Läti kalastusmaniakid alustasid igatalvist invasiooni Peipsile

«Ilus Eesti kiisake, selliste kalade pärast me Peipsil käimegi ja kulutame päevas viiskümmend eurot,» naeris Krišjānis Lisovskis, kui oli suutnud pika mängitamise peale õnge otsa meelitada ahvena väikse sugulase kiisa. Foto: Sille Annuk

Eile varahommikul kell kolm istusid Kriš­jānis Lisovskis ja Māris Šlars Riias autosse ja võtsid suuna Eestisse. Kuuldused, et piirivalvurid on Peipsi jää piisavalt ohutuks tunnistanud ja järv kalastajatele avatud, olid jõudnud ka Lätimaale ning mehed ei saanud jätta võimalust kasutamata. Hoolimata sellest, et juba sama päeva õhtul tuli töökohustuste tõttu ette võtta tagasitee.

Kui mehed Jõgevamaale Kodaverre surnuaia taha parkimisplatsile jõudsid, valitsesid järvel pea ideaalsed püügiolud – temperatuur oli nulli ümber ja talikalastajate suurim vaenlane tuul ei lõõtsutanud kuigivõrd. Esimesed augud puuriti pärast rüsijääd pisut vähem kui kilomeeter kaldast, ent keda ei olnud – kala.

«No kassile midagi on,» kostis Māris Šlars, kes on Peipsil kalastamas käinud juba aastaid. Kell oli poole kümne ringis ja püütud juba mõnda aega, ent mehe kalakotist paistsid vaid paar väheldast ahvenat ja mõned kiisad. «Ehk hakkab ikka päeva peale võtma,» oli mees siiski lootusrikas.