Uuring: noorte maalt linna rände pidur ei toimi

Maakodu looduskaunis paigas. Foto: Sille Annuk

Noori motiveerib maale elama asumise puhul küll idüll metsas ja turvaline keskkond, kuid erialase töö puudus ja vähene huvi ettevõtluse vastu jätab maa-asulad uustulnukatest ilma.

Maaeluministeerium tellis Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudilt 15 200 eurot maksnud uuringu «Maapiirkond noorte elu- ja ettevõtluskeskkonnana», et analüüsida ja kirjeldada maapiirkonda noorte elu- ja ettevõtluskeskkonnana. Uuringu tegemisel keskenduti neile, kellel on huvi maale elama asumise vastu juba olemas. Küsitleti messi «Maale elama» külastajaid, et kaardistada nende soovid ja vajadused. Lisaks küsitleti neid, kellel juba kogemus maal elamisega olemas ehk aktiivsete kogukondade liikmeid, et analüüsida maal olemasolevaid ja puudulikke tegureid. 

Uuringu metoodika töötas välja ja koostas Eesti Maaülikooli teadlane ja maamajanduse osakonna juhataja Mati Mõtte, kelle jaoks kõige suurem üllatus oli see, millest ka ühiskonnas peamiselt räägitakse. Nimelt ei saa noorte maale elama meelitamisel lugeda kõige suuremaks motivaatoriks teenuste osa: arstiabi, kultuuriüritused, poodide ja postiteenuse olemasolu ning kättesaadavus.

«See võib tuleneda küll sellest, et tegurit võetakse kui paratamatust ja sellega peab leppima, aga samas rõhutaks vastaja seda enam, kui see oleks põhiline motivaator,» märkis Mõtte.
 

Transpordimure ja sobiva töö puudus

Uuringust selgus, et laias laastus on maale elama asumist takistavad tegurid jäänud samaks. Transpordimure, huvitegevus ja töökohad on murekohana kaardistatud juba varasemates uuringutes ja arengukavades ning seetõttu ei tulnud suurem osa aspektidest erilise üllatusena. 

«Jõudsime sinna välja, et probleemid kattuvad. Maalt linna rännet ei ole suudetud pidurdada ja see toimub noorte seas ikkagi edasi. Põhiküsimus on ikkagi, et kuidas seda ümber pöörata,» ütles Mõtte.

Maale mineku põhiline motivaator on noorte jaoks looduskeskkond ja takistuseks saab pahatihti tööpuudus. Mõtte sõnul võiks ettevõtlusega tegelemine olla küll lahendus, kuid pooled ei ole valmis ettevõtjateks hakkama.

Fookusgrupi arutelus leiti, et nii noorte poolt ettevõtlusega alustamine kui ka piirkonnas olemasolevate töökohtade täitmine peaksid olema võimalikes toetusskeemides arvestatavad eelistuskriteeriumid.

 

«Põhiasi on ikkagi, et kuidas aktiviseerida ettevõtlikku käitumist - see omakorda on seotud haridusega ja koolitustega.» märkis Mõtte.

Mõtte sõnul nõuaks ettevõtluse soodustamine ka riigilt jõulisemat sekkumist elektri– ja internetilevikusse. «See on ikkagi riigipoolne asi, et seda ei saa võtta ettevõtjad vaid enda kanda. Sama asi on ka teedega.»

Fookusgrupi aruteludes on töö puuduse probleemile tähelepanu pööratud, ent uuringu kontekstis nähakse siiski kõige olulisemana ettevõtluse soodustamise aspekti.

Samas nenditi, et maal elamine peaks olema võimalik ka ilma ettevõtjaks hakkamata, sest kõikidel maaelu vastu huvi tundvatel noortel ei ole huvi ka ettevõtluse vastu ja tihti ei sisalda nende omandatud eriala teadmisi ega oskusi maaettevõtlusega tegelemiseks. Kuigi paljudes maapiirkondades on puudu töökätest, ei ole seal võimalusi just kõrgemat haridustaset nõudva ja vastava töötasuga töö tegemiseks

Kokkuvõtvalt leiti, et nii noorte poolt ettevõtlusega alustamine kui ka piirkonnas olemasolevate töökohtade täitmine, peaksid olema võimalikes toetusskeemides arvestatavad eelistuskriteeriumid.



Huvi ettevõtluse vastu nõrk

Märkimisväärne erinevus maaettevõtluse osas ilmnes messikülastajate ja aktiivsete kogukondade elanike vahel: kui messikülastajatest plaanis maal ettevõtlusega tegelema hakata 35 protsenti vastanutest, siis aktiivsete kogukondade elanikest vaid 7,4 protsenti. 

Sealjuures ei olnud vastaja elukoht maapiirkonna kontekstis väga oluline, kuigi linnas elanud messikülastajate hulgas oli ka kõige enam (49 protsenti) neid, kellel puudus huvi maal ettevõtlusega tegelemiseks.

Varasemeta uuringute ja käesoleva uuringu tulemustest järeldub, et tänase maapiirkonna tööturusituatsiooni alusel ei saa eeldada, et maale elama asuvad noored leiaksid kiirelt ja lihtsalt kohalikul tasandil tööd.

Fookusgrupis jõuti järeldusele, et eelkõige tuleb lähtuda printsiibist, kus noored alustavad maal ettevõtlusega. Selle tõttu on soovitav kombineerida elukeskkonda ja ettevõtluse alustamist puudutavad toetusskeemid. Juhul kui otsustatakse uue kompleksse noortele suunatud toetusskeemi kasuks, siis on soovitatav esimese prioriteedina anda toetust ettevõtlushuvi alusel. 

Kõrgharitud noori vaid 24 protsenti

Mati Mõtte sõnul toimub haridustaseme ja kvalifikatsioonitaseme kihistumine linnades ja maapiirkonnas ning kohalikesse omavalitsustesse ei jää piisavalt kõrgharidusega inimesi. Kõige olulisemaks teguriks loeb ta siin erialase töö puudumist, mis selgub ka uuringust.

Kõrgharidust omab vaid 24 protsenti maa-asulate elanikest, millele vastav osakaal linnas on 35 protsenti. Eelnevalt märgitud haridustaseme põhjal on oluline, et noored kõrgharitud inimesed leiaksid ka maapiirkonnas eneseteostamise võimalusi ning ei jääks üksnes linnadesse.

Maa-asulates on palju suurem osakaal põhihariduse ja kutse- või kutsekeskharidusega inimesi: vastavalt 24 protsenti põhiharidusega, 18 protsenti keskharidusega ning kutse- või kutsekeskharidusega 32 protsenti noori.

Maapiirkondade jätkusuutlikus küsimärgi all

Maapiirkondi hinnatakse elukeskkonnana küll kõrgelt, ent sellest hoolimata seab paljudes riikides noorte lahkumine küsimärgi alla maapiirkondade jätkusuutlikkuse. Noorte puhul on probleemi allikaks enamasti karjäär. Kõrgema hariduse ja sellele vastava erialase töökoha saamiseks ollakse sunnitud elama asuma linnadesse või nende lähedusse.

Selliseid arenguid võib täheldada pärast taasiseseisvumist Eestis ja teistes Ida-Euroopa riikides, mil varasem stabiilsus ja kaitstus turujõudude eest asendus isikliku elutee kujundamisega.

Veelgi laiemalt võib noorte maapiirkondadest lahkumist seostada individuaalsust ja mobiilsust rõhutava tarbimiskultuuriga, mis hägustab sidet igasuguse kohalikkusega

Kõige suurem rändeintensiivsus on läbi aegade olnud noorte seas. Alates üheksakümnendate algusest on noorte rände sihtkohaks olnud suuremad linnad töökoha ja hariduse tõttu ning elamistingimused.

Need noored, kes mõtlevad maal elamisest, nimetavad kõige sagedamini maale elama minemise põhjuseks maapiirkonna elukeskkonda puudutavaid tegureid ehk privaatsust, vaikust ja loodust.

Ootused kultuuri- ja seltsielule

Noorte jaoks oli maapiirkonna kui elukeskkonna seisukohast kõige olulisem kohaliku kultuuri- ja seltsielu olemasolu, toimiv ühistranspordi korraldus, lastehoiu kättesaadavus ning lähikonnas töötamise võimalused. Samal ajal hindasid just noored kohalikku kultuuri-, seltsielu ja lastehoiu olukorda kõige kriitilisemalt, kuigi viimase teguri osas vanuselised erinevused puudusid.

Seetõttu võib Eesti noorte jaoks ühe takistusena maapiirkonda elama asumisel pidada väheseid sotsiaalse läbikäimise võimalusi. See ei ole seotud mitte ainult meelelahutusasutuste vähesusega, vaid ka Eesti maapiirkondade üsna madala asustustihedusega. Lisaks nimetatud teguritele võib oluliseks takistuseks maale elama asumisel pidada tööd. Probleemiks ei ole mitte niivõrd tööpuudus üldiselt, vaid erialase töö tegemise võimaluste puudus ühest küljest ja teisalt sobiva kvalifitseeritud tööjõu puudus.

Märkimisväärseks takistuseks maapiirkonnas elamise sisseseadmisel hinnatakse kinnisvara kõrget maksumust. Teiseks teguriks, mis mõjutab noorte huvi ettevõtluse vastu, on konkreetsete piirkondade olemus. On täheldatud, et põllumajanduse tähtsus maamajanduses on kahanemas ja olulisemaks on muutumas teenindussektor.

Sellist traditsioonilist tootmisele suunatud maapiirkonda (põllumajandus ja metsandus) võib vastandada tarbimisele suunatud maapiirkonnale (puhkus, loodus, turism), millest viimasel on noorte seas tunduvalt parem kuvand. Seega võib väita, et noored eelistavad nii elama asumiseks kui ka ettevõtlusega tegelemiseks maapiirkondi, kus peamiseks tegevusalaks ei ole tavapärane põllumajandus.

Kutsub maaelu idüll ja turvaline looduskeskkond

Noorte soovide ja vajaduste kaardistamisel elukeskkonna osas uuriti esmalt, kuivõrd erinevad maal ja linnas elavate vastajate vastused. Selgus, et linnas ja maal elavate vastajate vahel oli statistiliselt oluline erinevus vaid kütusetankla ja postiteenuse läheduse, sõiduteede hea olukorra, eluruumis külma vee olemasolu ja aktiivse seltsielu osas.

Vastajatelt uuriti, mis motiveerib neid maale kolima või maale elama jääma. Tulemustest nähtub, et 54,6 protsenti vastajatest  motiveerib looduslähedane, rahulik, vaikne ja turvaline looduskeskkond. 43,7 protsenti tõid välja kindla, tasuva ja kodule lähedal asuva töökoha.

Ka maale elama asumist puudutavas kirjanduses tuuakse tihti välja levinud arusaama, mille järgi kolib linnast maale elama peamiselt keskklass, kes otsivad «idüllilist maaelu».

MTÜ Maale elama eestvedaja Tiit Niilo kommentaar
MTÜ Maale elama eestvedaja ja kõneisik Tiit Niilo tõdes, et maa-asulate jätkusuutlikus on tõepoolest küsimärgi all ning eriti näitab seda haldusreform. «Kui senini oli oluline vähemalt väikeses valla keskuses valla töötajate olemasolu, siis nüüd on ka nemad kuskil kaugemal ja ka need mõned töökohad lähevad ära,» ütles Niilo.

Tuues võrdluseks «Maale elama» kampaania õppetunnid, siis nendib Niilo, et uuringu tulemused langevad absoluutselt kokku murekohtadega, mis inimesi maale kutsudes esile tõusevad. «Saame vaid tagant kiita ja kinnitada, et kõik need ettepanekud on tõepoolest elust enesest ja adekvaatsed,» märkis ta.

«Maale elama» töötab praegu peamiselt kahes suunas – üks on töökohtade täitmine vastavalt

kohalike ettevõtjate soovidele ja teine on ettevõtlus tingimuste ja võimaluste turundus, rääkis Niilo.

Paraku aga pole ettevõtlusega alustajaid just jalaga segada. «Väike on see huvi sellepärast, et usaldus puudub ja kui noortel kogemus puudub ja raha ka, siis seda kriitilist otsust ei saagi teha,» rääkis Niilo. Ta lisas, et maale asuvad tulevased ettevõtjad on pigem ikkagi need, kes on tulnud välismaalt või need, kes on juba ettevõtlusega tegelenud. «Aga mitte täiesti noored.»

Kui erialaste töökohtade ja palgaküsimus on üheks suurimaks piduriks maale elama asumisel, siis ei ole Niilo sõnul võimalik siinkohal ka liialt suuri muudatusi teha. «Maal parimat töökohta pakkuda ei ole võimalik. Ootuspärast elukeskkonda küll, aga absoluutskaalal a’la Eesti keskmisest kõrgemat palka mitte,» nentis Niilo.

Et noored ikkagi maale tuleksid on vaja kogukondade, kohalike omavalitsuste ja aktivistide ühist koostööd. Niilo sõnul on tähtis turundusoskus ja tugevuse reklaamimine. «See on ebatavaline väljakutse kogukondadele. Neid, kes on „Maale elama“ messidel käinud, need on pioneerid selles valdkonnas, kes on valmistanud informatsiooni selleks ette,» ütles Niilo.

«Enda turundamine ja oma tugevuse välja näitamine on väga vajalik selleks, et huvilised leiaksid endale sobiliku koha. Teine pool on see, et ole sa siis maaelu hindav spetsialist või välismaalt tagasi tulnud, raha ja kogemust omav – sa peaksid leidma olulise info kõige muu info hulgast, et mis sinu jaoks tähtsad tegurid on ja kus neid tähtsaid asju pakutakse,» rääkis Niilo.

Mis puutub kultuurielu edendamisesse maapiirkondades, siis leiab Niilo, et see on täiesti tehtav ja vajalik.

Kokkuvõtlikult märgib Niilo, et sihiteadlik, plaanipärane töö kogukondade ja MTÜde poolt on esmatähtis, et elu maa-asulates õitseks. «Kui nähakse, et asi veereb alla mäge igal juhul, kui koostööd ei tehta, siis saadakse aru, et kui mõistlikud inimesed omavahel kokku lepivad ja tööd teevad, siis tulemused tulevad.»

Allikas: Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi poolt läbi viidud ja Maaeluministeeriumi poolt tellitud uuringust «Maapiirkond noorte elu- ja ettevõtluskeskkonnana»


Tööga saab tutvuda siin.