Mida uurib Eesti sõjaajalugu?

Eesti Sõjamuuseumi ja Saaremaa Sõjavara Seltsi korraldatud Vabadussõja taaslavastus. Foto: Eero Vabamaegi/PM/SCANPIX BALTICS

Esmalt tuleb vaadata järgmiste mõistete vahekordi: sõjandus, sõjateadus, sõjakunst, sõjaajalugu. Eriti just esimest kolme kasutatakse mõnikord sünonüümidena, kuid tegemist on siiski erinevate, kuigi seotud terminitega, mis võivad osaliselt kattuda.

Sõjandus on neist kõige laiem mõiste ja puudutab kõike, mis on seotud sõdade ja sõjaväega. Sõjateadus vaatab tulevikku ja tegeleb lihtsustatult öeldes tulevasteks sõdadeks valmistumisega. Sõjakunst kätkeb endas praktilisi oskusi ja teoreetilisi teadmisi, mis on vajalikud sõjapidamiseks. Sõjaajalugu käsitleb minevikus toimunud sõdu.

Muidugi arvestab ka sõjateadus varasematest sõdadest saadud kogemusega. Sellist ootust sõjaajaloole väljendatakse muu hulgas kaitseväe maaväe lahingutegevuse alustes: «Sõjaajaloo õppetunnid on doktriini koostamise viimaseks aluseks. Need aitavad mõista kaasaegset sõjapidamist ja selle arengulugu. Õppetundidest tehtud järelduste abil mõtestatakse ja kujundatakse taktikalist tegevust ning tagatakse selle adekvaatsus.»

Ajaloost oodatavate õppetundide kõrval on traditsiooniline vaade sõjaajaloole nn kuningad-ja-lahingud-tüüpi uurimused: tähelepanu on lahingutel ja suurtel väejuhtidel, lisaks uuritakse relvastuse arengut.

Äärmuslikumad arvajad on tõeliseks ja vajalikuks sõjaajalooks pidanud ainult sõjaväelaste endi uuritavat sõjaajalugu ja piiranud uurimisküsimused vaid üksuse tegutsemispiirkonnaga, ajades seejuures segi sõjaajaloo uurimise operatsioonianalüüsiga.

Äärmuslikumad arvajad on tõeliseks ja vajalikuks sõjaajalooks pidanud ainult sõjaväelaste endi uuritavat sõjaajalugu ja piiranud uurimisküsimused vaid üksuse tegutsemispiirkonnaga, ajades seejuures segi sõjaajaloo uurimise operatsioonianalüüsiga.

Laiema ja nüüdisaegse arusaama järgi pole sõjaajalugu enam pelgalt sõdade ajalugu, vaid ulatub kaugemale otsese sõjategevuse uurimisest. Ka riigikaitse lai käsitlus ei tähenda ainult relvastamist, mobiliseerimist, varustamist ja väljaõpet.

Eesti sõjaajaloo fookuses pole ainult Eesti lipu all ja Eesti vormis peetud sõjad – sel puhul saaksime uurida eeskätt Vabadussõda, mis on küll üks tähtsamaid teemasid – ja «oleviku  ajaloona» tänapäeva sõjalisi missioone Iraagis, Afganistanis ja mujal.

Selline arusaamine Eesti sõjaajaloost on liiga kitsas ja nii käsitleb Eesti sõjaajalugu kõiki Eesti pinnal peetud sõdu, Eesti elanikke teistes sõdades ning sõdade, aga ka relvajõudude ja sõjaväeteenistuse mõju ühiskonnale. Lisaks sõdadele uuritakse ka rahuaegset sõjaväge ja riigikaitset.

Juba eelnevalt viidatud maaväe lahingutegevuse alused liigitab sõja käsitlemise tasandid ja võimalused järgmiselt: 1. poliitiline ja strateegiline tasand: miks sõjad puhkevad ja kuidas neid lõpetatakse; 2. operatsiooni tasand: kuidas rakendatakse relvajõude strateegiliste eesmärkide saavutamiseks; milliseid lahinguid peetakse ja millistest hoidutakse; 3. taktikaline tasand: millise manöövri ja või meetodiga vaenlane alistatakse, milline on relvastus.

Selline jaotus on pädev ka sõjaajaloo uurimisel, aga lisaks julgen pakkuda kolm täiendavat lähenemist: 4. ühiskonna tasand: ühiskonna toimimine sõja ajal, eel ja järel; sõja põhjustatud muutused ühiskonnaelus; sõjavägede komplekteerimine; 5. kultuuriline tasand: sõja mäletamine ja mälestamine; sõja kujutamine kunstis ja kirjanduses; sõda ning teaduslik ja tehnoloogiline areng; 6. üksikisiku tasand: miks ta sõtta läheb; isiku valikud sõjas; tema mõtted, sotsiaalne taust, motivatsioon jne.

Nagu on osutanud Tallinna Ülikooli professor Karsten Brügemann, on vaja ka üksikisiku ja sõdurikeskset lähenemist ja kultuurilist uurimust sõjast, sest ühtegi sõda ei sõdita ainult lahinguväljal ning ühiskond toetab sõjapidamist nii majanduslikult kui ka moraalselt. Sellise käsitluse eesmärk on mineviku sõdade laiem mõistmine. Kuidas sõda mõjutas ühiskonda? Kuidas mõjutasid sõjas käinud mehed ühiskonda?

Heaks näiteks sellisest mitmekihilisest käsitlusest on briti ajaloolase Norman Daviese raamat «Euroopa sõjas 1939–1945. Lihtsat võitu pole», kus esiplaanil pole mitte sõjasündmused, vaid sellega kaasnevad protsessid ja nähtused, nagu sõja mõtestamine ja selle ideoloogiline raamistik, poliitiline kontekst, sõdurid mobilisatsioonist erruminekuni, aga ka langenute mälestamine, tsiviilisikute roll sõja ajal, sõda kunstis, kirjanduses ja ajalookirjutuses. Üldiselt teada ja tunda faktid Teisest maailmasõjast on esitatud teistsuguste vaatenurkade alt.

Eesti sõjamuuseumi kui sõjaajaloo keskse uurimiskeskuse ülesandeks on ühelt poolt aidata kaasa sõjateadusele, nagu sedastab kaitseministeeriumi valitsemisala teadus- ja arenduspoliitika: «Sõjaajaloo pädevuse hoidjana on sõjamuuseumi ülesanne uurida teaduslikult sõjaajalugu, tekitamaks uut sõjanduslikku teadmist ja kasutamaks seda väljaõppes. Sõjaajaloo uurimine panustab uute lahendite loomisesse ja toetab suutlikkust analüüsida lahendeid varasema kogemuse vaatepunktist.»

Teisalt on roll laiem, sest sõjaajalooline teadus- ja uurimistöö on seotud ka muusemi näituste ja kogudega ning on haridusliku eesmärgiga. Laiem lähtekoht sõjaajaloo uurimisel on võrreldav riigikaitse laia käsitlusega, mille osadeks on lisaks sõjalistele küsimustele paljud teised ühiskonna kui tervikuga seotud teemad.

Sõjamuuseum korraldab igal aastal rahvusvahelise sõjaajaloo teaduskonverentsi, kus Eesti sõjaajalugu asetatakse laiemasse konteksti, ja annab välja teadusajakirja Eesti Sõjaajaloo Aastaraamat. Sõjaajaloo uurimise tunnustamiseks annab sõjamuuseum igal aastal välja Hendrik Sepa nimelise auhinna parima sõjaajaloo publikatsiooni eest.

Sõjaajaloo uurimisel on oluline suhtlemine teiste teadusharude ning Eesti ja teiste riikide (sõja)ajaloolastega. Tuleb kuulata nii sõjaväelasi kui ka ajaloohuvilisi ja ajaloo populariseerijaid ning kollektsionääre. Esimesed oskavad aidata ajalooliste lahingute analüüsimisel. Viimaste puhul võib mõne spetsiifilise valdkonna detailide – näiteks vormide või relvade – peensusteni tundmine anda lisaväärtust ka tervikkäsitlusele.

Kotka- ja konnaperspektiiv ei välista, vaid on omavahel tihedalt seotud ja täiendavad teineteist. Vajame erinevaid vaatepunkte ja tasandeid: pole ühte ja ainuõiget teemat või käsitlusviisi ega piirangut. Huvi ja ressursside olemasolu ning eriti asjatundlike, võimekate ja uuritava vastu kirglikku huvi tundvate uurijate leidmine ja rakendamine on aga küsimus, mis on vägagi tuttav enamikule uurimisvaldkondadele.