Fotod: Oleviste kirikus peeti kodutute ja vähekindlustatud inimeste jõulupidu

Täna keskpäeval toimus Oleviste kirikus iga-aastaseks traditsiooniks kujunenud kodutute ja vähekindlustatud inimeste jõulupidu.

Veerand tundi enne kella 12 päeval on peaukse taga veel pikk järjekord. Kirikusse pääsemist ootavad peamiselt vanemad inimesed. Kontserdi alguseks tuleb kohale mitusada inimest ja kui kirikulaulud pihta hakkavad, on vaba kohta pinkidel keeruline leida.

Tagareas oma sõpradega koha sisse võtnud Mati (66) on üritusel kolmandat korda. «Ootan igal aastal seda,» tunnistab mees. «Kodu pole, kuskil jõule pidada pole, peab siis kirikus pidama.»

Vestluse käigus selgub, et see jõuluüritus ongi ainus, mille üle ta veel üldse rõõmu tunneb. Kas tõesti midagi muud ei ole? «Ei,» ütleb ta tõsiselt. «Kui järg on käest, on raske end üles tõsta, kuid õnneks pole ma veel täitsa alla ka langenud.»

Mati (vasakult teine) rõõmustab iga-aastase jõuluürituse üle Olevistes. Foto: Foto: Sander Ilvest

Nooremana ehituse peal töötanud Mati elab praegu, kus juhtub. Mõnikord ööbib telgis Tallinna kesklinna põõsaste vahel, teinekord sõprade pool. Oma kodu jaoks tal raha pole. «Pension on 300 eurot kuus, väheks jääb,» tunnistab ta. Raha kulub mehe sõnul peamiselt söögile ja joogile.

Küsimusele, kas ja mis võiks Eestis paremini olla, pakub ta, et pension võiks suurem olla. «Aga noh, meie ei saa nagunii midagi otsustada ja meid ei võetaks kuulda ka.»

Vahepeal tuleb lavale Reet Linna, ürituse patroon. «Linna oli eelmisel aastal ka,» meenutab Mati. «Ta on Raua tänava saunas riideid ka jaganud, hea inimene on.»

Reet Linna ütleb oma kõnes, et inimeste aitamine on kõige ilusam asi maailmas ja vaid üks heategu päevas teeb juba väga palju head. «Olen koos teiega,» märgib ta.

Mati vajub mõttesse ja kuulab vaikselt muusikat. Siis aga jätkab: «Eijah, omal ajal naine ja tütar läksid ära, korter võeti käest. Olen veel abielus, 15 aastat on juba nii, et lahutanud ei ole, aga ei suhtle ka.» Naine elavat tal Jõhvis ja lahutamist peab ta kalliks. «No kuidas ma sinna veel sõidan ja kus ma ööbin ja mis see lahutus veel maksab? Las ta olla.»

Veel hiljuti oli ta töötukassas arvel ja käis ka eelmisel suvel kibuvitsapõõsaid rohimas. «Sain kopikaid, aga mis nendega ikka pihta hakata.»

Kui tuleva aasta kevadel saab Paljassaare sotsiaalmaja remont valmis, läheb ta ilmselt sinna. «Ega tegelikult pole midagi mõtet ette planeerida. Ei tea, kus homme oled ja mis homme saab,» lisab ta.

Ahto (40) tema kõrvalt lisab, et elu on niivõrd kirju, et tõesti ei tea, mis homne päev toob. Ta on Matiga sõber juba ammudest aegadest. «Leidsin ta kunagi tänavalt,» tunnistab mees, kes töötab ehituse peal ja märgib, et viinaviga on tal samuti küljes. «Kui on vaja tööd teha, siis ka teen, aga kui on vaja viina võtta, siis võtan nii, et taskud uluvad.»

Eespool jõulukontsertit nautiv pensionär Joosep (66) ütleb, et temagi ootas seda üritust pikisilmi. Jõulud veedab ta ühe tuttavaga, kellega ta 15 ruutmeetrilist sotsiaalpinda jagab. «Pere mul ei ole, raha on vähe,» märgib mees. Kirikus käimine talle aga võõras ei ole - jumalateenistusel käib ta igal pühapäeval. «Kõige rohkem on kahju sellest, et raadiotest enam kirikumuusikat ei lasta,» lisab Joosep.

Kui ansambel Robirohi esinemise lõpetab ja kontsert läbi saab, hakkavad vabatahtlikud pinkidel istuvatele inimestele suppi jagama. Üks vabatahtlikest, Läti piiblikoolis õppiv Kristo Kivistu (39) on Oleviste jõuluüritusel abis esimest korda. «Olin ise kunagi samasugune, aga mina ei julgenud abi vastu võtta, olin jäärapäine,» tunnistab ta.

Lootuse külas alkoholiprobleemist vabanenud mees on oma elus uue lehekülje pööranud ja tegeleb nüüd muu seas ka heategevusega. «Soov aidata on tugev. Kuulsin sellest üritusest ja kuna koolis on praegu vaheaeg, tulin Eestisse ja siin ma nüüd olen,» lisab ta.

Kristo Kivistu (paremal) tuli appi suppi jagama. Foto: Foto: Sander Ilvest

Tasuta «Pudelikorjaja käsiraamat»

Koos vabatahtlikega aitasid inimesi teenindada kaitseväe noorsõdurid. Pakuti ka kalja ja pirukaid. Lahkujad said kaasa Kalevi kommipaki. Kirjandusteadlane Merle Veesalu-Rand kinkis aga kõigile soovijatele oma pühendusega raamatu «Pudelikorjaja käsiraamat».

Lisaks ürituse patroon Reet Linnale ja ansamblile Robirohi esinesid kontserdil ka Tuuli Heeney ja koguduse koorilauljad.

Kodutute ja vähekindlustatud inimeste jõulupidu toimub juba aastaid koguduseliikme Riina Solmani eestvedamisel.