Uuriva ajakirjanduse preemia pälvis Tuuli Koch

Uuriva ajakirjanduse preemia asutaja Hans Jacob Bonnier tunnustas Tuuli Kochi hea töö eest Edgar Savisaar ida­rahaskandaali avalikkuse ette toomisel. Foto: Liis Treimann

Postimehe ajakirjanikul Tuuli Kochil olid eile õhtuks plaanid juba tehtud, kuid lehe peatoimetaja Merit Kopli lõi need ootamatult uppi – tuleb Rootsi saatkonda minna, kõlas korraldus.

Kochi kaheksa-aastane ristitütar Simone oli nimelt kutsunud ristiema eile oma monoetendust vaatama. «Südamevaluga pidin talle ära ütlema,» tunnistab Koch.

Põhjus, miks Koch ristitütre koduteatri asemel Rootsi saatkonda pidi külastama, tulenes tema tööst. Nädal enne jõulupühi oli ta Postimehe esiküljel avaldanud loo «Vastuluure kirjeldab Edgar Savisaart Venemaa mõjuagendina», millest lahvatas Eesti viimaste aastate teravaim poliitskandaal. Nii selles kui ka järgnevates kirjutistes paljastas Koch, et Keskerakonna esimees Savisaar küsis varjatult välisriigi juriidiliselt isikult raha nii oma parteile kui kiriku ehitamiseks Savisaare valimispiirkonda.

Eile saabus tehtud töö eest tasumise tund. Rootsi saatkonnas sai Koch kätte 40 000 Rootsi krooni (4574 euro) suuruse uuriva ajakirjanduse auhinna ehk Bonnieri preemia.

Savisaare nn idarahaskandaali jälile sattus Koch talve alguses, kui alustas Keskerakonna kauasest liidrist raamatu kirjutamist. Üks intervjueeritu oli talle maininud, et Lasnamäe vene kiriku ehitamisega on probleemid ning 1,5 miljoni krooniga olla mingi jama. (Hiljem selgus, et jutt käis siiski 1,5 miljonist eurost.) Aga milles väidetav jama seisneb, seda allikas Kochile ei rääkinud.

Sedasi jäi too infokild sinnapaika, kuni üks järgmistest raamatu tarbeks usutletutest rääkis, et kui Savisaar hakkab ise asju ajama, teeb ta alati vigu. Siis, meenutab Koch, viis ta kahe allika räägitus üksjagu umbmäärased otsad kokku ja esimest korda tekkis tunne, et Savisaare, kiriku ja Vene rahaga on midagi viltu. Teemas edasi kaevates ja selleks paari hea allika abi kasutades – kes need olid ja kui palju neid oli, seda ta ei avalda – jõudis Koch tulemuseni, mis lubas kogutud materjaliga Postimehe veergudel rahva ette astuda.

Pinge, mis loo ilmumisele järgnes, oli Kochi sõnul nii suur, et vaevalt tahaks ta seda kunagi uuesti üle elada. «Närvirakud ju ei taastu,» sõnab ta. Tosina aasta pikkuse pagasiga ajakirjanikuna andis ta endale suurepäraselt aru, et esialgse info vähesus ja allikate konfidentsiaalsus võib loo usaldusväärsusele löögi anda. Kahtlejatest, isegi ametikaaslaste seas, kes tema lugu skepsisega võtsid, puudust ei tulnud.

Alles siis, kui president, peaminister ja kaitsepolitsei lõpuks oma avaldustega tema selja taha asusid, sai Koch närvipingest priiks.

Ajakirjaniku tuleristsed sai Koch 1990. aastate lõpus, mil asus Tartu Ülikooli teise kursuse tudengina tööle Eesti Päevalehte. Seal alustas ta tänavaküsitlustega, kuni ülemus Enno Tammer otsustas ta tuua ajutiselt Päevalehe nädalaväljaannet vedama läinud Kärt Anvelti (tollal Karpa) asemele poliitikat kajastama.

Lisaks poliitikale, millest kirjutamist nimetab Koch põnevaks, seksikaks ja intrigeerivaks, sukeldus ta 2004. aastal telemaailma, asudes koos Mihkel Rauaga juhtima TV 3 jutusaadet «Koosolek». Aasta hiljem vahetas ta Päevalehe Postimehe vastu. Kui küsida, miks, tunnistab ta: «Aus vastus: osteti üle.»

Kahe aasta möödudes sai temast koos Toomas Luhatsiga «Terevisiooni» saatejuht. Kuid juba tükk aega pole teda teleekraanil enam näha olnud. «Eks inimene kasvab ja rahuneb,» põhjendab ta. «Edevus sai rahuldatud.»

Aasta väljapaistvaima loo teinud ajakirjanikud vääriks senisest väljapaistvamat tunnustust, märgib Eesti Ekspressi ajakirjanik Tarmo Vahter, ainus kahekordne Bonnieri preemia laureaat. Auhinna üleandmine Rootsi saatkonnas kitsa seltskonna ringis ei tõsta tema hinnangul rahva silmis piisavalt ausse seda tööd, mida premeeritud on teinud.

Preemiasumma eest plaanib Koch Alpidesse suusatama minna.

Preemia teised nominendid:
• Koit Brinkmann ja Hannes Sarv (Äripäev), kes avalikustasid, et julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni esimees Jaanus Rahumägi kasutab luksuslikke hüvesid.
• Piret Reiljan (Äripäev), kes tõi avalikkuse ette Eesti ärieliiti kuuluvate ettevõtjate ühised ärid Bulgaarias tegutseva Tšetšeenia maffiaga.

Varasemad Bonnieri  võitjad
• 2009 – Piret Reiljan (Äripäev) paljastas kliente kahjustanud huvide konflikti Swedbanki pensionifondides
• 2008 – Tarmo Vahter (Eesti Ekspress) selgitas välja, et maadevahetusest tegid esimestena suure äri reformierakondlased
• 2007 – Janar Filippov ja Krister Kivi (Eesti Ekspress) kirjutasid Eesti narkokulleritest
• 2006 – Kadi Heinsalu (Äripäev) avalikustas kinnisvarafirma Arco Vara kavatsuse taganeda korteriostjatega sõlmitud lepingu tingimustest
• 2005 – Peeter Raidla (Äripäev) avalikustas, kuidas Ain Hanschmidt üleöö 700 miljonit krooni teenis
• 2004 – Birgit Püve (Eesti Ekspress) paljastas, kuidas kunstiakadeemia rektor asutuse krediitkaarti muu hulgas lõbumajas kasutas
• 2003 – Sulev Vedler (Eesti Ekspress) kirjutas rahandusminister Tõnis Paltsu tulumaksuprobleemidest
• 2002 – Mihkel Kärmas (Eesti Ekspress) avalikustas advokaat Viktor Kaasiku maatehingud
• 2001 – Anneli Ammas (Eesti Päevaleht) paljastas Eesti Raudteed erastada püüdnud Antonio Angotti
• 2000 – Taivo Paju (Postimees) kirjutas valitsuse kulutamiskirest ja riigihangete sassis süsteemist
• 1999 – Peep Sooman (Äripäev) paljastas altkäemaksu võtmise äriregistris
• 1998 – Kärt Anvelt (Eesti Päevaleht) kirjutas vastuolusid põhjustanud neeruoperatsioonidest
• 1997 – Väinu Rozental ja Kaja Koovit (Äripäev) tõid avalikkuse ette Tallinna farmaatsiatehase valed
• 1996 – Enno Tammer (Postimees) uuris Keskerakonna valimiskampaania rahastamist
• 1995 – Tarmo Vahter (Eesti Ekspress) kajastas Edgar Savisaare lindiskandaali