Helle Laas: ma ei ole mingi täiskasvanu

Kas nukunäitleja on võlur? Kindlasti! Helle Laas suudab elama panna mille tahes ja tema käed on sama väljendusrikkad nagu isikupäraselt käre hääl. Foto: Tairo Lutter

• Helle Laas avas ukse sinna, kus on isiklik ruum, usk, armastus ja mälestused.
• Kuidas lapsi mõista? Miks mäng on kasulik?
• Mis paistab poliitikute silmadest? Kust tuleb piim?
• Helle elukogemus ja elurõõm seletavad ära palju asju elus.

Helle Laas on elav legend nii nukunäitleja kui ka lastekirjanikuna, kuid kuulsaks on ta saanud kogemata ja tähelepanu ei armasta üldse. Teatrisirmi taga tegutsemine või raamatu kaudu suhtlemine sobib talle hulga rohkem kui ise rambivalgusse tulek. Arterile avas ta ukse sinna, kus on isiklik ruum, usk, armastus ja eri värvi mälestused.

Esimest korda kohtusime kõvasti rohkem kui 30 aasta eest. Olin siis sama pisike nagu tema väikesed fännid praegu, alla meetri pikk ja arem kui kodujänes. Ja oi kuidas ma teda kartsin, kui ta rääkima hakkas. Mitte et ta oleks kuidagi kuri olnud, oh ei! Lihtsalt isikupärane käre hääl ja otsekohesus ehmatasid korraks ära. Võib-olla ootasin klassikalisemat ninnu-nännu-värki, mida titadele pakutakse. Aga korraga selline energia, et oh-oh-oo!

Kuid lühikese tüki jooksul mängis ta end põnnidele nii hinge, et pärast kippusime teda kallistama. Kronoloogiavabast lapsemälust ei leia ma täpset aega, küll aga mäletan emotsiooni. Ja imetlust – ise suur inimene, aga oskab nii hästi mängida!

Mängida oskab Helle Laas ka praegu, ja mitte vaid laval. «Ega ma ei olegi mingi täiskasvanu,» teatab ta, ulakas muie näol. «Ma ei saa täiskasvanute asjadest arugi.» Teatris veedetud 51 aastat pole avastamisrõõmu ega mängulusti tema puhul küll grammigi kahandanud. Ehkki raskeid hetki on ette tulnud palju. Nii mõnigi oleks selliste saatuselöökide peale külm ja kibe juurikas, tema seevastu on avatud ja soe. Ning ta silmades on samasugune siiras uudishimu nagu lastel.

Ainult hirm ja armastus võivad esimesest silmapilgust tekkida. Kõik teised tahavad aega.

«Mina ei ole mingi koi! Ja kellegi papa ei ole ma ka! Mina olen papagoi,» teeb Helle nii naljakat häält, et isegi fotograaf ei suuda naeru pidada. Foto: Tairo Lutter

Mis saladus sellega on, et sa lapsi nii hästi mõistad?

Ma ei analüüsi seda üldse, lihtsalt tunnen kuidagi ära, kuidas oma mõte lapsele edasi anda. Nii, et see temale korda läheks. Ma ei mõtle selle peale, et kuidas see laps nüüd mõtleb. Lapsel peab olema vabadus ise mõelda, võib-olla see arvamus ongi mul teistmoodi. Osa täiskasvanuid tahab oma mõtteid peale suruda.

Lapsed on väga ausad. Ja mina katsun ka võimalikult aus, nii enda kui ka sõprade suhtes. Sõpru ma ei reeda! Me võime olla eriarvamusel, võime kakelda ja kõike, aga ikka hoiame üksteist. Eks ma võin pursata ka, aga see läheb ruttu üle ja siis tuleb mõistus pähe. Olen aru saanud, et olukorras, kus sa oma aususega teisele haiget teed, on targem üldse mitte midagi öelda.

Laps olla on sama raske kui kogu elu ausalt elada...

Sinu publik ulatub kõige pisematest täiskasvanuteni välja. Mille poolest nad erinevad?

Lapsed on kõik erinevad, nad on ju isiksused juba. Nemad näitavad välja, mida tunnevad. Kui see pisike sul saalis ikka ära tüdineb, siis ta hakkab keerlema ja väänlema.

Suur inimene on viisakas, ta ei tee midagi. Sa ei näe alati, mida ta mõtleb. Aga saan väga tihti aru, kui mulle valetatakse. Ja siis on mul piinlik. Teine valetab, aga minul on häbi! Aga ma ei hakka seda klaarima, ma ei armasta asju klaarida. Ütlen ainult: ahah.

Lapsed ja suured vaatavad etendust täiesti isemoodi, juba elukogemus on erinev. Lastetükis näiteks – suurel on oma filter vahel. Mõni vaatab heldimusega, teine lõbuga ja leiab kõik naerukohad, kolmas meenutab oma lapsepõlve. Aga laps vaatab otse ja loob just praegu seda maailma koos laval toimuvaga. Lastetükki ei ole üldse lihtne teha.

Miks see raske on?

Inimesed tulevad mulle siiani rääkima etendustest, mida on lapsena näinud – ma tean, kui sügavale hinge võib see lapsele minna. Pead mõtlema, mis lugu talle räägid, et ta leiaks sealt midagi õpetlikku. Lastele on vaja midagi, mis nad kaasa tõmbaks. Palju pilti, tegevust, vähe teksti. Laps ei tulegi teatrit vaatama, tema ju mängib kaasa! Lapsed vajavad väga palju energiat ja tahavad, et sa oleksid täiesti aus. Kuid ikkagi on lapsed suurepärane publik!

Täiskasvanud panevad lastega suheldes sageli puusse ka – oled sa sellega nõus?

Vahel surutakse lapsi olema kohe suured. Ja õpetatakse võistlema ja võrdlema.

Mäletan, kuidas mu õepoeg teatris külas käis ja üks näitleja aina küsis: kuule, kas sul pruuti ka on? Poiss oli viisakas, ei vastanud midagi. Kodus alles küsis: «Kas see vana on loll või? Ma olen kuueaastane, kas mul peaks juba pruut olema!» Ei pea täiskasvanuiga liig vara taga ajama!

Oled kogu elu pühendanud lastega tegelemisele, kas tundsid kohe ära, et see on sinu tee?

Elus on jah, niiviisi läinud, et kõik ma teen lastele. Aga endal mul lapsi ei ole. Teater on kõik ära söönud. Mõtlen, et milleks ma siia ilma olen sündinud. Võib-olla selleks, et teiste lastega mängida.

Olen elanud oma elu nii, nagu ta on välja tulnud. Ma pole elu sees midagi teinud karjääri nimel. Ma pole ka kunagi tahtnud kuulsaks saada. Pigem saadab mind suur südamevalu, kui ma enda asju teen. Minu põlvkond ju kartis midagi valesti teha, oli palju pabistamist. Meil polnud sellist julgust nagu praegu noortel näitlejatel, sellist tohutut enesekindlust. Ega sa teise näitleja sisse ju täpselt ei näe, aga vahel tundub, et nüüd noored enam üldse ei kahtle endas.

Kõik andekad inimesed on ju tundlikud ja kahtlevad endas, pigem on see fassaad.

Jah, vist küll. Kuidas oma tundeid välja näidata. Aga ma olen rõõmus, et olen alati saanud teha seda, mis mulle on meeldinud. Mul endal peab huvitab olema – selle järgi ma elan.

Nukuteatri kavas on praegu enamik väikelastelavastusi sinu looming ja lavastajatöö.

Mulle meeldivad lapsed väga ja olen elu jooksul nendega tuttavaks saanud. Lapsed mõistavad olulist ja oskavad väikesi asju tähele panna. Lapsed saavad maailma asjadest ja ka teatrist aru omamoodi, nad ei oska seda sageli veel ümber jutustada, aga kõik tunded on neis olemas.

Vaatan vahel mõnda lastesaadet ja imestan, kuidas lastelt küsitakse asju, mida nad ei oska veel seletada. Näiteks küsimus: mis tunne sul on? Keegi ei hakka ju esimesele inimesele oma tundeid lahti seletama ja tunne ei teki kohe. Ainult hirm ja armastus võivad esimesest silmapilgust tekkida. Kõik muu tahab aega.

Tunne on isiklik asi inimese sees, kuid laps tunneb palju tugevamalt kui keegi teine.

Mulle tundub, et lapsed on nagu loomad – nende nina võtab kinni ka selle, mida nende eest varjata üritatakse.

Jaa, sellepärast neile lähevad ka loomalood rohkem korda! Loomad räägivad ju lihtsaid lugusid. Inimesenukud väikestele väga ei istu. Aga rääkivad rebased ja hundid on nende jaoks kõige loomulikum asi. Lapsed eelistavad elukaid, kellest saab aru, mis loom ta on. Nad ei taha modernset värki, kus ei saa arugi, mis loom laval on. Hunt peab ikka natuke hundi moodi olema ja kass olgu ikka kass. Mulle meeldib igale loomale oma hääl leida, sest kui mul on kukk käes, aga ma ei kire, siis see ju pole õige asi!

Mis laste tähelepanu köidab?

Liikumine! Ega üks nukk pikka aega ühes stseenis ei püsi, kogu aeg peab midagi toimuma.Just väiksemad lapsed, kellele käivad tsuhhid ja need tükid.

Ega lapse tähelepanu hoida lihtne ei ole, eriti just sirmitükkidega. Kui oled ise väljas, siis vaatad talle otsa, naeratad – võtad ta kaasa. Aga sirmi taga näeb tema ju seda kakaduud ja ütleb talle tere.

Mõned arvavad, et lastele pakuvad põnevust ainult tigedad nukud. Vahel vaatan uue aja multifilme, kõik on nii koledad ja pahad. Natuke võiks lapsele ikka pehmust ja soojust ka olla. Ega hirm ei ole põnevus! Need on kaks eri asja.

Aga mis on põnevus?

Põnevus on soov teada saada: mis edasi saab? Kõik, mis paneb sind loosse sisse elama, mis sind haarab. See on põnevus!

Milliseid ootamatusi lastega teatris ette tuleb?

Mõni üksik laps kardab pimedat. Seal on mingi kodune viga, sest ega laps ise selle peale ei tule, et pimedas midagi karta oleks. Osa väga koduseid lapsi võib ehmuda, et nii palju võõraid inimesi on ümber, teda segab see. Aga tihemini tuleb ette, et tita ei taha enam saalist ära minna. Olen korra näinud, et laps jonnib nii, et peksab oma ema. Aga mis sa teed.

Mõni ema lubab kõike – lapsed tulevad etenduse ajal sirmi ette koputama. Seda ei saa lubada, see tõmbab ka teiste laste tähelepanu endale ja asi on käest ära. Mõne korra on tulnud isegi etendus katkestada, aga siis mängime edasi. Ükski laps ei pea elamusest ilma jääma, sest mõni segab.

Ühel kohtumisel küsisin lastelt: kust piima tuleb? Üks laps vastas, et kraanist. Aga mis lehmal seal all on? Tissid! Siis seletasin linnalastele, kellest mõni polnud lehma näinudki, mismoodi asjad käivad. Neile oli see nii huvitav! Lastega juhtub palju lõbusaid asju.

Aga suurte inimeste puhul?

Üks asi on küll, mida ma tahaks lastevanematele öelda – ärge etenduse ajal jutustage ümber, mis toimub. Las laps õpib ise mõtlema. Las nad vaatavad ja saavad asjast aru nii, nagu nad saavad. Jagage pärast muljeid, nagunii avastate, et te ei saa asjast ühtmoodi aru. Kunagi üks vanaema ütles mulle: «Mina olen 50 ja ma ei saanud mitte midagi aru, aga tema on viiene ja sai kõigest aru.»

Mina hakkasin naerma ja ütlesin: «Küllap teie olete selle lihtsalt unustanud.»

Lapsele ei pea elu üle seletama ja kõike ei tohiks ette öelda. Isegi kui ta küsib, las ise ka mõistatab. Muidu ei antagi lapsele võimalust mõtlema õppida. Kas sa tahaks siis, et laps hakkab eluaeg küsima, mis toimub, ja ootab, et keegi teine talle kõik ette ütleks?

See on hea mõte, mille kõik suured inimesed võiks meelde jätta. On sul veel mõni soovitus?

Arvan, et lapsi ei ole vaja sundida. Sundimine võtab tegutsemissoovi ära, parem on veenda ja innustada.

Pärast etendusi me näitame nukke, siis tahab nii mõnigi pai teha ja kallistada. Ja meie saame ka vahel sealt kõrvalt kalli. Aga mõni ei vii kohe kokku, et seesama tegelane sirmi pealt ongi nüüd siin. Ja mõnel pole tuju. Kunagi pole vaja öelda: «Ära karda!» See väike kahene-kolmene ei tule isegi selle peale, et peaks kartma. Aga kui suur inimene selle sõna välja ütleb, tekib ka lapsel kohe kahtlus. Juba tekkinud hirmust üle saada on palju raskem. Lapsed on loomult pigem julged.

On sul oma lemmiktükk kõigi 50 teatriaasta peale?

«Vepsa muinasjutud» – see tükk on mulle nii palju rõõmu toonud, et see on seletamatu! Ja see lugu tuli ise minu juurde, oleks nagu mind oodanud. Läksin vahepeal nukuteatrist ära rahvateatrisse Käpik, seal olid «Vepsa muinasjutud» töös, aga mõeldud kahele inimesele. Tegin selle ümber ühe näitleja looks, kuna meil kahekesi ei klappinud, aga asi hakkas elama. Mulle oli see nagu kingitus!

Olen sellega palju reisinud, Moskvas inimesed seniajani mäletavad ja ühega neist oleme 42 aastat sõbrad olnud. Esitasin seda tükki vigadega vene keeles ja neile väga meeldisid need vead – sain esimese naeru kätte ja tekkis hea side. Saalis oli enamjaolt täiskasvanud teatrirahvas, soliidsed lipsuga meesterahvad. Aga kui etendus nõudis lamba häält, siis nad väga hea meelega määgisid mul seal kõik. Ütlesin ainult, et oi, nii madalalt määgite, see vist on küll oinas.

«Vepsa muinasjutud» on Helle enda lemmiktükk, 2009. Foto: Nukuteatri arhiiv

Palju etendusi kokku tuleb?

Oi, üle viiesaja, lugemine läheb juba sassi – 542 või midagi. Lisaks festivalide asjad. Keegi arvutas, et kokku umbes 660 000 vaatajale. Aga mõtle, kui pika aja peale! Kümme aastat ma vahepeal Vepsa tükki üldse ei mänginud, ei tulnud meeldegi, et mul selline tore tükk on olemas.

Mulle väga meeldivad kõik need väikeste tükid, kas või tsuhh-tsuhh koos pisikese publikuga on alati nii tore teha.

Olen palju muinasjutte lavale toonud. Vahel on päris raske mõne rahva originaalseid lugusid leida. Ikka näeb korduvaid motiive, kolm venda, kolme tee rist, samamoodi kõigil rahvastel. Eks nad elu peegeldavad kõik.

Sa ei mängi ainult lastele, «Ajarefrään» on tõsine tükk täiskasvanutele.

Jah, see tükk on minu elust, lapsepõlvest tänaseni. Jaanika Juhanson on selle autor ja lavastaja, tema tegi valiku lugudest ja ma pean ütlema, et ta on selle väga arukalt kokku pannud. Eks tal minuga oli natuke raske ka. Praegu olen hirmus tänulik, et ta võttis selle teha, mõistis mind ja oli väga kannatlik minuga. Niisugusel materjalil nagu «Ajarefrään» peab olema naislavastaja, muidu ei saa ennast nii palju avada.

See on väga isiklik, väga siiras, väga puudutav lugu.

Elus saab alati haiget. Kui näen, et ma mõnele inimesele ei istu, isegi kui ma ise nii väga tahaksin seda… no mis siis parata. Kuigi see on väga valus, pean tagasi tõmbuma. Ju ma siis pole tema inimene. Mõni jääb sulle nii meelde, et mäletad iga viimast sünnimärki ka. Teine läheb elus nii mööda, et pole tunnet ega tõmmet ega mitte midagi enam.

«Ajarefrään» on eriline monotükk, laval olen üksi, aga partner tuleb lindilt ja mul on seal nukud ka. Ja kõik nukulood ei ole kaugeltki naljakad. Teater ongi olnud minu elu. Tuli selline tunne peale, et tahan, ja tulingi.

Usun, et suur osa publikust, kes tuleb «Ajarefrääni» vaatama, mäletab sind oma lapsepõlvest.

Jaa, see on tegelikult kõigi etenduste puhul nii. Emad-isad tulevad mulle rääkima omaenda mälestusi. Sel ajal kui lapsed vaatavad nukke. Selle asjaga on nii, et suured inimesed tahavad filosofeerida, aga väikelapsele sa ei filosofeeri, neid köidab äratundmine ja avastamisrõõm!

Kuidas sinul ideed tulevad?

Tihti sellest, et hing on haiget saanud – sealt hakkab idanema mõni mõte. Või siis, kui minus on väga suur rõõm! Kui elu raputab, hakkad looma. Ja minu puhul tulevad ideed äkki. Tuleb suur tahtmine kirjutada, teen selle ruttu ära. Kui sa kohe üles ei kirjuta, siis on ta läind!

Ma ei ole pikkade asjade kirjutaja, mulle meeldivad lühikesed lood. Siima Škop (lasteraamatute illustraator – toim) ütles nii toredasti: sina ütled nii lühidalt kõik ära, mille peale teine lastekirjanik kirjutaks terve paksu raamatu. Ma ei oska niiviisi heietada, pikki jutte rääkida.

Sel aastal said valmis lausa kaks raamatut. Kas «Pidipudi targutused» on mõeldud suurtele?

See oli niisugune periood, kui «Ajarefrään» tõmbas kuidagi mu mõtted käima ja ma ei saanud enam pidama. Teised mõtted tahtsid ka välja tulla. Nii nad mul Facebooki maandusid, kuni üks sõber hakkas õiendama, et mis sa raiskad neid siia kaduvasse kohta, pane raamatusse. Mina muidugi ajasin vastu, et nii tugevad need mõtted nüüd ka ei ole, et kohe raamatusse raiuda… Siis leidsin hea lahenduse – tegin märkmiku. Ise sodisin pildid ka sisse. On minu ideed ja tühjad lehed lugeja enda tähelepanekute jaoks. Aga selle ma muidugi unustasin sisse kirjutada, mille jaoks see tühi ruum seal on.

«Pidipudis» on palju pärleid. Näiteks see, et oma põhimõtteid rõhutavatel inimestel on südames teiste jaoks vähe ruumi.

«Pidipudis» on hästi isiklikud mõtted, mida plaanisin algul jagada sõpradega. Aga siis tuli välja, et väike tiraaž oleks kallim tulnud. Nii tuligi rohkem ja läks müügiks ka, teatrisse ja poodidesse. Mina ei suru oma mõtteid peale, kirjutan selleks, et toetada. Olgu lapsi või suuri inimesi.

Sinu teist raamat «Kodud» luges mu seitsmeaastane kolmesele ette, mõlemal oli huvitav.

Alguses, kui ma hakkasin kirjutama, õiendasid kõik mu kallal, et ma täpselt ei tea, kui vanale lapsele see mõeldud on. Minu meelest ei pea niimoodi piirama. Osa raamatuid on ettelugemiseks, osa lapse enda jaoks.

Kirjutav näitleja on üsna haruldane multitalent. Kuidas see juhtus, et kirjutama hakkasid?

Heljo Mänd utsitas mind! Mäletame seda lugu natuke erinevalt, aga niiviisi see alguse sai – nukuteatris mängiti Heljo Männi tükki, kus mul oli osa, ja siis saime temaga tuttavaks. Ühe lause üle läksime kõvasti vaidlema ja mina siis ütlesin, et võin ka niiviisi kirjutada! Tema vastas rahulikult: aga kirjuta! Ma töötan praegu Tähekeses, kui asi on väärt, siis trükime ära! Mõtlesin terve öö seda lugu välja ja tuli «Ämbliku pesupäev». Sealt hakkaski asi veerema ja Heljo mind tagant surkima. Edasi tekkis mul juba hasart.

Kirjutamine on suur keskendumine, lavatööst hoopis erineva energiaga…

Jaa, ning ma alati ei suudagi seda teha! Vahepeal oli 10–15 aastat pikk paus, kui ma ei kirjutanud midagi. Mulle tundus, et ma ei tunne enam lapsi, nad on hoopis teistsugused. Ma ei teadnud enam, kuidas nendega rääkida. Minu raamatud on kõik selleks, et laps tunneks minu toetust, saaks tsuti targemaks, mõtleks ise midagi välja. Millalgi mulle näis, et ma ei oska enam.

Aga siis tegin oma lastetükid raamatuteks – kirjutan alati nii, et lapsel pilt jookseb fantaasiamaailmas. Teatris pakun mina kõik selle välja, lugedes peab tema ise ette kujutama.

Nukunäitleja roll on üldse isemoodi – oled laval tihti ise nähtamatuks jäädes.

Mina tunnen end nukkudega väga hästi. Aga osal artistidel on küll suurem tähelepanuvajadus, neil on isegi alaväärsuskompleks, et nad nukkudega mängivad. Näitleja peab ju nuku ellu äratama ja ennast nuku tagant ära kaotama. Või on sirmi taga peidus. Ja on etendusi, kus oled nukuga laval, seal saab nukust märk.

Mulle just meeldib see fantaasiavabadus, mida nukkudega mängimine annab – draamanäitlejal ei saa ju pead otsast ära võtta, sellega palli mängida ja siis tagasi panna. Aga nukuteatris saab!

Nukunäitleja käed peavad olema liikuvamad kui pianistil ning «mingit sodipudi vehkimist teha ei tohi». Foto: Tairo Lutter

Sul paistavad üldse nukkudega erilised suhted olevat.

On küll – nukk on minu partner laval. Pärast etendust ütlen talle aitäh. Kuidas ma tema karakteri leian? Vaatan talle tükk aega näkku, saan temaga tuttavaks. Ega nuku elustamine nii lihtne polegi, teda tuleb hästi täpselt liigutada, mingit sodipudi vehkimist teha ei tohi. Nukk on armas asi.

Aga inimesed on erinevad – mõni võib vihaga nuku vastu maad ka visata. Mina oma nukule haiget ei tee.

Sa räägid nii, nagu nukk oleks elus.

Jaa, väikese lapse jaoks saalis ongi nukk elus. Kui laps ise mängib, on nukul ka ju hing sees. Vahel tuleb teatrisse mõni laps oma nukuga. Siis ma küsin kenasti, et vaatame, mida ta minu põlve peal teeb. Ja küll seda rõõmu on siis palju, kui nukk hakkabki elama!

Mina vaatan teda ka nagu elus olendit, kellega on isiklik suhe. Ja meil on veel selline tava teatris, et teise näitleja nukku ilma luba küsimata ei näpita.

Jõudsimegi mängu juurde, mida sina nii hästi oskad. Kust sa seda õppisid?

Mul on see lihtsalt kuidagi sees. Kui mina olin laps, siis me mängisime kivide ja puuokstega, ükskõik mis hakkas elama. Nukke ju polnud, sõjajärgne aeg… Mulle tehti viiendaks sünnipäevaks nukk, kellel olid ühe tüdruku – Helmi – juuksed peas, ema õpilased kinkisid ja ema oli veel pahane.

Armastasin mängida ka siis, kui mul ei olnud nukke. Paberist nukkudega mängisin akna peal päris suure tüdrukuna veel. Aga meil olid ka püssid ja luurekad ja sõjamängud.

Tänapäeva lastest paljud enam mängida ei oska – millest see võiks tulla?

Mina arvan, et liiga palju asju kodus võtab ära fantaasia ruumi. Aga seda peaks mõnelt psühholoogilt küsima. Lastele tuleb anda võimalus ise midagi luua ja loovusele on vaja ruumi ja aega anda.

Lapsed on tehnika küljes kinni, kõik antakse ette ja lapse enda mõtlemine lülitub välja. Aga mäng on nii tähtis asi! Maailma avastamine, elu tundmaõppimine, see käib kõik mängu kaudu. No vaata – iga väike tüdruk on ju ema, mis siis, et tal veel pole oma peret. Mängus saab ta olla see, kes tahab.

«Ma arvan, et liiga palju asju võtab ära fantaasia ruumi.» Helle teab, et loovus tahab aega ja ruumi. Foto: Tairo Lutter

Mäng on ka suurele inimesele kasulik. Aga millegipärast on mängust tehtud tabu – huvitav, miks?

Mina usun, et võimuahnus on paljude halbade asjade taga – siis inimesed häbenevad ka oma mängulisust. Mina ei taha poliitikasse minna, ma ei saa sellest aru, aga kui ma vaatan neid silmi, siis mõistan, mis neid inimesi tagant sunnib. Nagu säraküünal paistab see hirmus võimuahnus sealt välja! Nad ei pruugi üldse halvad inimesed olla, aga võimuihas enam muud ei näe.

Ega mina ei ole mingi täiskasvanu! Ma ei saa nendest täiskasvanute asjadest arugi. Ma ei taha näiteks kellegagi võistelda. Tahan hästi teha küll, aga ma ei taha tunnet, et olen sinust parem. Ma ei teagi sellist tunnet. Mina soovin, et sinul ka hästi läheks, siis oleme mõlemad rõõmsad ja oleme sõbrad.

Ma väga hoian oma südames neid inimesi, kellesse kiindun. Ka siis, kui neid enam ei ole. Hakkan jõudma sinna ikka, kus ikka üks ja teine läheb… Tühjaks hakkab jääma see oma inimeste ring.

Aga teatris mind väga hoitakse, noori sõpru tuleb peale. Mul on siin väga palju toredaid inimesi! Eks me kõik oleme natuke lapsed siin, kui laval mängime, siis endal ka midagi heliseb sees.

Milliseid pilte sulle oma lapsepõlvest meenub?

Mäletan, et suviti olin oma vanaema juures Saaremaal Masa külas. Me mängisime kogu aeg väljas. Ma isegi ei mäleta, et meil oleks mingeid tubaseid mänge olnud. See oli ju sõjajärgne aeg, mis ma võisin olla, umbes kuueaastane. Me mängisime sõda ka – see oli küll rohkem nagu luurekas. Mu kambajõmmid olid minust suuremad naabritüdrukud, nendega käisime lehmi koju ajamas ja küpsetasime maanteekraavis tuha sees kartuleid. Süte peal.

Ja nende sabas proovisin ma esimest korda alkoholi. Oli siis nelja-viieaastane, see oli naabrimehe matustel. Suuremad naabritüdrukud jõid õlleklaasidest neid põhju ja mina nende järel! Aga edasi ma mäletan ainult seda, et minu ilus meelespeadega siidikleit rippus nööri peal. Küllap mul hakkas paha, aga ise ma seda ei mäleta, mäletan ainult ärkamist. Seda esimest hetke õues ja kleiti nööri peal.

Ma arvan, et me üldiselt olime toredad lapsed.

Muretu lapsepõlv on klišee, väikesed inimesed kogevad ju kõiki tundeid, ka valu, hirmu, ebaõiglust…

Üks selline juhus meenub ka praegu. Olime õega Kaali koolimaja suvelaagris. Ma polnud iial söönud herkulosuppi. Ja siis mind sunniti seda sööma! Kuna ma ei olnud võimeline seda sööma, siis pandi mind karistuseks poiste söögi ajal seina äärde seisma – häbiasi pidi see olema. Ja mina siis seisin. Aga ikka ei söönud. Iseloomu mul on. Hoopis põgenesin läbi metsa papa-mamma juurde, kes elasid kolme kilomeetri kaugusel. Muidugi pidin tagasi minema, sain riielda, aga mina polnud ju milleski süüdi.

On sul mõni jõulumälestus lapsepõlvest? Tol ajal ei tohtinud kellelgi ju jõule olla…

Jaa, väga hästi mäletan, kuidas me Saaremaal salaja jõule pidasime. Olin kolmandas klassis, see oli koolivaheaeg. Midagi kuuse peale panna ei olnud, nii me lõikasime ajalehe äärest seda valget riba, kleepisime ringideks kokku ja sellest tuli välja kett, millega saime puud ehtida. Tuba oli pime, paar küünalt põles ja vanaema jutustas meile kuuse all mingit lugu.

Teine mälestus – käisime salaja kirikus. See, mis on keelatud, on ju põnev. Ja klassijuhataja sattus peale, nägi meid. Aga ta ei kaevanud ära, siiani on see meeles.

Mis suhe sul praegu usuga on?

Ma tean, et üks kõrgem jõud meie üle on olemas. Kuid arvan, et inimese mõistus ei võta seda. Ja ma arvan, et surma ja sünni saladus peabki jääma inimesele saladuseks.

Palunud olen küll. Saatust tunnetan kuidagi läbi ema. Kui nüüd takkajärgi vaatan oma elu peale, on selge, et nii palju kokkulangevusi ei saa lihtsalt olla.

Mida teistele jagad, see tuleb oma ellu ka, ja pole halba, mida ei saaks heaks muuta. Nagu mul on raamatus «Unistame ümber» – saadama viha ja vihkamise sauna. Kui nad sealt tagasi tulevad, siis on nad viht ja vihtlemine.

Piksiga rahvateater Käpiku ajal. Foto: Nukuteatri arhiiv

Pilk salapärase sirmi taha – lustakas tsuhh-tsuhh on täies hoos. Foto: Nukuteatri arhiiv

Helle Laas

Nukunäitleja ja lastekirjanik

Sündinud 5. novembril 1941

1965–1968 Ugala teatri näitleja

1968–… nukuteatri näitleja

1982–1986 tegutses rahvateatri Käpik näitleja ja lavastajana

2012 Eesti Näitlejate Liidu aastapreemia

2013 Valgetähe IV klassi teenetemärk

2015 tähistas 50 aasta täitumist teatris

2016 elutööpreemia «Lastega ja lastele» lasteombudsmanilt

Kirjutanud 12 lasteraamatut, 2016 ilmunud «Kodud» ja «Pidipudi targutused». Varem on ilmunud «Hanel oli auto», «Ämbliku pesupäev», «Unistame ümber», «Kes on narr?», «Nad olid. Meie oleme. Nemad tulevad», «Ajarefrään», «Emma ema, emma emme».

Valik etendusi: «Vurr-vurr vurrkann», «Tsuhh, tsuhh, tsuhh», «Metsakülad», «Ise, ise ka!», «Hanel oli auto», «Munatopskid», «Kodud», «Pesamunad». Täiskasvanutele Jaanika Juhansoni lavastus «Ajarefrään».

Dramatiseerinud ja menukate monotükkidena etendanud: «Vepsa muinasjutud», «Setu muinasjutud» jt muinasjutud.