Uus suund: kaitsevägi saadab tegevväelased akadeemilist karjääri tegema

Kaitseväe matkekeskus. Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Suurematest sõjateadusalastest saavutustest võib arvatavasti kuulda juba mõne aasta pärast, kui Eesti esimesed tegevväelastest doktorandid saavad võimaluse kraadi kaitsta.

Tunamullu suunas kaitseväe ühendatud õppeasutus (KVÜÕA) esmakordselt doktoriõppesse tegevväelase kolonelleitnant Tõnis Männiste (43). «Läksin sinna peaaegu et käsu peale,» meenutab ta naljatoonil, kuid muutub siis tõsiseks ja lisab: «Kergelt see otsus tõesti ei tulnud.»

KVÜÕA ülem kolonel Martin Herem pakkus toona õppejõud Männistele, et ta võiks teha pedagoogikaalast teadustööd ja muu hulgas uurida, kuidas ajateenijad õppimisega toime tulevad.

Männiste tegi elus kannapöörde ja tudeerib nüüd juba teist aastat Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi doktorantuuris. Vastav õppekoht loodi KVÜÕA tellimusel.

Selleks tuli kasutada Tartu matkekeskuses asuvat, USAst pärit matkesüsteemi «Virtual Battlespace 2» tarkvara. Arvatavasti sõidab Männiste juba tuleval suvel erinevatesse väeosadesse, videofailid kaasas, ja hakkab noorte ajateenijate peal katseid läbi viima.

«Algus on läinud üle kivide ja kändude, aga eks esimene valik lähebki alati aia taha,» muigab Männiste. Algne plaan tõepoolest luhtus, sest selgus, et esimese hooga välja käidud probleeme ei ole kaitseväes piisaval määral käsitletud, et nende pealt saaks hakata teadustööd arendama. Näiteks ei olnud alust väita, et ajateenijate õppimisega on halvasti.

Männiste uueks teemaks sai ajateenijate otsustamisvõime analüüsimine. Põhjalik uuring peab välja selgitama, kui hästi suudavad tulevikus juhtideks õppivad eelkutse ajateenijad lahinguväljal otsuseid vastu võtta. Hakatuseks aga tuli välja töötada meetod, kuidas seda mõõta.

Praeguseks on valminud matkesimulatsioonid ehk umbes viieminutilised videofailid, millel on kujutatud lahinguolukorda. Selleks tuli kasutada Tartu matkekeskuses asuvat, USAst pärit matkesüsteemi «Virtual Battlespace 2» tarkvara. Arvatavasti sõidab Männiste juba tuleval suvel erinevatesse väeosadesse, videofailid kaasas, ja hakkab noorte ajateenijate peal katseid läbi viima.

«Maname neile ette lahinguolukorra koos raadiosidega. Viieminutilise simulatsiooni käigus jõuab kõrvade ja silmade kaudu nendeni kogu info ja samal ajal peavad nad otsuseid langetama,» selgitab Männiste. Sellist lahingutegevust matkivat vahendit, mis mõõdaks inimeste otsustamist, pole ta mujal riikides veel kohanud. Andmete analüüsimiseni loodab ta jõuda ülejärgmisel aastal.

Männiste toimetab hetkel üksi, abiks üksnes juhendaja, kuid kerge see ei ole. Tulevikus loodab ta koormust jagada mõne koostööst huvitatud töögrupiga. Ehkki Tartu Ülikoolis tegutseb palju erinevaid töögruppe, ei ole nende eesmärgid reeglina kaitseväega seotud.

Tuleval kevadel täitub Männistel kaitseväes 25 aastat. Teda paelub tema töö juures eelkõige stabiilsus.

Erinevalt Männistest võttis kapten Veiko Dieves (32) pakkumise pikemalt mõtlemata vastu ja alustas oma akadeemilist karjääri mullu Tallinna Tehnikaülikoolis. Suure lugemishuvilisena teadis ta juba 8. klassis, et tahab oma ajateenistusjärgse elu kaitseväega siduda. Vast kõige suurema tõuke on aga andnud USA maaväe erukolonelleitnant Robert R. Leonhardi tuntud teos «Sõjapidamise põhimõtted infoajastul», mis tekitas temas soovi nii mõnelegi väitele vastu vaielda.

«Mulle tundus, et autor eksib mitmetes olulistes punktides ja Afganistanis käies sain oma kahtlustele kinnitust,» ütleb Dieves. Sealtpeale tekkiski temas suurem huvi sõjateaduse vastu. 2006. aastal lõpetas ta sõjakooli nooremleitnandi auastmega, 2012. aastal pälvis kapteni auastme ning 2015. aastal lõpetas sõjakooli magistrantuuri.

Doktoriõppes keskendub Dieves lahingujuhtimise infosüsteemi väljaarendamisele. «Laskevahendid lähevad aina paremaks ja täpsemaks, samal ajal aga muutuvad üksuste tegevuse koordineerimine, juhtimine ja informatsiooni ühest punktist teise toimetamine üha keerulisemaks. On paratamatu, et ühel hetkel tuleb kogu töö masinatele üle anda,» räägib ta.

Dieves uurib, kuidas saaks lahinguväljal informatsiooni automatiseeritult liikuma panna. Suurem eesmärk aga on Eestisse tekitada selline lahingujuhtimise süsteem, mis võimaldaks lahinguväljal olulist informatsiooni kadudeta jagada ja mida saaks ka meie liitlastega jagada.

Ta toob võrdluseks jalgpalliväljaku, kus on nii mängijad kui ka mängujuht. Laitmatus mängus ei juhenda kapten mängijaid kuigi palju – kõik näevad mänguplatsi ja suudavad ise otsuseid vastu võtta.

Tulevikus võiks selline olla ka lahinguväli, kus «mäng» toimub kiiremini ja sujuvamalt ning kus kõik üksused iseseisvalt oma tegevused kooskõlastavad, ilma et neile peaks korraldusi andma. Vaadates praegust lahinguvälja, kus info liigub enamasti raadioside kaudu, võiks sama hästi ette kujutada jalgpallimängu, kus mängijate vaade on piiratud peas olevate paberkottide tõttu.

Dieves on uurinud ka teiste Euroopa riikide kogemusi ja jõudnud arusaamale, et olemas on mingisugune üldine teoreetiline arusaam, kuhu enam-vähem liikuma peaks, kuid see on ka kõik. Oma uurimuse tulemusteni loodab kapten jõuda kolme-nelja aasta pärast.

Dieves aastatagust otsust ei kahetse: «Läksin intensiivsest magistriõppest otse doktorantuuri, kus on võimalik aineid omal soovil pikema aja peale ära jaotada. See võimaldab minna teemaga süvitsi, rohkem mõelda, arutleda, filosofeerida.»

Kaitseväe töö juures võlub teda ennekõike selle suurem eesmärk, et tema tegevus on osa millestki suuremast, mitte lihtsalt rahateenimine iseendale. Töö ei ole ka kunagi üksluine. «Astusin nüüd mõneks aastaks teaduse suuna peale, kuid millalgi naasen kindlasti riviväeossa,» lubab ta.

Dievesiga samal aastal alustas maaülikooli doktorantuuris major Veljo Raide (44), kelle töö on seotud vabakolb-tehnoloogiate ja taastuvenergia allikatest bioetanooli kasutamise võimalustega sisepõlemises. See on osa suuremast küsimusest – kuidas optimeerida lahinguväljal energia tootmist ja kasutamist.

Neljanda tegevväelasena astus tänavu sügisel Tartu Ülikooli majandusteaduskonna doktorantuuri major Artur Meerits (38), kes keskendub juhiomaduste uurimisele. Täpsemalt, milline peaks Eesti kaitseväes üks hea sõjaväeline juht olema ja kuidas tulevasi juhte selle ideaali poole suunata, kasvatada ja õpetada.

Teaduse tegemine on paljude kaitseväelaste jaoks veel üsna tundmatu ala, kuid doktoriõppe võimalus on suur samm edasi selles suunas, et kaitseväes tervikuna tõuseks akadeemiline pädevus.

Uudne on seegi, et värskelt on sõjateadus ja tehnoloogia Eestis nomineeritud iseseisva teadusharuna ning teadlased saavad nüüd teadus- ja infosüsteemis oma töid õige klassifikaatori, sõjateaduse, all esitada.

KVÜÕA rakendusuuringute keskuse juhi kolonelleitnant Sten Alliku sõnul on viimasel paaril aastal alanud süsteemne sõjateadusliku pädevuse loome vaat et olulisemgi kui käimasolevad teadus- ja arendusprojektid: «Ainult nii tekib kaitsevaldkonda see sümbioos akadeemilisest kompetentsist ja sõjanduslikest süvateadmistest ja -kogemustest, millest me tegelikult sügavat puudust tunneme.»

Doktoriõppe võimaluseta jääks kaitsealane teadus- ja arendustegevus kas kõrge akadeemilise tasemega sõjandusliku varjundiga n-ö tsiviilteaduseks või siis madala akadeemilise tasemega sõjanduslikuks uurimistegevuseks.

Allik tõi näiteks Soome riigikaitseülikooli, mis hakkas sõjateaduste doktoriprogrammi üles ehitama juba pea 20 aastat tagasi. Praegu püüab sama kompetentsi saavutada Rootsi, saates oma ohvitsere Soome sõjateaduste doktoriõpet läbima.

Kaitsevägi maksab ühe doktorikoha eest ümmarguselt 17 000 eurot aastas ja soovib edaspidi doktoriõppesse saata kaks kaitseväelast aastas. Nii kasvaks pädevus kõigis neljas valdkonnas, mille arendamine on KVÜÕA otsesel vastutusel: eestvedamine ehk juhtimine ja pedagoogika, ressursihaldus, operatsioonianalüüs ja tehnoloogia. Tegu pole väikeste summadega, kuid Allik on kindel, et pädevusloomesse nii inimeste kui ka raha panustamine on tasuv investeering.

Selleks, et rakenduslikku kõrgharidust pakkuv KVÜÕA saaks hakata ise doktoriõpet läbi viima, peaks kool pürgima ülikooliks, kuid kaitseväel vähemasti praegu seda ambitsiooni pole.

Ent miks suunata just tegevväelased doktoriõppesse? «Oluline on see, et nad ongi samaaegselt tegevväelased, kes tunnevad sõjalist poolt ning mõistavad seeläbi paremini kaitseväe seoseid ja vajadusi,» põhjendas KVÜÕA õppeosakonna juhataja Nele Rand.