/nginx/o/2013/07/24/1917094t1h0116.jpg)
/nginx/o/2016/12/14/6173675t1h0323.jpg)
Riigikogu majanduskomisjon arutas teisipäeval Eesti Üürnike Liidu pöördumist ning Liidu esitatud «Omandireformi läbiviimisel tekitatud kahju hüvitamise seaduse» eelnõu, arutelu jätkub komisjoni järgmistel istungitel.
Riigikogu majanduskomisjon tegeleb sundüürnikele hüvitise maksmise küsimusega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mullu sügisel esitatud pöördumisel oli üle 5000 allkirja ning selles meenutatakse omandireformi, mille tulemusena jäi hilisematel aastatel oma kodu erastamise võimalusest ilma üle 60 000 inimese. «Euroopa Liidu liikmesriigina peaks Eesti tunnustama inimeste koduõigust ja vähemalt nüüd, 25 aastat hiljem, tunnistama tehtud ebaõiglust ja ülekohut ning kompenseerima riigi poolt tekitatud nii moraalse kui ka materiaalse kahju kodudest väljatõstetud inimestele või neile, kes sunniti pangalaenukeerisesse uue kodu soetamiseks,» leiavad pöördumise esitajad.
«Omandireformi seadus püstitas ju iseenesest suurepärase põhimõtte: õigusvastaselt võõrandatud vara tuleb tagastada või kompenseerida endistele omanikele või nende õigusjärglastele. Seadus kehtestas seejuures ülla nõude, et seejuures ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Sõnades ei saagi seda paremini väljendada,» ütles Üürnike Liidu esimees Helle Kalda.
Ta tõdes samas, et tegelikkuses laiendati omandireformi seadusega määratletud omanike ringi ja omand tagastati väga kiiresti. Kuid üürnike õigustest ja nende murede lahendamisest riik ei hoolinud. «Et inimestele tuleb eluaseme kaotus kas kompenseerida või anda neile näiteks Vene sõjaväelaste lahkumisel vabanenud elamispinnad ning oleks tulnud ka alustada elamuehitust. 26 aastat on möödas, kuid kahjuks on küsimuse teine pool lahendamata,» lausus Kalda.
«Kokku sada tuhat inimest jäi oma kodust ilma. Selle tõttu olemegi esitanud eelnõu, et see küsimus lõpuks ära lahendada,» lisas ta.
Õigusteaduste doktor Endel Ploom lausus, et arutamiseks kokku pandud seaduseelnõus pole kõiki sundüürnike laia temaatikat puudutavaid küsimusi kirjas. «Ja ei oskagi kõiki asjaolusid lõplikult esitada. Mina ei tea, kui palju on neid isikuid, kellele tuleks kahju hüvitada. Mina ei tea, milliseks võib kujuneda vajaminev summa. Aga kui see küsimus lahendatakse positiivselt, siis mul oleks selle juures üks väike palve: alustame hüvitamist kõige vanematest inimestest. Et nad saaksid enne lahkumist öelda: oli õige riik. Tegi kahju, aga hüvitas selle. Ja seejärel edasi noorematega, kuni see kahju on lõpuks hüvitatud. Muidu pole meil mõtet õigusriigist unistadagi,» ütles Ploom.
Nelja lehekülje pikkune seaduse eelnõu määratleb kõigepealt ära omandireformi läbi kahju kannatanud ja nendega võrdsustatud isikud. Järgmiseks defineeritakse uue ülekohtu ja kahju tekitamise mõisted. Need olid asjad, mida oleks tulnud omandireformi läbiviimisel vältida.
Kahju olemuse puhul näeb eelnõu ette, et võetaks arvesse nii varalist kui ka moraalset kahju. Varalise kahjuna lähevad arvesse nii eluasemest kui selle parendamiseks tehtud kulutustest ilma jäämine, samuti kõik kulutused, mida üürnik pidi kandma endale uue eluaseme hankimisega, kaasa arvatud selleks võetud pangalaenud ja pangalaenude intressid. Neil, kes on pidanud elama üürikorteris, on kahjusumma aluseks nende poolt makstav üürisumma.
Kahjunõudeid läbivaatav organ peaks eelnõu kohaselt olema kohaliku omavalitsuse juurde moodustatav lepituskomisjon, mille tegevust finantseerib riik.
«Kahjuks on eelnõu juurest puudu mõjuanalüüs ja me ei oska praegu öelda, kui paljusid isikuid see puudutab ja mis oleks selle rahaline ulatus. Selle tõttu toetame ka meie nende asjaolude selgitamist loodavas omandireformi komisjonis,» ütles majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna juhataja Karin Sillmann.
Moraalne kahju on eelnõus küll mainitud, kuid esialgses variandis selle kohta midagi täpsemat kirjas ei ole.
Majanduskomisjoni liige Siim Kiisler (IRL) soovis täpsustada seda, kuidas võiks välja näha moraalse kahju suuruse määramise mehhanism.
«Moraalse kahju hindamine on tehniliselt lihtne, summa kindlaks määramine aga natuke keerulisem. Küsimus on selles, et see on kohtu pädevusse kuuluv küsimus. Seda, et inimene on moraalset kahju saanud, saab mitmel viisil tõestada. Meditsiiniliste tõenditega saab tõestada, et tervis halvenes, et näiteks kolmandal päeval pärast halva uudise kuulmist sai inimene infarkti. Sellised asjad on moraalne kahju ja selle suuruse määrab kohus,» selgitas Ploom. Kohtusse pöördumine on aga iga inimese vaba valik.
Riigikogu liige ja endine sundüürnik Heimar Lenk ütles, et kõnealune seaduseelnõu on tehtud selleks, et heastada inimestele see ülekohus, mida Eesti riik on neile teinud. «Eesti riik ei saa puhtana edasi minna, kui see asi on tegemata. Sest üürnike lapsed ja lapselapsed meenutavad seda samamoodi, nagu mina meenutasin täna oma isa,» ütles Lenk.
«Üürnike Liidu arvates on üürnikel õigus nõuda kompensatsiooni selle summa ulatuses, mille ulatuses nad ostsid endale uue korteri. Toome selle tänapäeva, arvestame ümber ja asi on klaar. Maksin nii palju, tahan saada nii palju. Sest riik on süüdi, et mind kodust välja tõsteti. Ja minu isiklik seisukoht on selline, et moraalse kahju peaks heastama uue valitsuse peaminister või meie värske president, kes peaksid esinema avaldusega või kahetsusega, et selline omandireform on Eestis läbi viidud. Nad peaksid vabandama elavate ja nende kannatuste läbi meie hulgast lahkunud inimeste ees,» lausus Lenk.
«Peame tunnistama, et ajaloos on olnud palju ebaõiglust. Lähiajalugu vaadates nii 1940. aastatel kui 1990. aastatel. Majanduskomisjon arutab seda teemat oma järgnevatel istungitel ja ma loodan, et kevadeks ka jõutakse mingi lahenduseni, ütles komisjoni istungit juhtinud Aivar Kokk lõpetuseks.