Ainult wifist jääb väheseks

Jaapani turistide lemmikaktsioon – martsipani maalimine. Nende arvates on selles midagi väga eestilikku. Foto: Jaanus Lensment

Kui Eesti turismis on kaugturud kõige kiiremini kasvav sektor, siis milliste ootustega sealt meie juurde tullakse? EAS korraldas üheksale Jaapani meelelahutusajakirjanikule ja -blogijale enda arvates unelmate reisi – verivorstide valmistamine, vanalinnatuur, väljasõit looduskaunisse kohta ja õhtusöök kruiisilaeval. Arter uuris kahelt proovireisijalt, mis mulje neile sellest kõigest jäi.

Jaapanlanna Sanae Nakata oli Eestis teist korda. Esimest korda käis ta siin mõne aasta eest, kui kogus materjali oma raamatu tarbeks. Nüüd on jaapani käsitööhuvilisel võimalik soetada õpetuste ja mustriskeemidega käsiraamat «Eestimaised väikekudumid» ning kas või Tokyo metroos kaheksakandseid kirikindaid kududa. Nakata meelest on meie mustrikindad imeilusad, seepärast ta selle raamatu kirjutaski. Sarnaselt eestlannadega pole ka tänapäeva jaapanlannad enam kuigi suured kudujad, kuid neid, kes seda hobi korras teevad, huvitavad eksootilised mustrid. Külma pärast pole valdavas osas Jaapanist selliseid kindaid tarvis.

Nakatat võlub Eestis see, kuidas kombineeritakse uut ja vana ning kui hoolikalt kõike vana säilitatakse: «Uued ja vanad asjad on Eestis ühtmoodi kasutuses, näiteks Skype ja Kihnu kindad. Või Tallinna vanalinn ja modernsed uusehitised – need on kompaktselt üksteise kõrval ja lühikese jalutuskäiguga haaratavad. See mulle Eesti juures meeldibki.»