Aivar Koitla: üks võtmeküsimusi on ka regionaalpoliitika

Aivar Koitla. Foto: Eesti Rahvuslik Konservatiivne Liit

Üksikkandidaadi Aivar Koitla tuleks tööpuuduse lahendamiseks soosida rahvusliku majanduse arengut, teaduspõhist ettevõtlust ja luua tingimused ümberõppeks, kuid oluline on ka regionaalpoliitika.

Millise teemaga sooviksite riigikogus kõige enam tegeleda ja miks? Kui Teil on konkreetne teema, siis kuidas lahendaksite?

Kindlasti sooviksin tegeleda valimisseaduse ja kodanikualgatuse ning -aktiivsusega seotud küsimustega. Arvan, et selles on peidus kogu ühiskonna baashoiakud ja toimemehhanism.

Väga oluline on Eesti riigis kuulata tavakodaniku häält ning seda arvesse võtta. Kindlasti suurendaksin läbi meediavahendite ja MTÜ-de ka kodanikuhariduse kvaliteedi tõstmist.

Praegu on täheldatav ka valimistel väga suur teadmatus ja väärinformatsioon, mida levitavad muide ka erakonnad ise.

Teine küsimus on rahvusküsimus, eestlus, patriotism ning inimeste seotus Eesti riigiga. Kuna olen maast madalast olnud tihedalt seotud Venemaa ja selle rahvaga, nüüd aga töötan kakskeelses koolis, arvan üsna hästi teadvat neid toimemehhanisme, millega erinevaid Eesti elanikkonna rahvusgruppe teineteisele lähendada.

Esmane on üsna intensiivne ja pidev teadvustamine erinevate rahvaste tavadest ja ajaloost. Esmalt aga ikkagi Eesti ajaloo ja kultuuri teadvustamine muulastele, et nad teadvustaksid endile oma asukohamaa ning tunneksid siin end kodusena. Eriti oluline roll on koolidel.

Kuidas suhtute e-hääletamisse?

Suure skepsisega. Juba nendel valimistel on esinenud hulgaliselt arusaamatusi vastava programmiga.

Ka e-valimiste reeglistik annab ruumi e-hääle muutmiseks hiljem valimisjaoskonnas mõne ebaausa (või äraostetud) valimisjaoskonna töötaja poolt.

Teine ja väga oluline küsimus on – kes kontrollib elektrooniliselt laekuvaid hääli. Teame küllaga häkkimise teel moonutatud tulemusi.

Ka on teada eelmisest korrast juhtumeid, eriti Ida-Virumaal, mil mõni ettevõtja korjab töötajate ID-kaardid koos koodidega kokku ja viib läbi nö e-hääletuse vajalikus suunas.

Samuti saab ka lausa kõrval vahtida ja survet avaldada valijale. Eriti kui on tegemist vanema või suhteliselt abitu inimesega.

Kuidas luua puuduvad (orienteeruvalt) 50 000 töökohta ja inimesed välismaalt koju tuua?

Oluline on pidev riiklik seire tööjõuvajaduse järele Eesti majanduses ja vastavalt sellele ka kas maksude või väljaõppega vastav ettevõtluse suunamine.

See toimiks lisaks tururegulatsioonile ja koostöös tööandjatega. Eeskätt tuleks soosida rahvusliku majanduse arengut, teaduspõhist ettevõtlust, luua tingimused ümberõppeks, ka soosida ja suunata riigile vajalike erialade õpetamist kutseõppes nii täiend- kui ka töökohapõhises õppes.

On teatud ettevõtluse vorme, mille eestvedajaks saaks kutsuda hea ettevalmistusega väliseestlasi oma kogemusi rakendama ilma nende elatustaset langetamata.

Üks võtmeküsimusi on ka regionaalpoliitika, mil riik võtab oma kätte ka ääremaade ja maapiirkondade arengu ning seal põllumajanduse ja väikeettevõtluse suunatud arengu.

Kindlasti aitaks kaasa ka paindlikum ettevõtluse maksustamine. Näiteks tööjõu maksustamisele peaks lähenema vastavalt ettevõtte suurusele, asukohale ja ka olulisusele.

Seda selleks, et soosida uute töökohtade loomist ning maapiirkondades väikeettevõtluse arengut.

Teatavasti riigikogu tegeleb paljuski seadusloomega. Missugust kogemust omate seadusloome vallas ja palju olete sellega oma praeguses elus kokku puutunud?

Otseselt seadusloomega tegelenud pole kuid tänu eelnevale ja praegusele töökogemusele kursis ka riiklikul tasandil toimuvaga.

Kui aga vaadata kasvõi tänast riigikogu, siis seal kahjuks ei mängi mingit rolli erialane kompetentsus. Näiteks isegi õiguskomisjonis on vaid keskharidusega juriidilist haridust mitteomavaid isikuid. See on muidugi lubamatu.

Riigikogu kandidaadile seaksin ette ka teatud eeldused, millele ta vastama peaks, et rahvast esindama sobiks.

Kuna aga enamus seadusandlust (mõningatel andmetel isegi kuni 85 protsenti) tuleb juba Brüsselist, siis enne nupule vajutamist peaksid selle läbi vaatama ikkagi selleks pädevad spetsialistid.

Koordinaatoriteks võiksidki olla aga rahvaesindajad. See eeldab aga juba riigikogulase tasustamise ja tööpõhimõtete muutmist.

Olen tavaline kahe lapsega perekonna perepea, mõlemad koos naisega käime tööl. Elame pangalaenuga ostetud eramajas. Lubatakse küll lastetoetusi, pensionitõuse ja mida koike, kuid unustatakse täiesti tavalised tööl käivad inimesed! Millist otsest tulemust näeme, kui anname oma hääled üksikkandidaadile?

Ühe oma programmilise punktina olen esile tõstnud Eesti perekonna toimetuleku ja jätkusuutlikkuse. Arvan, et riik peakski panema põhirõhu ja tähelepanu perekonna toimetulekule ning pereväärtuste propageerimisele.

Näiteks isegi Inglismaal jälgitakse lausa riiklikul tasemel pere suurusele vastavaid elamistingimusi, et need tagatud oleks. Nii maksu-, laenu-, kultuuri- ja sotsiaalpoliitika peaks silmas pidama täisväärtusliku perekonna arengut.

Kuna lastega perekond eeldab suuremaid kulutusi, tuleb ette näha ka kas vastav lapsevanema palk või teatud soodustused.

Selle asemel, et «kollast seltsielu» meedias reklaamida, tuleb hakata rohkem esile tõstma perekondasid koos nende murede ja rõõmudega kui eeskujusid terve ühiskonna toimimisele.

Samamoodi peab erilise tähelepanu alla võtma puudustkannatavad pered, üksikvanemad, tänavalapsed ja lastekodulapsed.

Kogu antud temaatika peaks olema hõlmatud kompleksse programmiga, mis tugineb nii riiklikule kui ka kodanikualgatuse korras osutatavale tegevusele.

Aga mis kõige tähtsam – üksikkandidaat on just vahetult tema valija esindaja ning ei saa vastutust lükata ühelegi abstraktsele erakonnale. Seega on just üksikkandidaat kohustatud esindama täie tõsidusega vähemalt 5000 – 6000 valija huve.

Mis saab edasi, kui Te ei saa järgmisesse riigikogu koosseisu?

Jätkan oma igapäevast töö- ja argielu.

Kuid kuna antud valimiskampaania on mind palju lähemale toonud Eesti tavakodanikule ja tema muredele ja rõõmudele, olen teadvustanud enda jaoks väga palju Eesti riigi olulisi valupunkte.

Seetõttu jätkan poliitilist tegevust ning pean võimalikuks uue rahvuslik-konservatiivse erakonna loomist koos mõttekaaslastega, mis juba ühtse jõuna viib ellu need plaanid, mis täna üksikkandidaadina ellu viimata jääda võivad.

Eesti vajab muutusi!