Vestlusring: «Eesti poliitikas ei eksita ega paluta vabandust.»

Millised võiksid olla teile nende valimiste märksõnad? Kuidas need valimised meelde jäävad?

Heldur Meerits: Valimised on olnud varasematest paremad – diskussioon on olnud selgelt asjalikum. Kui hinnata viiepallisüsteemis, siis kolme plussi veab minu arvates välja küll.

Signe Kivi: Debatt on olnud palju sisulisem. Seda poliitikute, aga eriti meedia poolelt. Ma olen isegi püüdnud mõistatada, millest nüüd äkki selline muutus. Olen ise ka poliitikas olnud ja selle mõttega harjunud, et kui inimene läheb poliitikasse, siis saab ta kõvasti kriitikat, veidi mõistmist, aga vähe tunnustust ja nii asjad käivadki.

Nüüd järsku, tegelikult juba sügisel, aga eriti alates uuest aastast, kaks poolt – meedia ja ajakirjandus – oleks nagu teineteist leidnud. Esitati asjalikke küsimusi, vastati neile, mõeldi välja formaate, mis aitavad eesmärke selgitada, mitte ainult vaielda, särada ja demagoogitseda.

Mina kiidan ka ajakirjanikke, sest võimalused teemasid põhjalikumalt arutada on ju olemas olnud varemgi, aga ju siis olid nüüd järsku kõik selleks valmis. Ja jumal tänatud – oli ka tagumine aeg.

Ignar Fjuk: Ajakirjandus on seekord valimiskampaaniat ise konstruktiivsemalt võtnud. Meedias tekkinud valimisdebati õhkkond on asjalikum.

Kuid ma ei tahaks seda kampaaniat üldse mingi lühikese perioodina määratleda. Politoloogilise tarkuse järgi algab uus kampaania juba valimistepäeva õhtul. Ja kui vaatame erakondade käitumist, siis näemegi pidevalt kampaaniale omaseid tegevusvorme, mis, kui panna see puhtalt valija ja võimu vahelisse konteksti, ei peaks seal üldse olema.

Ja seepärast on minu hinnang asjale hoopis teistsugune: üha enam on erakonnad seadnud end võimulolijatena sellisteks, keda miski võimult ei võta. Poliitikast on saanud omaette majandusharu ja erakondadest holding-firmad. Nemad käsutavad avalikku raha, jagavad ametiposte, pilluvad läbi oma kanalite ühiskonda keelab-käsib-poob-laseb-vormis sõnumeid sageli mõnda teemat üldse stigmatiseerides ja välistades, et «see on ju totrus, me isegi ei aruta seda». Kaasatust pigem tõrjutakse.

Nii et nendele valimistele on – mida rõhutavad ka gallupid – lõpuks jäänud ainult neli erakonda. Selline iseenesest mõistetav võimule saamine on selle asja paheline külg: valige, keda valite, meie oleme ikka võimul.

Meerits: Lisaks meediale on ka paljud MTÜd ja mõttekojad selle valimiskampaania jooksul aktiivselt kaasa löönud. Ja mulle tundub, et see õhkkonna muutus tabas erakondi ootamatult. Jälgin huviga, mida erakonnad järgmisteks valimisteks välja mõtlevad, sest vaevalt et nad tahavad jääda sellise «ülekuulatava» rolli, nagu nad on praegu sunnitud.

Kivi: Varasematel aastatel pidid poliitikud pigem ise otsima kohti ja organisatsioone, kus oma ideid tutvustada. Ja need, kellele tutvustati, suhtusid sellesse kui lauspropagandasse. Aga nüüd MTÜd ja ühendused lausa kutsuvad poliitikuid oma ideid tutvustama. Ja vastupidi – paljud on siiani arvanud, et nad pole poliitikast huvitatud, kuid praegu on näha, kuidas näiteks noored kunstnikud sekkuvad, ja mitte ainult kultuuripoliitikasse, vaid palju laiemalt.

Aga mis siiski jätkub ja teeb mulle muret, on see, et Eesti poliitikas mitte kunagi ei eksita. Eesti poliitikas ei tunnistata oma vigu ega paluta eales vabandust. Ent kindlasti on nelja aasta jooksul langetatud ka selliseid otsuseid, mille kohta tuleks tunnistada, et need ei olnud kõige paremad ja võib-olla peaks need üle vaatama.

See painab mind: professionaalsed poliitikud on minetanud oskuse kahelda, näidata välja murelikkust ja tunnistada oma eksimust. See omakorda peegeldub plakatitel. Mul ei ole midagi ilusate inimeste vastu, aga valijale edastatakse tõsist sõnumit plakatil, mis näeb välja nagu ilutoodete reklaam.

Millal viimane kord keegi oli inimlikult murelik või eksis? Mul tuleb meelde juhtum Siim Kallase peaministri ajast. Valitsuse pressikonverentsi vastas Siim Kallas ühele ajakirjaniku küsimusele: «Ma ei oska sellele vastata.»

Fjuk: See on ju inimlik.

Kivi: Appi, mõtlesin ma. Ja mina olen kogu aeg pingutanud, arvanud, et ükski küsimus ei tohi jääda vastuseta, ma pean teadma, ma olen ju minister, kuidas on võimalik, et ma ei tea. Ma väänan sõnu, ma keerutan, et vastamisega toime tulla. Aga vastus on lihtne: kui ei tea, siis ei tea.

Fjuk: Võimul pole kommet kahelda, aga kahtlemisest tulebki ju soov kutsuda inimesi dialoogile.
Sisuliselt tähendab see, et ühiskond on hakanud kiiresti liigenduma, aga see ei toimu horisontaalselt, vaid vertikaalselt, pentsikute jaotuste alusel.

Üks jaotumine toimub kindlasti jõukuse pinnalt: kellel on selles vallas juba midagi rohkemat ette näidata, see kuulub juba teistmoodi klassi ja tal on ka teistmoodi sõnaõigus. Või rahvuslikul pinnal, ja see on juba väga halb. Isegi meie endi kodanike seas. Et kui nad on teisest rahvusest, siis neid stigmatiseeritakse ja demoniseeritakse. Isegi ERRis on saateid, kus on heaks tooniks irvitada nende üle, keda riigikogu valimistel toetavad mitte-eestlastest Eesti kodanikud.

Kivi: Siin ma ei näe küll mingit vahet poliitikute ja kogu ühiskonna vahel. Vaatame peeglisse ja ütleme endile ausalt: me oleme kitsarinnalised, me ei armasta üksteist. See on August Kitzbergi «Libahunt»: «Hunt, metsa!» Niipea kui inimene on kuidagi teistsugune, siis metsa! Ja nii ongi kergem koonduda, olla ühesugune, olla positiivne, mitte eksida, mitte vabandust paluda, ilus nägu, ilus naeratus.

Fjuk: Neid, kes on vertikaalse liigenduse järgi üleval – ja see on võim –, kes seal on aastaid olnud ja arvavad, et võivad seal veel aastaid olla, innustab kõrgenenud eneseteadvus. Ja see tähendab, et on olemas «meie» ja «nemad». Valimised võiksid olla nagu puhastustuli, mis eraldab sõkaldest terad, mis kannavad positiivseid väärtusi, on ühiskonda siduvad, kõiki kaasavad.

Kas see tähendab, et valimistele peab alati tulema ka üks «uus jõud»?

Fjuk: Jah. Viis kuud enne valimisi ütlevad uuringud, et 40 protsenti valijaist ei toeta ühtegi erakonda. Kujutage ette seda kodanikku, kes ei taha ühtegi erakonda toetada. Järelikult on siin viga erakondades, mitte 40 protsendis kodanikes.

«Ühtse Eesti suurkogu» mäletate? Kõik mängisid seda mängu juba paar kuud enne kaasa, et nüüd tulebki uus erakond. Järelikult oli see ootus ühiskonnas olemas. Aga jõud jäi sündimata, sest kõik ootasid, et sealt see jõud sünnibki.

Meerits: Ma arvan siiski, et natuke on asi ikka inimestes ka. Mulle meenub üks Vikerraadio saade, kus inimesed said eetrisse helistada. See oli päris kampaania alguses ja saates ärgitati inimesi erakondade programme lugema. Mind üllatas, kui palju oli neid inimesi, kes vihaselt teatasid, et nemad küll ei hakka programme lugema. Neil oli oma poliitiline eelistus, kuid miks nad programmiga tutvumise vajalikkust nii vihaselt eitasid? See jäi mulle arusaamatuks.

Fjuk: Sellel, et programmid ei paku valijatele huvi, on mitu põhjust. Üks on see, et viimase nelja aasta jooksul muutus olukord ühiskonnas väga kiiresti ja valimislubadusi ei täidetud.

Aga võib-olla on põhjus hoopis selles, et riigikogu viimased kaks koosseisu on oma esimesi istungeid alustanud endaga seotud hüvitiste ja palkade menetlemisega. Nad ise ei ole hoolinud riigikogu mainest ja sellega anti avalikkusele teada: sellised me olemegi!

Meerits: Selles on kindlasti oma tõetera, aga mõnikord on asjade põhjused palju lihtsamad – valitsemisega seotu on paljudele inimestele lihtsalt liiga keeruline. Ja kui professionaalne poliitik peab valima, kas ta läheb doktoriõppesse või tantsusaatesse, siis ta läheb tantsusaatesse.

Kivi: Ma loodan et see on nüüd iroonia.

Meerits: Tantsusaade toob lihtsalt rohkem hääli.

Fjuk: Kui inimeste jaoks on valitsemine kauge, siis professionaalne poliitik toob valitsemise inimestele lähemale. Kui mitte muud, siis valijal peab vähemalt tekkima tunne, et «need seal» esindavad minu huve.

Meerits: Siiani on olnud ju nii, et mida suurem on erakonna eelarve, seda rohkem kohti on ta saanud riigikogusse. Praeguste valimiste juures ootan põnevusega, kas see vana seaduspärasus ikka veel kehtib. See on natuke muna ja kana probleem: kas neil on palju raha sellepärast, et on tegemist tubli ja tõhusa erakonnaga, või neil on palju kohti, sest neil on palju raha.

Iivi Anna Masso kirjutas hiljuti Postimehes, et käimasolevat valimiskampaaniat vaadates võib oletada, et üks meie unistus on täitumas – me hakkame muutuma «igavaks Põhjamaaks». Kas olete nõus?

Fjuk: Termin «igav Põhjamaa» on minu arvates samasugune nagu väide, et kõik hiinlased on ühte nägu. Põhjamaades on just kodaniku tasandil väga huvitav ühiskondlik elu. Miks seda igavaks nimetada? Pealegi näeb põhjamaine süsteem ette, et võimalikult paljud peavad olema kaasatud. Rootsis ja Soomes on parlamendis kaheksa poliitilist liikumist. Aga meil ennustatakse nüüd, et jääb ainult neli.

Kivi: Ega end üles töötanud erakonnad pole süüdi selles, et nad on nüüd olemas. Kõigil teistel on samuti võimalus ja inimesed hakkavad seda võimalust kasutama. Võimalik, et «uueks jõuks» pole ühiskonnas praegu energiat. Pealegi, kogemus on väärtus ja pidevalt millegi uue nõudmiseks oleme praegu juba liiga targad. Aga iga kord peaks kõikidesse kogudesse valitama ka uusi inimesi.

Mihkel Mutt kurtis mõne nädala eest, et ta ei kohta Eesti poliitikas enam särasilmseid inimesi, nagu taasiseseisvumise alguses. Teie olite poliitikas noil aegadel. Kuhu särasilmsus kadus?

Kivi: Töö mõttes ma neid aegu ka tagasi ei igatseks, see oli ikka hull aeg. Meenutades kas või Tallinna koostöökogu: jah, sinna tuli kokku erineva taustaga inimesi, kes kõik tahtsid midagi öelda. Tihti ei jõudnudki me midagi otsustada ja siis tuli veel keegi targem, kes ütles, et nii ei saagi otsustada, ja me hakkasime jälle vaidlema. Ka seal kustus silmasära ikka üsna ruttu.

Professionaalne poliitik, vähemalt Eestis, saab olla professionaalne ainult siis, kui tal on endal mingi professioon peale poliitika. Pole midagi hirmsamat sellest võlts-särasilmsusest, mis tekibki siis, kui inimene on 20 aastat saanud head palka, viibinud seltskonnas, kus kõigil on puhtad riided ja valge särk, autod on pestud, toit on korralik, vastuvõtud lõbusad ja seltskond hea. Ja seda ei saa teistmoodi lõhkuda kui sealt aeg-ajalt välja liikudes.

Mina näen ka praeguste poliitikute juures särasilmsust, aga see on püüdlik ja õpitud – Photoshopi särasilmsus.

Fjuk: Kindlasti on poliitikas aeg, mugavus ja professionaliseerumine teinud oma töö ja me ei vaatagi oma poliitikuid enam särasilmsust otsides. Aga oma roll on ka selles, et kõik poliitikud ei tule riigikokku valija tahte järgi. Nad tulevad sinna teisi teid pidi. Nende silmad säravad, aga ainult siis, kui nad peavad end tagatubade jaoks hästi näitama.

Ma loodan, et nüüd, kui ka kompensatsioonimandaatide jagamine muutub häälepõhiseks, häälestuvad ka poliitikud ümber ja hakkavad särama oma valija jaoks. Ma ei usu, et nad on täiesti tuimad.

Meerits: Kui mõelda demokraatia põhimõtetele, siis tuleks valida neid inimesi, kellel on erialased teadmised ja vastutustunne, aga me valime ikkagi neid, kes meile lihtsalt meeldivad.

Kivi: Eesti riik on nii väike, et enamik inimesi, vähemalt mingil määral, ikkagi tunnevad neid, kelle poolt nad hääletavad. Äärmusi kindlasti ka on, aga jätame need välja.

Fjuk: Need kaks korda, mil Eesti poliitikasse on tulnud uus jõud – 2003. aastal Res Publica ja 2007 rohelised –, on pannud teised erakonnad valijast rohkem hoolima.

Ma mäletan täpselt, milline oli riigikogu liikmete ja erakondade häälestus, kui Res Publica end institutsionaliseeris. Isegi parlamendiliikme pension kaotati ära.

Ka kompensatsioonimandaadile viieprotsendi künnise seadmine oli sellega seotud. Enne seda võis tõesti saada 51 häälega riigikokku rahvast esindama. Uus jõud korrigeerib eetilist kompassi. Sest erakonnad kardavad, et nüüd tullakse nende marjamaale.

Kivi: Seepärast ongi oluline ning ma hoian pöialt, et keegi üksikkandidaatidest pääseks riigikokku. See oleks ime, aga imesid aeg-ajalt juhtub. Kuidas hakkavad siis suured erakonnad ja fraktsioonid käituma? Aga see peab olema võimas persoon.

Meerits: Kõige tõenäolisem on, et neist keegi ei saa sisse. See on huvitav, milline saab olema laiema avalikkuse reaktsioon. Tõenäoliselt on see pettumus, mis jällegi mõjutab mingeid järgmisi protsesse.

Miks selle eetilise kompassi korrigeerimiseks peab just uue erakonna looma? «Ühtne Eesti», olgugi et lavastus, suutis seda niigi?

Fjuk: «Ühtse Eesti» suhtes ma seda seisukohta ei jaga. Jah, veel mõni päev tagasi oleksin ma olnud nõus, aga kui ETV nüüd «Ühtse Eesti» suurkogu taas näitas, sain ma aru, et tegelikult pole ju midagi muutunud.

Kivi: Muutusi pidanuks suutma esile kutsuda need 7000 inimest, kes Saku suurhallis olid, mitte NO-teater ise. Kõik karjusid hurraa!, erakordne elamus. Need inimesed pidanuks koju minema ja midagi muutma. Kui nad seda ei teinud, siis järelikult on nad rahul sellega, mis praegu on. Aga minu arvates midagi ikkagi muutus.

Meerits: Mida need 7000 inimest oleksid siis pidanud tegema? Meeleavaldusele minema? Kellegi vastu protestiaktsioone korraldama?

Kivi: Ei. Muutused on vaikselt toimumas. Kui loen praegu uudiseid ja ülevaateid, siis näen, et inimesed on muutunud aktiivseks, see nn rohujuuretasand on palju toimekam kui varem. Ka hiljuti asutatud kultuurikoda tekkis ju nii, et inimesed ise tulid kokku ja asutasid selle, mitte nii, et ministeerium teeb kultuurikonverentsi, seal on ettekanded jne.

Kui te olete valimiskampaaniatega üldiselt rahul olnud, siis mida ootate uuelt riigikogult?

Fjuk: Ma tahaksin anda uuele koosseisule paar tähendussõna. Meil räägitakse kogu aeg, et meil on «õhuke riik». See on retoorika, mis on mõeldud kaitsma parempoolset poliitikat. Minu meelest pole meil mingit «õhukest riiki».

Kivi: Meil on «täispaks riik».

Fjuk: Täpselt nii. E-riik on ainult paberil. Riigil on raamatupidajaid ning personaliarvestusega tegelevate inimeste hulk on muu Euroopaga võrreldes neli kuni kümme korda suurem. See tähendab, et efektiivsus on nii palju väiksem, sest kõik käib paberil. Meil on priske ja pillav riik, aga seda vaid kohati. Sest sotsiaalselt vähem turvaliste inimeste jaoks on riik tõepoolest äärmiselt õhuke.

Meerits: Mulle jäi kampaania aeg veidi lühikeseks ja mitmed algatused jäid lihtsalt õhku. Näiteks, mida kujutab endast see roheliste pakutud kodanikupalk? Kuidas kavatseb IRL saavutada tasuta kõrghariduse, kas see tähendab erakõrgkoolide sulgemist?

Fjuk: Kuidas emapension toimima hakkaks?

Meerits: Miks tahavad sotsid jõukate vanemate laste lapsetoetust tõsta?

Aga õhukesest riigist rääkides viskaksin ma nüüd küll kivi ajakirjanduse kapsaaeda. Mõne aasta eest noomis ajakirjandus riigikogu, et miks tööd ei tehta, et miks nii vähe seadusi on vastu võetud. See ununes ära, et kusagil on ka need õnnetud, kes nende seaduste järgi elavad. Pigem võiks riigikogu uute seaduste tegemisel nüüd väheke hoogu pidada.

Fjuk: Olen kuulnud ka sellist mõttekäiku, et mis nad seal riigikogus vaidlevad, otsustagu ükskord ära. Aga viimastel aastatel on riigikogust ju igasugune vaidlemine üldse kadunud. Debatti pole, toimub ainult hääletamine. Kunagi arvati, et vaidlemine madaldab riigikogu mainet. Minu arvates on see vale – riigikogu maine on madal, sest ta on kummitempel.

Kas parlamentaarse debati taastumine võiks parandada ka erakondade mainet?

Fjuk: Kindlasti. Erakonnad ei peaks silma torkama klantsiva reklaamiga, vaid terava ja argumenteeritud debatiga. Ja kus on selleks veel parem koht kui riigikogu?

Kivi: Oluline on just arukas ja rahulik debatt, mitte vaidlemine. Ja ei tahaks enam näha seda, et lõpuks, kui mingi tulemus on saavutatud, tuleb ükskõik millise erakonna esindaja kaamera ette ja hakkab rääkima, kuidas just nimelt «meie» punktid õnnestus sisse suruda. See oleks nagu tähtsam seaduse mõttest või eesmärgist.

Ja ma tahaksin, et lubatud oleksid eriarvamused ja lubatud oleks rahulik aeg seadusemuudatuste seedimiseks. Seda aega ma ootan. Riigikogu uustulnukad saavad alguses kindlasti šoki, sest tundub, et kõik juba paigas, kindel ja sisse töötatud. Aga ma loodan, et nad suudavad oma naiivsete küsimuste ja teistmoodi arvamustega seda murendada.

Ja valijad olgu muidugi julgemad riigikogulastega suhtlema. Neil kõigil on teada meiliaadressid eesnimi.perekonnanimi@riigikogu.ee, paljudel on ka mobiilinumbrid avalikud.

Need on kaks täiesti erinevat maailma, kui inimene on riigikogus või kui ta seal ei ole. Mäletan seda oma kogemusest. Kui inimene ei ole riigikogus, siis ta loeb lehti, vaatab õhtul uudiseid ja mõtleb: «Misasja nad seal teevad, kes need inimesed on? Kohutav!» Kui inimene on riigikogus ning loeb lehte ja vaatab uudiseid, siis ta mõtleb: «Kohutav! Miks nad meist nii kirjutavad, miks nad nii ütlevad?»

Aga asjalikku diskussiooni on nüüd hakanud tulema ja ma loodan, et see jätkub. Ajakirjanduse ülesanne on seda ruumi jätkuvalt pakkuda ja neid teemasid üleval hoida.

President näis oma aastapäeva kõnes küll olevat «Ühtsest Eestist» inspiratsiooni saanud – kõne keskendus valdavalt kolmanda sektori kiitmisele. Kas asjad Eesti riigis on nii korras, et polegi enam midagi muud, kui soovitada inimestel oma hoov ära koristada?

Fjuk: Mind hämmastab pigem see, et me elame ikka justkui tolles ajas, et kui Brežnev pidas kõne, siis kõik hakkasid seda arutama ja kiitma ning ma enam ei kahtle, et siiralt. Aga see on ajast ja arust, nagu ka see kõne oli ajast ja arust.

Miks peaks meil, parlamentaarses riigis, presidendi kõne üldse midagi tähendama? Seekord sai see rohkem tähelepanu kui tema abikaasaga kaasnev. Hea seegi. Aga ikkagi tähendab see, et väärtused, millest meie riik koosneb, on paigast ära. Kui meil on parlamentaarne riik, siis riigikogu maine, see, mis riigikogus räägitakse, peaks olema esmane. Mitte selline kodukootud ja kolmandat sektorit innustav-õpetav kõne. Ma ei näe sellel meie poliitilises süsteemis mingit kohta.

Kivi: Kas me tõesti vajame seda tseremoniaalsust? Kas vajame, et meie riigi sünnipäeval tuletaks meile keegi meelde, et oma kodukohast peab hoolima? Ma pole revolutsionäär, aga see on jälle rahuliku arutelu koht, kuidas me tahame oma riigi sünnipäeva tähistada.

Meerits: Rituaalides ja traditsioonides polegi tihti ratsionaalset iva. Võib-olla jätkuvus ongi paljude inimeste jaoks väärtus. Ja kui vaadata ülekande vaatajate arvu – 345 000 –, siis see on massiivne tulemus.

Fjuk: Me tuleme sellest ajast ja ma näen, et see kõik hakkab uuesti korduma: ühiskond muutub suletumaks, tekkinud on mingid ülikud, kelle iga sõna justkui peaks arutama. Milleks?

Meerits: See on nüüd ettekujutus kuldsest Kunglast, kus kõik inimesed on võrdsed, aga tegelikult on ju eliit igal pool olemas. Ka Soomes ja Rootsis.

Kas lõppevast kampaaniast jäi kõrva ka mingi keskne teema?

Kivi: Mure Eesti järgmiste eesmärkide pärast. Mina tahaksin näha palju rohkem tolerantsust rahvusküsimuses. Nägemist, et meie kõrval elavad erinevad inimesed ja see rikastab meie ühiskonda.

Fjuk: Minu jaoks pole ühtegi keskset teemat, ja kas seda peabki olema? See on PR-firmade ja poliittehnoloogide trikk, et kelle teema see on, see võidab valimised. Kolmed valimised tagasi oli selleks tulumaksudebatt. Aga normaalses ja nii vaeses ühiskonnas ei saagi olla keskset teemat, sest probleeme on palju. Me oleme mitmes edetabelis kõrgetel kohtadel, aga need on tavaliselt halvad edetabelid. Kui aukartusest elu ees kujuneks keskne teema, siis see vääriks ka pingutamist.

Meerits: Ennustati ju, et töötus saab keskseks teemaks, aga ei saanud ja see oli üllatav. Võimalik, et keskse teema puudumise põhjus ongi selles, et meedia on olnud palju paremini ette valmistatud ja mõttekojad on aktiivselt kaasa löönud. Sest keskne teema on ikka pigem propagandavõitluse relv. Aga kui hakatakse süsteemselt eluvaldkondi läbi analüüsima, nagu praegustel valimistel, siis ongi mingi keskse teemaga raske peale sõita.

Signe Kivi

Muutused on vaikselt toimumas. Kui loen praegu uudiseid ja ülevaateid, siis näen, et inimesed on muutunud aktiivseks, see nn rohujuuretasand on palju toimekam kui varem.

Ignar Fjuk

«Ühtse Eesti suurkogu» mäletate? Kõik mängisid seda mängu juba paar kuud enne kaasa, et nüüd tulebki uus erakond. Järelikult oli see ootus ühiskonnas olemas. Aga jõud jäi sündimata, sest kõik ootasid, et sealt see jõud sünnibki.

Heldur Meerits

Lisaks meediale on ka MTÜd ja mõttekojad selle valimiskampaania jooksul aktiivselt kaasa löönud. Jälgin huviga, mida erakonnad järgmisteks valimisteks välja mõtlevad, sest vaevalt et nad tahavad jääda sellise «ülekuulatava» rolli.

Kommentaarid

Vestlusring: «Eesti poliitikas ei eksita ega paluta vabandust.»

Märksõnad