («Sinu jaoks olen ma mister Pescatore!»), siis iiri maffiapealik Albert White (Robert Glenister) on … Donald Trump! Just selline, nagu ta – Trumpi ennast tsiteerides – «liberaalsete filmiinimeste» arvates olla võiks: kollakasblond, oranži jumega, huuled põlastavalt torus, ebaratsionaalselt õel. Ma ei tea, kas karakteri loomisel oli eeskujuks just Trump, aga öeldakse ju, et millest süda täis, sellest suu räägib, ja väga trumpilik kukkus see tegelane välja küll.

Põnevaid tegelasi ja näitlejatöid on filmis veel kuni vanameister Chris Cooperini, kes püüab kõige kiuste ausaks meheks jääda. Aga kasu pole sellest miskit: kui oled huntidega, siis tuleb uluda, muidu söövad hundid su ära.

«Öö seaduses» on tunda nii Martin Sorsese «Casinot», Francis Ford Coppola «Ristiisa» kui ka Terence Winteri, Martin Scorsese ja Mark Wahlbergi ühistööna sündinud seriaali «Keeluaja seadus» («Boardwalk Empire»). Võimalik, et kui viimases üht peaosalist kehastanud Michael Pitt oleks Joe rolli teinud, oleks «Öö seaduski» parem tulnud. Filmimaailmas on rolle ka Ben Affleckile – nagu ta mängib Nick Dunne’i filmis «Kadunud» – mees, kes ei pane juhtuma, vaid kellega juhtub. Seal otsustab tema pettunud naine ta hävitada.

Aga nüüd halvast. Kahju on mitmest heast, kuid raisatud süžeeliinist. Mäletate Moe Greeni (Alex Rocco) «Ristiisast»? Tema ehitas Las Vegase üles ning Corleone otsustas ta rahamasinast välja visata. Viskaski, ja mees lõpetas massaažilaual, paljas nagu porgand, kuul läbi silma ajju kihutatud. Joe saatus hakkab ühel hetkel kangesti Greeni omaga sarnanema. Moe Greeni sisse ei näinud vaataja kunagi. Ometi tahaks ju teada, kuidas tõrjutav oma saatuse üle kavaldab, püssitoru ümber pöörab, miks otsustab ta mitte põgeneda, vaid ülekaaluka vastasega sõdida, ja kui palju ta ette teab. Ben Affleckit on see ka huvitanud, kuid aja- või fantaasiapuuduses jääb käsitlus väga õhukeseks.

Teiseks: kui kaks vaenus olevat maffiapealikut oma jõu ühendavad, siis miks? Miks neil teineteist tarvis on? Joe-suguse tapmiseks piisanuks kahest kuni kuuest osavast püssimehest. Niisiis peab nende ühenduses olema midagi muud. Kuid mis, seda vaatajale isegi ei markeerita.

Kolmandaks: miks politseisülem hulluks läks? See võib filmis kujutatud asjaoludel küll juhtuda, kuid tegelast painav kinnismõte on nii poolikuks jäetud, et politseiülemast saab lõpuks lihtsalt märatsev hull.

Neljandaks… Miks on see viimased pool tundi romantiline draama, umbes nagu «Unetus Seattle’is»? Lõpuks on Joe tore mees, pühendunud isa ja suure südamega heategija. Nagu oleks Affleck enda kehastatud Joesse nii armunud, et näeb temas ainult seda, mida näha tahab. See rikub nii näitlejatöö kui ka filmi lõpu. Maffiafilm peab sinisest taevast ja rohelisest õuemurust vaimukam ja mitmekihilisem olema.