«Arutasime tänasel sotsiaalkomisjoni istungil naiste varjupaikade rahastamise teemal – oh, kuidas hinges kriibib,» kirjutab Kersna sotsiaalmeedias.
Riigikogu liige kirjeldab, et väiksemates maakondades peavad teenuse pakkujad saama hakkama oluliselt väiksema summaga võrreldes möödunud aastaga, mitmes maakonnas on eelarve kahanenud 30-50 protsenti.
Kersna toob välja, et näiteks Võrumaa naiste tugikeskuse eelarve oli eelmisel aastal 47 000 eurot, hanke piirsummaks oli seatud 27 000. Kokku korraldas sotsiaalkindlustusamet teenuse hankimiseks kolm hanget. Kõige suuremat ebaõiglust tekitas varjupaikade vahel Kersna sõnul see, et esimese hanke ajal justkui raha ei olnud ja pakkumised, mis läksid üle piirsummade, lükati tagasi. Kui protsess oli jõudnud kolmanda hankeni, siis kinnitati sobivateks ka need pakkumised, mis esimeses hankes tagasi lükati. Näiteks kui Valgamaa piirhind oli algselt ligi 27 000 eurot, siis kolmandas hankes tehti leping 49 000 euro peale. Õnneks on tänaseks igas maakonnas teenuse osutaja siiski olemas, tõdeb Kersna.
«Aga on ilmselge, et raha on valdkonnas liiga vähe. Praegu jätkub seda eelkõige majutusteenuse pakkumiseks, aga ohvrid vajavad vägivallarattast välja tulemiseks ka psühholoogilist ja juriidilist nõustamist, milleks on võimalusi liiga napilt,» märgib Kersna. Puudu on tema sõnul minimaalselt 150 000 eurot.
«Millal ometi saadakse aru, et tegemist ei ole mingi niši teenusega? Tuhanded naised ja lapsed elavad igapäevaselt vägivaldsetes tingimustes, mis hävitab nende elusid,» kirjutab Kersna ja lisab, et iga kümnes kuritegu Eestis on seotud perevägivallaga. Ta täpsustab, et varjupaikade poole pöördub aastas keskmiselt 2000 naist ja see on probleemi nähtav osa.