Päevatoimetaja:
Liisa Ehamaa

Priit Pullerits: tühine kogemus

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Priit Pullerits.
Priit Pullerits. Foto: .

Barack Obama püüaks lähenevail USA presidendivalimistel justkui meiegi, eestlaste hääli. Kui esimeses televäitluses vastaskandidaadi John McCainiga tõstatus Venemaa-teema, lubas mulatist senaator, et USA kavatseb toetada Balti riike, sest tegu on NATO liikmetega. Teises debatis kinnitas ta uuesti, et USA kaitseb Baltimaid.


Seda on südantsoojendav kuulda. Aga seejuures ei maksa unustada McCaini hoiatust, et välispoliitilise kogemuseta Obama ei saa siiski aru neist jõududest, mis mängivad maailma julgeolekus tähtsat rolli.


Jah, see sunnib Obama suuresõnalisuse suhtes pessimistlikuks. Aga üksnes senikaua, kuni tekib küsimus, kui otsustavaks saavad siiski välispoliitilised teadmised ja kogemused USA presidendi valimistel. Pole neil suurt tähtsust ühtigi, nagu selgub.
Mäletate valimisi 1992, kui George Bush seenior, kes oli esindanud USAd nii ÜROs kui Hiinas ja olnud pikka aega asepresident, läks vastakuti marginaalse Arkansase osariigi kuberneri Bill Clintoniga, kel polnud välispoliitilist kogemust ollagi? Aga Clinton võitis. Clintoni asepresident, üleilmse ilmavaatega Al Gore läks omakorda aastal 2000 vastamisi Texase osariigi lokaalse ilmavaatega kuberneri George W. Bushiga. Aga Bush-juunior võitis.


Või meenutage Georgia osariigi napi kuberneripagasiga Jimmy Carterit, kes esitas aastal 1976 väljakutse president Gerald Fordile, kel oli ette näidata veerand sajandit teenistust USA Kongressis. Aga Ford kaotas. Neli aastat hiljem astus Carteri vastu Hollywoodi B-filmidega ja näitlejate ametiühingujuhina oma karjäärile aluse rajanud Ronald Reagan, California kauboi. Ometi Reagan võitis.


Liiati pole varasematest välispoliitilistest kogemustest presidendiametis kuigi suurt tolku. Need kriisid, millega ajalugu presidendi silmitsi seab, on prognoosimatud – nagu enamik kriise ajaloos.

Mis kogemused olid 43-aastaselt presidendiks saanud John F. Kennedyl, et lahendada külma sõja aegne ohtlikem vastasseis NSV Liiduga, Kuuba raketikriis? Mis kogemused oli Carteril Iisraeli ja Egiptuse rahu sobitamiseks ning Iraani pantvangikriisi lahendamiseks? Mis kogemused olid Clintonil eks-Jugoslaavias lahvatanud sõjategevuse peatamiseks ning Iisraeli-Palestiina lõputule kriisile lahenduste otsimiseks? Mis kogemused andsid Bush-seeniorile õpetust, kuidas reageerida Iraagi sissetungile Kuveiti? Ühine vastus: mitte mingisugused kogemused.


Seega ei maksa välispoliitilist pagasit ülehinnata. McCaini kogemustest ja Obama retoorikast on palju otsustavama tähtsusega see, kummal on maailma asjadest adekvaatsem arusaam, tugevam selgroog need arusaamad ellu viia ja kiirem õppimisvõime, et muutuvaile oludele reageerida.

Tagasi üles