Raul Kalev: Savisaar võlgneb häälte eest tänu konkurentidele

Raul Kalev Foto: Erakogu

Eestis on pea 400 000 venekeelset inimest, neist enamik ka kodanikud. Mitte kuidagi ei saa seda ca 30-protsendilist osalust kogu Eesti rahva arvust pidada tähtsusetuks. Ometigi tundub, et enamik Eesti erakondi seda teevad. Avalikult ja jätkuvalt.

Olen ääri-veeri sel teemal sõna võtnud juba aastaid – ikka ja jälle on jagunud kommentaatoritelt «tiblade tallalakkujaks» sõimamist. Analüüsides Reformierakonna, IRLi, sotsiaaldemokraatide ja roheliste kommunikatsiooni selle ca kolmandiku suunal, jääb mulje, et vabalt võivad need sõimajad olla ka nende parteide ridadest.

Edgar Savisaar on üks väheseid nimesid, keda siinsed venekeelsed lihtrahvamassid teavad. Positiivses mõttes ja üldse. See on olnud nii juba üle kümne aasta. Kes arvab teda olevat presidendi, kes peaministri, kes linnapea – kokkuvõttes ikka kõige tähtsama Eesti poliitiku. Teatakse ka, mida ta teinud on: annab raha pensionäridele, jagab vaesematele kommunaalelamispindu, ehitab Lasnamäele kirikut. Küsimusele, kuidas on saanud Edgarist nii populaarne nimi venekeelsete seas, pole raske vastata. Ei, see pole tema eriline pugemine venelastele ja Venemaale. Kes suudab erilisel pugemisel ja oskuslikul kommunikatsioonil vahet teha, siis minu hinnangul on Savisaarele edu toonud just viimane.

Õiged kanalid ja õiged rõhuasetused
Need kommunikatsiooninipid pole kunagi olnud midagi maagilist: leping endise Kesktelevisooni, tänase PBK telekanaliga, mida vaatab igapäevaselt enamik siinseid venekeelseid elanikke, oleks ehk peamine. ETVd vaatab teatavasti kahjuks kaduvväike hulk samu inimesi. Kuid vähemasti sama oluliseks kui õige kanali valikut, pean ma vene valija mentaliteedist arusaamist ja sellele apelleerimist. Kahjuks on kultuurilised erinevused hoolimata pikale ühisajaloole meil siiski märkimisväärsed ja seetõttu on ilmne, et see, mis toimib venelasele, jätab külmaks või isegi ajab närvi eestlase. Ja vastupidi.

Mõned näited peamistest erinevustest, mida Edgar ilmselt hästi mõistab, teised erakonnad aga peaaegu üldse mitte. Eestlane valib põhimõtete, venelane kõhutühjuse alusel; venelane valib tugevat liidrit, eestlane meeldivat inimest; venelane armastab klantsreklaame, eestlane igavaid teledebatte; venelane kirub valitsust tühja kõhu pärast ja jätab maksud maksmata (,sest sellist riiki tal toetada vaja pole), eestlane kirub valitsust venemeelsuse pärast ja maksab kõik maksud (,et oma riiki ellujäämiseks toetada).
Loetelu võiks jätkata veel väga pikalt.

Konkurendid poevad venelastele mitteametlikult
Nüüd aga sellest, mida ikkagi on teinud või vähemasti üritanud kolmandiku muukeelse eestimaalase suunal ellu viia Edgariga konkureerivad erakonnad. Aus vastus oleks: salaja on üritatud paljutki, ametlikult aga ei midagi. On kurioosne, et siinsed venelased ei tea suures osas midagi neist hüvedest, mida meie viimased valitsused on meile kinkinud ega oska seetõttu ka hinnata tänaste juhterakondade väärtust. Kui keegi viitsiks võtta ette kümmekond tähtsamat sotsiaalset meedet, mida meie riik kõigile pakub, ja küsiks nende kohta venekeelsetelt, siis jääks ikka suu ammuli küll. Jah, julgen arvata, et 80 protsenti vastanuist ei teaks vähemasti pooltest neist võimalusest. Kui lisada lihtne tõde, et alates Maardust kuni Kohtla-Järveni välja pole siiamaani suudetud eurokatlast linna eluliste funktsioonide kaasrahastamist läbi suruda, kuna linnas pole arusaamist, usku ega piisavat keeleoskust hoomamaks, kuidas Eestis asjad käivad, on järeldus kurb, kuid ammendav. Lihtne on arvata, et need teemad venekeelset eestlast ei huvita, pigem on küsimus riigi oskuses ja soovis oma kolmandikku informeerida – on meil ju ainult üks riigikeel ja üks riigitelevisioon!

Oskamatus ja hirm dikteerivad laimutaktika
Võiksin iga oma väite juurde lisada mitmeid näiteid, kuid arvan, et see pole hetkel oluline. Niigi on arusaadav, et põhjus, miks kolmandikuga suhelda ei taheta (väites, et kes huvitatud, suhtleb ise riigiga), on hirm kaotada ülejäänud kahe kolmandiku kodanike poolehoid. Nagu ütles hiljuti üks minu postkasti saabunud Reformierakonna tippjuhi e-mail, on tolle erakonna toetajateks üle 95 protsendi ulatuses eestlased ja seetõttu ei tohiks erakonna liikmed avalikult Venemaaga seotud teemadel pooldavaid sõnavõtte endile lubada. Nojah, salaja, nurga taga jne on see muidugi lubatud. Reformierakonna juhtstrateegi härra Rain Rosimannuse möödunud valimiste trikk kirjutada oma venekeelse otseposti alla soovitajaks keegi P.Savisaar ja lootes sellest suurt häältetulu, on üks paljudest halenaljakatest lugudest, mis kõnelevad vene hinge absoluutsest mittetundmisest ja alahindamisest.

Kui veel lisada mulle hästi teada faktid, kuidas Savisaarega konkureerivad erakonnad on ostnud kokku valijate hääli just venekeelse elanikkonna seast, kasutades selleks küll armeenia, küll aseritest vahendajaid, on vist selge, et seda elanikkonda arvatakse vaid lüpsilehmadeks, ei enamat.

Sageli tundub mulle, et mitteametlikult tegelevad venelastele pugemisega keskparteist palju rohkem just Reformierakond ja IRL, kuid nimelt seda häbelikku läbinähtavat kahepalgelist pugemist venelased ei kannata ning hääletavad ikka selle poolt, kes nendega avalikult rääkida söandab.

Lubage kokku võtta: on arusaadav, et aja jooksul on Savisaar endast kujundanud siinse vene elanikkonna jaoks sümboli. Sama arusaadav on see, et ükski teine erakond ei suuda seda teha ei aasta ega kahega. Just seetõttu on valitud teine taktika: Savisaare avalik sõimamine venemeelseks, teadlik loobumine venekeelsete eestimaalaste häältest ja panustamine vaid kahele kolmandikule. Selle valiku tagajärg on samuti kõigile nähtav: kolmandik valijate häältest rändab kandikul Savisaarele. Teeb ta siis midagi või mitte. Selles suuremeelses teos poleks ju meil põhjust IRLi, Reformierakonda ja sotse kritiseerida, kui poleks ühte aga. Asi on selles, et Savisaart ei valita venekeelsete seas mitte selle pärast, et ta midagi erakordset teeks, inimeste elu-olu parandada suudaks või homse päeva suhtes suuri lootusi tekitaks – ei!

Venelane hääletab südamega
Savisaart valitakse vaid seetõttu, et ta on ainus, kes muukeelsetega suhtleb, juba palju aastaid suhtleb. Kuid kahjuks on see liiga tagasihoidlik panus, miks lasta Savisaarel saada jätkuvalt kolmandiku eestimaalaste hääled. Seda enam, et reaalselt on Eesti elu nimel juba aastaid pingutanud ju hoopis teised poliitilised jõud. Mulle näib, et need hääled ei kuuluks Savisaarele, kui konkurentidel oleks rohkem julgust kõigi oma riigi elanikega rääkida neile mõjusal kombel. Seniks aga, kuni püksid püüli sõeluvad ja huuled Andres Herkeli kombel ülla rahvusriigi eelistest pajatavad, hoidkem ka valimispäeval hinge kinni ja lootkem, et äkki teevad kaks kolmandikku taaskord kolmandikule mõnegi protsendiga ära! Rumal on see kõik, sest ka need 30 protsenti tahavad ju samu asju, samasugust edukat Eestit, kuid nad lihtsalt ei tea, et keegi peale nendega suhtleva Savisaare seda lubada võiks. Ja kui vene noorte seas tekkiski aastatega liberaalselt meelestatud Reformierakonna suhtes usaldus, haihtus see pärast pronksööd valguse kiirusel.

Mõte, et Eesti venelased on lihtsalt sedavõrd rumalad, et nad Savisaare demagoogiat usuks, on üks suurimaid valesid, millega eestikeelne lihtrahvas end lõbustab. Tegelikkuses on targemaid ja naiivsemaid iga rahva seas, venelased on lihtsalt palju emotsionaalsemad ja peavad seetõttu sooja terekätt ülemaks kauges kabinetivaikuses soovitud heast-paremast, mis väljendub ei-tea-milles.