/nginx/o/2011/02/02/509190t1hbb17.jpg)
Riigiteadlane Leif Kalev kirjutab Postimees.ee riigiteaduste valimisblogis, et vanemates demokraatiates ei kujuta internetiajastuga levima hakanud valimismasinad endast midagi uut ja Eesti omad on nendega täiesti võrreldavad, kuid sisaldavad isegi rohkem akadeemilist ekspertiisi.
Seekordsete riigikogu valimiste eel on avalikku ruumi tekkinud seniolematul hulgal poliitilisi eelistusi sõeluvaid masinaid, kompasse, mänge ja muid abivahendeid. Heidame kiirpilgu, milleks on need kasulikud, mida ei asenda ning kuidas paistavad Eesti valimismasinad laiemal taustal.
Lihtsalt öeldes võimaldavad masinad selgitada oma seisukohtade kattuvust nendes sisalduvate nimekirjade, kandidaatide või teiste arvamustega. Seda masina küsimuste ja vastusevalikute piires, kusjuures võtmetähtsusega on mitte hulk, vaid ulatus ja tabavus.
Hea masin on võimalikult lühike, ent eristab selgelt arvamusprofiilid.
Masinate taustast
Vanemates demokraatiates ei kujuta internetiajastuga levima hakanud masinad endast midagi liiga uut. Ka lähinaabrite osas: keeleoskajatest poliitikahuvilised on juba üle kümnendi saanud jälgida näiteks Soome parlamendivalimiste omi.
Tänased Eesti tugevamad valimismasinad TLÜ RI/Postimehe oma ning E-riigi Akadeemia/Rahvusringhäälingu valijakompass on nendega kenasti võrreldavad ning pigem sisaldavad rohkem akadeemilist ekspertiisi.
Ent masinad ei piirdu ainult valimistega. Päris paljudele on tuttav http://www.politicalcompass.org/, millega saab oma testida oma maailmavaatelisi eelistusi.
Masinaid on teisigi – kollasest meelelahutusest kuni http://www.selectsmart.com/PHILOSOPHY/ taoliste keeruliste moraalifilosoofiliste probleemide lahkamiseni.
Valimiste kontekstis on ilmselt siiski kõige rohkem abi masinatest, mis on tehtud eristama just nende valimiste valikuid.
Eestis on traditsioon tänaseks välja kujunenud. Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituut alustas valimismasinate tegemist Eesti esimeste Euroopa Parlamendi valimistega 2004. aastal. Suuremad meediakanalid alustades Postimehega lülitusid protsessi 2005. aasta kohalike valimistega. Viimase valimistsükliga on masinate hulk üha kasvanud.
Võimalused ja piirid
Mida valimismasin annab ja mida mitte? Nagu öeldud, võimaldab ta hinnata seisukohtade kattuvust masina toimeulatuses. See tähendab, et masin ei ole kujundatud ennustama, keda vastaja soovib valida.
Seisukohtade kattuvus ei kajasta tingimata valimisotsust, sest valikut mõjutavad teisedki tegurid nagu kuvand, kogemus jms. Samas on masin hea võimalus ratsionaalses raamistikus oma eelistusi vaagida. Peegel võib olla ka kõverpeegel, aga vähemalt paneb ta korraks järele mõtlema.
Muidugi kerkib igihaljas küsimus, kas programmid lõppkokkuvõttes üldse midagi tähendavad.
Erakonnad ja poliitikud toimivad ju ka pragmaatiliselt, püüdes tõsta oma nähtavust ja parandada positsiooni valimistel ja valitsuses. Vajadusel tehakse kompromisse ja kokkuleppeid, haakutakse või vastandutakse imagoloogiliselt, kõik see on demokraatliku poliitika loomulik osa.
Rahvusvahelised empiirilised uuringud (Klingemann, Budge, Volkens, Keman jpt) näitavad siiski, et erakondade seisukohad eristuvad ja programmil on poliitikakujundamisele mõju. Eesti olukord erineb teatud määral tavaliselt uuritavast Lääne- ja Kesk-Euroopast.
Siiski on ka meil paratamatu, et erakondadel on mingi ühendav visioon, mis küll evolutsiooniliselt areneb, ent jääb nende tegevuse aluseks. Konjunktuursete kaalutluste kadudes jätkatakse visiooni alusel, mistõttu pikemas vaates näitab programm küllalt hästi poliitilisi valikuid.
Meie masin
See seaduspära on muidugi oluliselt selgem stabiilsemate ja suuremate erakondade puhul. Uue erakonna visiooni osas pole täit selgust ning pidev ärakadumishirm sunnib väikeerakondi tegema ellujäämiseks väga avaraid kompromisse. Nii saavad ka masinad sõeluda paremini suuremaid ja stabiilsemaid erakondi.
Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituudi ja Postimees.ee valimismasin ongi kujundatud eristama ennekõike kuue parlamendierakonna ja nelja suurema erakonna seisukohti. Teiste erakondade ja kandidaatide osas töötab ta üldjoontes, seda nii seisukohtade pikaajalisuse kui eristavuse mõttes.
Masinasse said kõik küsimustiku täitnud erakonnad ja kandidaadid, mis annab lisaks õiglusele vastajale teabe võimalikult laia konteksti osas. Kindlasti annab kandidaatide tasand oluliselt ehedama ja isiklikuma tagasiside.
Väärib rõhutamist, et poliitika riigikogus kujundatakse erakondade, mitte saadikute isiklikest eelistustest lähtudes ning nii on erakonna lähedus kõnekam kui kandidaadi oma.
Siiski mõjutavad saadikud erakonna seisukoha kujunemist, mistõttu nende roll pole täiesti olematu.
Lõpetuseks – mingil juhul ei asenda masin vajadust mõelda oma peaga. Kuigi ta võib teha valikuruumi selgemaks või panna vähemalt järele mõtlema, peab otsuse tegema valija ise, arvestades kõiki tema jaoks olulisi asjaolusid.
Kaalutletud kodanikuvõimu kasutamist kõigile!