Uuring: uus-sisserändajatest enamik tahab oma tuleviku Eestiga siduda

Lennujaam. Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

Suurem osa uus-sisserändajatest on eluga Eestis rahul ja soovib ka oma tuleviku Eestiga siduda, selgus Inimõiguste Instituudi tellitud ja Turu-uuringute AS-i poolt läbi viidud uuringust.

Viimastel aastatel on Eestisse elama asunud keskmiselt 6000 inimest aastas Euroopa Liidust (EL) ja kolmandatest riikidest. Peamiselt tullakse Eestisse seoses tööga või perekondlikel põhjustel. Inimesi, kes on Eestis elanud kuni viis aastat, nimetatakse uus-sisserändajateks.

Euroopa rändekriisi tõttu on sisserändega seotud küsimused aga üha enam fookuses. Eurobaromeetri tulemuste kohaselt on ELi elanike arvates rändega seotud küsimused kõige suuremad liidu ees seisvad väljakutsed. Ligi kolm neljandikku Eesti elanikest pidas sisserännet kõige suuremaks probleemiks ELis ning kolmandik peab seda peamiseks väljakutseks ka riiklikul tasandil.

Uuringud näitavad, et Eestis suhtutakse kolmandatest riikidest sisserändajatesse pigem suurema ettevaatusega kui paljudes teistes Euroopa riikides. Eestimaalased peavad kõige olulisemaks, et siia elama asuv inimene võtaks omaks Eestile omase elulaadi ja et tal oleksid Eestile vajalikud tööoskused ja hea haridus.

Eestis on küll viimastel aastatel üsna palju uuritud uus-sisserändajate kohanemisega seotud takistusi ja võimalusi, kuid tegemist on olnud peamiselt fookusgruppide ja teiste kvalitatiivsete analüüsidega. Tänasel inimõiguste aastakonverentsil tutvustatud Turu-uuringute AS-i poolt läbi viidud uuring on esimene kvantitatiivne elanikkonna küsitlus, kuhu on eraldi kaasatud ka uus-sisserändajad.

Uuring jaguneb kaheks osaks. Eesti elanikkonna uuring (1003 vastajat) annab ülevaate sisserändega tegelevate organisatsioonide tuntusest Eesti elanike seas, aga ka eestlaste huvitatusest tundma õppida teiskeelsete eestimaalaste keelt ja kultuuri. Uus-sisserändajate uuringust (600 vastajat) selguvad nende Eestisse tulemise põhjused, huvitatus keeleõppest ja Eesti kultuurist ning hinnang tugivõrgustikule. 

Küsitletud sisserändajad on pärit 67-st riigist, enamik on kõrgharidusega (78 protsenti), rohkem on mehi (63 protsenti) kui naisi ja suurem osa töötab (71 protsenti). 

Meelitab ka kultuur ja soodne keskkond äritegevuseks

Nagu ülalpool mainitud, tullakse Eestisse peamiselt töötama (44 protsenti) ja pereliikmete juurde elama (48 protsenti). Osa sisserännanutest on tulnud mitmesugustel isiklikel põhjustel, teiste seas on neidki, kes on tulnud paremat elukvaliteeti otsima. Põhjustena nimetati suurt huvi meie riigi, keele ja kultuuri vastu, soodsat majanduslikku keskkonda äritegevuseks, vabatahtlikku tööd või siis negatiivse poole pealt sõda ja majanduskriisi oma endises elukohas. 

Mehed on Eestisse tulnud sagedamini seoses oma tööga, naised perekondlikel põhjustel. ELi kodanikel on kõige sagedasemaks põhjuseks töö, kuid väljastpoolt ELi on tuldud sagedamini abielu tõttu või muudel perekondlikel põhjustel.

Soome kodanikud on muude piirkondade esindajatega võrreldes harvem tulnud Eestisse perekondlikel põhjustel, märksa sagedamini on põhjuseks olnud töö siinsetes ettevõtetes. Soomlased tõid ka teistest sagedamini välja Eesti soodsat majanduskliimat või maksusüsteemi, mistõttu rajati siia oma äri või osteti kinnisvara.

Eraldi rühmana on välja toodud ka Aafrika riikide esindajad, keda on sihtrühmas tõsisemate järelduste tegemiseks aga liiga vähe. Siiski võib ka nendest vähestest vastustest näha, et Aafrika piirkonnast on muude piirkondadega võrreldes märksa sagedamini palutud Eestis rahvusvahelist kaitset.

Uuring tõi välja, et rahvusvahelist kaitset on Eestis viimase kuue aasta jooksul palunud ja saanud väga vähene osa – vaid üks protsent antud perioodil sisserännanutest.

Mis põhjustel on Eestisse tuldud? Kõik vastused on välja toodud muutmata sõnastuses.

• «Armastan Eestit, eesti kultuuri, eesti keelt, ja kõiki oma eestlastest sõpru.»
• «Ausalt öeldes tulime siia selleks, et põgeneda mitte-Euroopa Liidu (peamiselt Lähis-Ida ja Põhja Aafrika) riikide põhjustatud immigratsooniprobleemide eest meie endi kodumaades. Investeerisime palju raha kinnisvarasse ja tööstusesse, lootes, et Eesti EI hakka tegema samu vigu kui need, mida tehakse Lääne-Euroopas. Vastasel juhul ei oleks Eesti olnud meie jaoks atraktiivne investeeringute objekt ja me ei oleks valinud siiajäämist ja integreerumist.»
• «Ebamõistlik maksusüsteem Soomes, kodanikevabadus Eestis.»
• «e-Eesti: Olen vabakutseline tarkvaraarendaja ja ma armastan siinseid e-teenuseid. Ehitasime Eestisse maja. Tunnen huvi mitme Eesti ettevõtte vastu.»
• «Elame Eestis, kuna armastame seda maad ja siinset rahvast ning oleme õppinud seda hindama.»
• «Esiteks kolisin kõigi uute võimaluste ja perekondlike põhjuste tõttu (minu teine pool), samuti tahaksin mainida, et olen tüdinud hetkel Lätis valitsevatest rahalistest jamadest ja korruptsioonist. Samuti on Eestis uskumatult kõrgem korrastatuse tase igas infrastruktuurilises mõttes järgmistes valdkondades: politsei, arstiabi, haridussüsteem, teed ja transport ning viimasena, kuid sugugi mitte vähem olulisena, elektrooniline dokumendisüsteem ja teised e-võimalused.»
• «Hea majanduslik õhkkond.»
• «Kui pensionile jäin, tahtsin muutust oma ellu.»
• «Kuna ma armusin sellesse maasse.»
• «Ma vihkan Soomet!»
• «Minu isa on eestlane ning tahtsin saada lähedasemaks oma Eesti sugulastega ja siinse kultuuriga (minul endale ei ole Eesti kodakondsust ja elan Eestis alles 2015. aastast).»
• «Otsustasin oma naisega jätkata meie elu Eestis, kuna armusime sellesse maasse ja siinsetesse elanikesse kohe.»
• «Rahvuse järgi. Minu vanaisa on nõukogude ajal represseeritud eestlane.»
• «Venemaal valitseva poliitilise olukorra tõttu.»
• «Väljakannatamatu olukord kodumaal – sõda, majanduskriis.»

 

Huvi keeleõppe vastu kõrge

Sisserännanute paremaks integreerumiseks Eesti ühiskonda on oluline, et nad sooviksid õppida eesti keelt. Keeleõppest on huvitatud 81 protsenti vastanuist, olulise osa neist moodustavad SRÜ-st pärit noored naised, kes on eestlasega abiellunud ja tunnevad igapäevaselt vajadust keelt osata. Selgus ka, et üldiselt on väljastpoolt ELi tulijatel huvi eesti keele õppimise vastu suurem kui EList pärit sisserännanutel. 14 protsenti vastanuist ei ole eesti keele õppimisest üldse huvitatud.

Ent kuidas nad ise oma keeleoskust hindavad? Suurem osa tunnistas, et saab eesti keelest veidi aru, kuid ei räägi seda. Neid, kes saavad keelest aru ja veidi ka räägivad, on pisut üle veerandi vastanutest ning neid, kes saavad aru, räägivad ja pisut kirjutavad, on sisserännanute seas kümme protsenti.

Enda sõnul valdab eesti keelt vabalt kolm protsenti, üldse ei räägi ega saa ka aru 17 protsenti vastanuist. Oodatult on keeleoskus kõige parem Soomest pärit sisserännanutel, kõige kehvem aga Venemaalt, Ukrainast ja SRÜ piirkondadest pärit inimestel.

Suurem enamus sisserännanuist tunnistas, et on huvitatud Eesti kultuurist ja traditsioonidest (88 protsenti), neist ligi pooled on isegi väga huvitatud. Keskmisest suuremat huvi väljendasid naised ja väljastpoolt ELi tulnud sisserändajad. 

Samas on teiste rahvusrühmade kultuuridest vägagi huvitatud vaid viis protsenti Eesti elanikest ja 40 protsenti on pigem huvitatud. Eestis elavate teiste rahvusgruppide üritustel on osalenud 32 protsenti elanikest, neist üle poole korduvalt.

Selgus, et sisserännanutele on ka oluline, et nende lapsed õpiksid eesti keelt ja sulanduksid seeläbi paremini meie ühiskonda. Vastupidisel seisukohal oli vaid 14 protsenti vastanutest. Samuti leidis 60 protsenti Eesti elanikest, et sisserännanute lapsi tuleks ühiselt koos Eesti lastega õpetada. Veerand vastanuist seda aga oluliseks ei pidanud ning oli ka neid, kes ei osanud seisukohta võtta.

Suurem osa tahab oma tuleviku siduda Eestiga

Uuringust selgus seegi, et 39 protsenti sisserändajatest kavatseb kindlasti oma tuleviku Eestiga siduda ja tõenäoliselt teeb seda veel 37 protsenti, seega on selline tahe 76 protsendil sisserännanutest. Vaid 14 protsenti vastanuist näeb oma tulevikku kuskil mujal. Samas küsimusest ei selgu täpselt, kas kõik vastajad plaanivad siia ise elama jääda – ilmselt soovib osa neist Eestiga seotud olla muul moel.

Ent mida vanem vastaja, seda kindlam on tema plaan Eestisse jääda. Suurem osa (76 protsenti) soovitaks ka oma tuttavatel Eestisse elama tulla, seda ei soovita vaid 12 protsenti küsitletuist. Väljastpoolt ELi tulnud sisserännanud soovivad siia elama jääda sagedamini, kui need, kes on tulnud EList. Neil on ka võrreldes eurooplastega suurem soov tutvustada Eesti elanikele on keelt ja kultuuri.

Eesti elanikest ei soovi arvatavasti oma tulevikku Eestiga siduda seitse protsenti küsitletutest ja 35 protsenti vastanuist ei soovitaks ka oma välismaa tuttavatel siia elama tulla. Valdav osa elanikest soovib aga nii meie keelt (63%) kui ka kultuuri (67%) siinsetele välismaalastele tutvustada. Eestis elamise soov on naistel kindlam kui meestel. Naised on ka meie keele ja kultuuri tutvustamisest rohkem huvitatud kui mehed. 

Tugisüsteemiga ollakse pigem rahul

Küsimusele, kas Eestis loodud tugivõrgustik sisserännanutele on piisav, vastas positiivselt 58 protsenti sisserännanutest. Negatiivselt hindas tugivõrgustikku 22 protsenti ja hinnata ei osanud 20 protsenti küsitletutest. Seega võib öelda, et sisserännanud on jäänud tugisüsteemiga pigem rahule.

EList sisserännanud on tugisüsteemiga üldiselt enam rahul kui need, kes on tulnud väljastpoolt ELi, kuigi väga rahul on sagedamini just väljastpoolt ELi tulnud. Ent kõige kõrgemat rahulolu väljendasid Soomest tulnud inimesed.

Uuringust selgus ka, et kuigi eestimaalased peavad sisserändega seotud küsimusi oluliseks väljakutseks nii ELi kui ka riiklikul tasandil, siis nende huvi sisserändajatega seotud tegevuste vastu on suhteliselt madal. 

Eestis tegutsevaid sisserännanuid ja pagulasi abistavaid organisatsioone teatakse nii kohalike elanike kui ka sisserännanute seas vähe, kuna enamasti puuduvad nendega kokkupuuted. Eesti elanike seas omab mõningast tuntust vaid MTÜ Eesti Pagulasabi, sisserändajad peavad kõige tuntumaks organisatsiooniks Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutust Meie Inimesed (MISA).

Rahalist abi ei vajata

Viimase kuue aasta jooksul Eestisse sisserännanud ei ole valdavalt meie riigilt rahalist abi vajanud – vaid kümnel protsendil on seda vaja läinud, sealhulgas viis protsenti on seda vajanud korduvalt. Pidades silmas, et 78 protsenti vastanutest on kõrgharidusega inimesed, on see ka mõistetav. Keskmisest sagedamini on rahalist abi vajanud naised ja ka alg- või põhiharidusega inimesed. Abi on sagedamini vajanud just inimesed, kelle endine kodumaa asub väljaspool Euroopa Liitu.

74 protsenti sisserännanutest on aga Eestis elades vajanud infot kohalikelt elanikelt, sealhulgas paljud korduvalt. Samuti selgub, et 70 protsenti rahalise abi vajajatest ning 94 protsenti info vajajatest on ka vajalikku abi saanud.

Kõige sagedamini jälgitakse sotsiaalmeediat

Uus-sisserännanutelt küsiti ka, milliseid uudistekanaleid nad jälgivad. Selgus, et kõige sagedamini jälgitakse sotsiaalmeediat. Järgnevad kodumaised ehk päritoluriigi uudistekanalid ja rahvusvahelised kanalid. Eesti uudiseid vene keeles või inglise keeles jälgib igapäevaselt või kord nädalas 30 protsenti vastanuist. 

Kui võrrelda Eesti elanike ja sisserännanute meediaruumi, siis need on küllaltki erinevad. Eesti elanikest jälgib rahvusvahelisi meediakanaleid vähemalt kord nädalas 23 protsenti ja sisserännanutest 58 protsenti. Enamasti aga jälgivad Eesti elanikud siinseid kohalikke uudistekanaleid ning sisserännanutel on kõige sagedasemaks nende päritoluriigi uudised.

Eestis on palju räägitud sellest, milliseid infoallikaid rändekriisi teemadel võib üldse usaldada ja milliseid mitte. Kuivõrd usaldavad sisserännanud erinevatest allikatest saadud infot rändekriisi kohta? Mõne vastanu puhul tekitas antud küsimus protesti – väideti, et Eestis ei ole mingisugust rändekriisi.

Tulemus näitas, et sarnaselt Eesti elanikega usaldavad ka sisserännanud rändekriisi puhul kõige enam oma sõpru ja tuttavaid, järgnevad võrdse tulemusega Eesti valitsus ja ministeeriumid/riigiametid, mille usaldatavus on samuti küllalt heal tasemel. Neljandaks reastusid ühiselt välismaised meediakanalid.

Võrreldes antud tulemust Eesti elanike tulemusega selgub üllatuslikult, et sisserännanud usaldavad pea kõiki infoallikaid enam, kui Eesti elanikud keskmiselt. Kõige suuremad vahed usaldatavuses on Eesti valitsuse, ministeeriumide/riigiasutuste ja välismeedia puhul, mida sisserännanud usaldavad pea 20 protsendi võrra enam kui kohalikud elanikud. 

Kas Eestis rikutakse inimõigusi?

Kuigi valdavalt on sisserännanud eluga Eestis hästi rahul, toovad nad ühe puudusena välja osade Eesti elanike vähest tolerantsust välismaalaste ja teisest rassist inimeste suhtes, kuna just olmesituatsioonides tuleb ette välismaalaste halvustamist ja vägivalda.

Küsimusele, kas teie või teie tuttava inimõigusi on Eestis rikutud, vastas jaatavalt 15 protsenti ja eitavalt 85 protsenti sisserännanutest. Siinjuures tuleb silmas pidada, et paljud väljatoodud juhused ei kuulu tegelikult otseselt inimõiguste teema alla.

Väljastpoolt ELi tulnud sisserännanud on inimõiguste rikkumisi märganud vähem kui need, kes on tulnud ELi riikidest. Võrrelduna Eesti elanikega toovad sisserännanud inimõiguste rikkumisi sagedamini esile. Siin võib olla oma roll kõrgematel ootustel sihtriigile enne Eestisse kolimist, mis aga täies mahus ei realiseeru.

Mil moel on sisserännanute või nende tuttavate õigusi rikutud? 

13 korral toodi välja pigem sallimatusega seotud juhuseid kui otseselt inimõiguste teemasid. Siiski nimetati küllaltki sageli, 31 korral, rassismi ja otseselt välismaalaste vastast vaenulikku tegevust või halvustamist. Lisaks oli üheks korduvaks teemaks samasooliste paaride halvustamine või homofoobia – kokku seitsmel korral.

• «Inimõiguste rikkumine» on siinkohal võib-olla veidi liialdamine, aga ükskord tegi politseinik minu suunas halvustava kommentaari, kuna olen välismaalane.
• Ahistamine töökohal ja mõned eestlased (kõrgelt haritud) on selgelt öelnud, et kõik välismaalased peaksid minema tagasi sinna, kust nad tulid, sealhulgas need vene päritolu inimesed, kes on sündinud Eestis. Ausalt öeldes oli täielikult šokeeriv kuulda seda haritud inimestelt (30-45 aastased), kellel on töökohad.  Samuti olen oma postkasti saanud petitsiooni kõigi välismaalaste vastu Eestis, võid arvata, et ma ei allkirjastanud seda dokumenti, aga jätsin selle endale alles.
• Igaüks, kes ei ole eestlane, on kogenud vähemalt ühe korra mingisugust diskrimineerimist rassi, usu, seksuaalse orientatsiooni või muu põhjuse tõttu. Aga oletan, et nii on see kõikjal.
• Inglise keelsele ametikohale võeti vajaliku kvalifikatsiooniga spetsialisti asemel tutvuse poolest eestlane 
• Kuna töötasin hotellis (kus peamine nõue oli inglise keele oskus), on mind solvanud vene keele mitteoskamise pärast need sünnijärgsed Eesti kodanikud, kes ei oska sõnakestki eesti keelt.

Väike osa eestimaalasi on sisserännanuid aidanud

Eesti elanikud peavad üldiselt sisserändajate kohanemist Eestis raskeks ja kümme protsenti Eesti elanikest oleks kindlasti valmis ja 50 protsenti pigem valmis ise sisserändajaid abistama.

Käesoleva uuringu tulemuste kohaselt on mingil moel sisserännanute abistamisega tegelenud kokku kuus protsenti Eesti elanikest, näiteks annetanud asju või raha, teinud vabatahtlikku tööd jms. Viiendik vastanuist ei pea sisserännanute isiklikku abistamist vajalikuks.

Käesoleva aruande küsitlustöö toimus kahes etapis: Eesti elanikkonna seas Omnibuss-uuringu raames 09. – 23. augustini 2016 ja sisserännanute seas 28. septembrist – 17. oktoobrini 2016 veebiküsitlusena. Eesti elanikkonna uuringu valimi suurus on 1003 vastajat ning sisserändajate puhul on see 600. 

 

 

Värskest avaliku arvamuse uuringust selgus, et 57 protsenti Eesti elanikest on nõus oma õiguste mõningase piiramisega, kui see tagab inimeste turvalisuse ja riigi julgeoleku. 

Uuringust tuli välja, et rohkem kui pooled Eesti elanikud on valmis tegema järeleandmisi oma põhiõigustes, kui see aitab ära hoida näiteks terroriakte.  Kõige sagedamini ollakse nõus piirama oma liikumisvabadust ning koosolekute- ja kogunemisvabadust.

Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professori Lauri Mälksoo sõnul sarnaneb taoline tulemus mujal läänemaailmas kujunenud olukorraga, kus eriti pärast terrorirünnakuid ollakse valmis teatud piiranguteks, näiteks kasvõi lennuliikluse turvalisuse tagamisel. Oodatakse, et julgeolekuasutused suudavad rünnakuid avaliku korra vastu tõkestada. «Siiski on inimeste õiguste piiramine selline asi, mille kohta võib öelda, et kurat on peidus detailides. Kui teatud õiguste piiramisega ollakse nõus, siis tuleb ikkagi seaduste tasemel kokku leppida, millistega nimelt ja millistega mitte,» lisas Mälksoo.

Kui Eesti emakeelega vastajatest oli õiguste piiramisega teatud olukorras nõus 62 protsenti vastajaid, siis vene emakeelega osalejate seas oli vastav näitaja 46 protsenti. Uuringust selgus ka, et valdav enamus peab ebaeetiliseks seda, kui Eesti riik arendab suhteid riikidega, kus rikutakse inimõigusi. 22 protsenti vastajatest  leidis, et selliste riikidega ei tuleks üldse suhelda.

Üldiselt hinnati inimõiguste olukorda Eestis üsna heaks. 68 protsenti vastajatest arvas, et Eestis on inimõiguste tagamisega kõik korras, 14 protsenti leidis aga, Eestis on inimõigustega probleeme.

Uuringu viis Inimõiguste Instituudi tellimusel läbi Turu-uuringute SA augustis 2016 Omnibuss-uuringu meetodil. Uuringus osales 1003 vastajat. Üheks keskseks uuringu eesmärgiks oli selgitada, kas elanike teadlikkus inimõiguste teemast on paranenud ning kas esineb jätkuvalt tendentsi, et inimõiguste teemade alla paigutatakse ka muid teemasid.

9. detsembril toimub Inimõiguste Instituudi traditsiooniline aastakonverents, kus esitleti lisaks Eestis läbiviidud uuringut siinsete uus-sisserändajate inimõigustest. Selleaastase konverentsi alapealkiri on «Must-valged väärtused polariseeruvas maailmas» ning avakõne peab konverentsi patroon, Eesti Vabariigi President Kersti Kaljulaid.