Lavastaja Elmo Nüganen on osav, tema käes on näidend kui kruvi ja näitlejad kui kruvikeerajad, mis keeravad vaikselt, jõudu kasutamata, ja ühel hetkel seisab ka kõige jonnakamas seinas kruvi – publik nutab, naerab või mõtleb. Teeb seda, mida Nüganen tahab. Just seda vaikset, märkamatut mõjutamist kasutab Nüganen ka oma värskes lavastuses «Aeg ja perekond Conway».
Tellijale
Tähtsaim on elada, sest elu on vapustav
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.