Kas paneksite sügisel rinda ümmarguse märgi «Siim Kallas presidendiks», uurisime Euroopa ametikoridorides kõrgeimale jõudnud eestlaselt, Euroopa Komisjoni mobiilsuse ja transpordi peadirektoraadi peadirektorilt Henrik Hololeilt.
«Kindlasti. Ma ei näe ühtegi tõsiseltvõetavat alternatiivi, kes suudaks näha protsesse maailmas niivõrd laialt ning kes tunneks Euroopat ning ka Euroopa ja maailma poliitikat nii sügavalt nendest võimalikest kandidaatidest, kes tänaseks üldse on välja käidud või kelle peale üldse on mõelda võimalik. Ning mitte ainult seda – tegemist on inimesega, kes suudaks jätkata joont, et meil on tugev riigipea teiste Euroopa liidrite hulgas ja kelle välispoliitiline haare ei ole üldse mitte väiksem kui tänasel Eesti presidendil,» kõlas Hololei vastus.
Läks aga hoopis teisiti. Eesti sai presidendi, kes astub poliitikuteel elu esimesi ettevaatlikke samme.
Swedbanki juhatuse esimees Robert Kitt ennustas odava allhankeajastu peatset lõppemist: «Ma arvan, et Eesti majandus tervikuna võiks punase pastakaga üles märkida tänavu 11. veebruari, kui PKC teatas oma tehase sulgemisest. Arvan, et see on märgilise tähtsusega päev kogu meie 6–7 aasta majandusloos, sest meie majandusmudel, mis on laiapõhjaline tootmine, läheb keerulisemaks.»
Äsja, detsembri alguses teatas näiteks Soome IT-firma Arvato, et müüb oma Eesti harukontori – Eesti keskmine palk kasvab vuhinal ja siinne tööjõud pole enam odav.
Tuntud IT-ärimees Andrei Korobeinik, Reformierakonna liige, täheldas juba kevadel, et liberaalne Reformierakond on liberalismi skaalal langenud erakondade seas lõppu. «Ma saan aru vajadusest teha üldisemat poliitikat, jagada sotsiaaltoetusi, mis viivad sind liberalismi skaalal allapoole,» ütles ta. «Ühiskonna surve, et hakataks raha jagama, on väga tugev. Iga erakond tahab ikka suuremat valijaskonda. Aga seal on oht, et kui tahad kõigile meeldida, võib see lõppeda sellega, et sul ei olegi enam mingit nägu. Kardan, et varem või hiljem võib ka Reformierakond leida end sellises olukorras, kus ta reiting tuleb alla nagu IRLil ja peab mõtlema, kellele end pakkuda adekvaatse hinna eest.»