Mis tunne on joosta 100 km Eesti parima ajaga?

100 km MM Los Alcázarese rannapromenaadil – kivisillutis lõhub jalgu, lõunamaa päike grillib pead. Foto: Eve Talts / Los Alcazares

• Ranno Erala püstitas uue Eesti rekordi 100 km jooksus ajaga 6:47:40
• Tulemus saavutatud IAU World maaimameistrivõistlustel Hispaanias, Los Alcazares.
• Sportlane jagab vahetuid muljeid miniolümpialt ja rajalt.

Eesti jooksja Ranno Erala sai hakkama vinge teoga – võttis kätte, sõitis Hispaaniasse 100 km maailmameistrivõistlustele oma riiki esindama, püstitas uue Eesti rekordi ja tuli tagasi oma klassi hõbedaga. Arter sai sportlasel pärast võistlust sabast kinni ja pani kirja vahetud emotsioonid. Vägev, et eestlased maailma ultrajooksu tipus lammutavad, kuid kodus seda järele teha ei tasu.

Ultramaraton toimus 27. novembril Hispaanias Los Alcázareses. 100 km maailmameistrivõistlustel käib paralleelselt kaks arvestust: IAU World 100K Championships ja WMA 100 km World Championships. Eesti mees tõi hõbeda ära M40 vanuseklassis, jättes selja taha hulga maailma tippjooksjaid. Räägime Ranno Eralaga napilt seitse tundi pärast finišijoone ületamist, sportlane on saanud veidi hinge tõmmata ja viitsib juba naljagi visata. «See 100 kilomeetrit pole minu meelest mingi ultra, kuus tundi kiiret jooksu. Aga kui finišis võtad käigu välja, siis edasi käid nagu robot. Enne jooksed 15 km tunnis, siis saad vaevu 1,5 km tunnis edasi.»

Esindasid 100 kilomeetri jooksu maailmameistrivõistlustel Eestit, aga kuidas üldse sinna jõudsid?

Võtsin ise kergejõustikuliiduga ühendust, sest rahvusvahelistele tiitlivõistlustele registreerumine käib vaid kohalike alaliitude kaudu. Tahtsin väga sinna minna, valmistusin päris pikalt. Hindasin realistlikult, millise tempoga etteotsa jõuaks, aga tegelik jooks oli veel ikka palju kiirem. Aga eks see plaan omast fanatismist teoks sai – ise lendasin kohale ja kandsin suurema osa kulusid, rahvusvaheline organisatsiooni toetas ööbimist. Mingit tugitiimi mul polnud, elukaaslase Eve Taltsiga pidime toime tulema nii tulemuse tegemise kui ka korraldusliku poolega.

No nagu samuraifilmides – tulgu või jalg otsast ära, lõpuni tuleb ta ikka.

Eesti esindus MMi avaparaadil. / Eve Talts / Los Alcazares Foto: Eve Talts

Mis mulje sulle Hispaania stiilis asjaajamine jättis?

Oi, nendega on jube keeruline. Kõik tuleb täpselt kooskõlastada, aga tihti need kokkulepped ei pea. Näiteks tuli saata ette täpne lennujaama saabumise aeg, kirja teel sain korraldajatelt kinnituse, et nad aktsepteerivad ja arvestavad selle graafikuga ja organiseerivad hotelli jõudmise. Aga tutkit nad arvestasid! Kui maandusime, siis selgus, et kedagi vastas ei olegi. Võtsime siis takso ja sõitsime lennujaamast Los Alcázarese linnakesse, kus aga tuli välja, et meil pole ka hotelli – kõik uksed kinni, kõndisime nõutult ümber maja. Õhtul kell üheksa, pimedal ajal, võõras Hispaania väikelinnas – päris tore oli. Nad lubavad, ei tee ja ei muretse ka. Lõunamaalase suhtumine on täiesti erinev. Aga muidu on hispaanlased sõbralikud ja armastavad palju rääkida, ka korraldajatega kõik hiljem laabus.

Milliste lootustega sa jooksma läksid?

Kui ma seekord jooksma läksin, siis ma endale väga kindlat eesmärki püsti ei pannudki. Varem plaanisin, et alla seitsme tunni oleks normaalne tulemus. Ja jõuda maailma esikahekümnesse, see oleks hea saavutus. Aga siis mõtlesin, et jänes šampust ei joo, eesmärk võiks ikka kõrgem olla! Seadsin sihiks 6:40, aga see jäi ikka natukene karmiks veel. On, kuhu edasi püüelda.

Eesti tippmark 100 km jooksus oli seni Peeter Kirpu nimel ajaga 7:35, see sai nüüd päris korralikult ületatud - 6:47:40.

Mis olid võistlusel sinu trumbid, mis komistuskivid?

Ma ei loe end päris ultrajooksjaks, olen pikamaajooksu harrastaja, kes teeb sporti põhitöö kõrvalt. Ja minu meelest on pisut naljakas, et iga maratonist pikemat distantsi kohe ultrajooksuks nimetatakse. No sada kilti, eks ta pikk on, aga 24 tunni jooksuga võrreldes pole see midagi. Kuus tundi kiiremat jooksu – see ei ole minu jaoks ultrajooks.

Öeldakse, et pikamaajooksus on üks edu aluseid ühtlane tempo. Seekord oli tempovalik mulle pigem komistuskivi. Pisut alahindasin asfaldil tekkivat põrutuse efekti ja distantsi pikkust. Sajas kilomeetris olen siiski algaja.

Pikal distantsil mängib veel väga olulist osa vaimne pool – kes suudab rajal tekkivatest valudest üle olla, ennast pidevalt motiveerida edasi liikuma. See on minu tugevus, suudan õigel hetkel endast kõik mis võimalik kätte saada. Kui jalad juba ammu ei taha joosta, suudan ikkagi edasi minna. Eve ütleb, et ega minu puhul väsimus kõrvalt välja ei paistagi, samm on alati kerge. Tunnen, et suurvõistluste kogemust on veel vähevõitu, aga vastupidavust ja tahet on.

Näiteks aafriklased panid alguses nagu põdrapullid ees minema, aga surid viimasel ringil. Jaapanlased vastupidi võtsid algul rahulikumalt ja lõpuks võitsid.

Olümpiaalad saavad palju tähelepanu, kuid tipptasemel sport on palju laiem. Miks 100 km olümpia programmi ei kuulu?

Olümpiaprogramm on ju piiratud, seal ei saa kõik alad olla. Praegu olümpia puhtalt kommertsvõistlus, atraktiivsemad alad toovad raha sisse, üksikud väiksemad alad võetakse moepärast samuti kavasse. Paljud kergejõustikualad jäävad kõrvale, vaatemängulisi asju võetakse juurde. Vaadata, kuidas keegi 100 km jookseb, oleks ju paras katsumus. Terve päeva pikkust teleülekannet ei jaksaks ka keegi vaadata. Ultrajooksudele minnakse ennast ületama, vaevalt see tähelepanu osalejaid eriti huvitab.

Kuidas Los Alcázareses jooks sujus?

Ärkasin kell 4.45, kell 7 anti start. Täiesti pimedas, valgeks hakkas minema alles 8 paiku. Võistluseelne ärevus mind ei seganud, keskendusin rahulikult. Võistlus toimus väga kaunis kohas, linnatänavatel ja piki rannapromenaadi. Seal oli küll ilus joosta, aga teekatteks olid väikesed kiviplaadid. Tänu eelluurele teadsin hästi, et kui nüüd sadama hakkab, on see kuradi kivisillutis jube libe! Just sellel rajaosal püüdsin viimastel ringidel endasse positiivsust süstida, mõeldes: eelviimane kord siin sillutisel joosta, viimane kord…

Õnneks suure osa distantsist oli rada kuiv, kusagil 70. kilomeetril saime kaela korraliku äikesetormi ja olime kõik läbimärjad. Vihma järel katsid teed tohutud veeloigud, millest tuli läbi plätserdada. Aga no mis sa ikka teed, kõigil ju samad tingimused.

Õnneks oli ring suhteliselt sileda reljeefiga, kõrguste vahe ainult kuus meetrit. Rajal oli palju kurve, mis pisut tempot langetasid, aga võib-olla oligi hea – sai rutiinist välja. 100 km on katsumus, millel on katkestajaid päris palju, stardis oli meid 400 kanti, kuid maailmameistrivõistluste arvestuses lõpetas 137 jooksjat.

Start anti enne päikesetõusu. / Eve Talts / Los Alcázares Foto: Eve Talts

Ütlesid mulle esimese emotsiooniga, et see jooks oli hull andmine – mille poolest?

Jah, kohe alguses läks juhtgrupp korraliku tempoga minema. Jooksin hulga kiiremini, kui olin kavatsenud, aga otsustasin siiski grupis püsida. Varasematel maratonidest pikematel võistlustel olen alati üksi jooksnud.

80-90 kilomeetrini püsisin ka üldarvestuses esikümnes, aga viimase kümne kilomeetriga andsin siiski neli kohta ära. Jalad olid all nagu pakud, krambioht oli suur, ei saanud kiirema tempoga riskida.

Kas pingutuse käigus juhtus ka midagi?

Mina ei näinud midagi ekstreemset, aga Eve nägi kiirabiautot vilkuritega rajale kihutamas, kokkukukkumisi ja selliseid asju tuli ikka ette. Tallinna sügisjooksul ja maratonidel joostakse end ju samuti pildituks, see on tavaline asi. Viimasel ringil nägin üht venda, kes viskas poriloiku selili ja oli omadega täitsa sassis, arstid aitasid ta püsti.

Viimased kaks ringi oligi teema, et kes veel vastu peab ja kes enne ära kukub. Katkestajaid oli palju, ka tugevamate tegijate seas. Ainult jaapanlaste mentaliteet ei luba seda teha. No nagu samuraifilmides – tulgu või jalg otsast ära, lõpuni tuleb ta ikka. Üks, kes alguses pani plagama, sai mult hiljem ringiga sisse, aga lõpetas ikkagi. Võitis samuti jaapanlane. IAU MM-kuld läks Hideaki Yamauchile, tema aeg 6:18.22, eelmise aasta võitjast Jonas Buudist ligi neli minutit kiirem. Ma ise sain üldarvestuses 16. koha. Keskmiseks kilomeetri tempoks kujunes 4.04.

Kuidas on võimalik nii kiiresti joosta?

See on psühholoogiline trikk – siis saab rutem otsa! (Naerab) Niimoodi endale sisendadki. Kõige olulisem on tahtmine ja motivatsioon. Kui need on paigas, tuleb ka kõik muu. Kui sa korralikult treenid ja tead, mida treenida, siis tulevad tulemused ka. Aga eks igaühel on erinev foon, võimed, eeldused, võimalused. Tean tegelasi, kes jooksevad nelja minutiga kilomeetri ja ütlevad, et see on nende jaoks sörk. Eve jooksis täna trennis 500 m 4.00 ja imestas, kuidas ma ikka suudan samas tempos joosta 200 korda pikema distantsi.

Mis tunne oli 100 km pikkuse pingutuse järel finišisse jõuda?

Muidugi oli finišis hea meel ja kergendus, et läbi sai, aga ei midagi ülevoolavat. Viimased kolm ringi jagasin endale ainult lubadusi. Tõotasin omaette, et kui ma sellega hakkama saan, siis kaks nädalat ei jookse sammugi. Siis juba, et kaks nädalat ei liiguta üldse spordi mõttes. Mõtlesin, et kui saavutan aja 6:50, viskan finišis selili ja karjun täiest kõrist. Aeg tuli veel parem, aga mingit huilgamist polnud – rõõmustasin rahuliku eestlase kombel.

Lõpetamisega on üks imelik asi – finišisse tuled omas tempos, sellise tundega, et võiks edasi ka joosta. Aga kui pärast finišijoone ületamist võtad käigu välja, siis edasi käid nagu robot. No ei saa käia lihtsalt! Enne jooksed 15 km tunnis, siis saad hädavaevu 1,5 km tunnis edasi. Finišijärgses puhkealas liikusin nagu puujalgadega hobune. Mu suurim hirm pärast rasket võistlust on krambid. Sel korral ka – ei saa sokke jalast ära. No ei saa, lihtsalt ei saa!

Poodiumil medalit vastu võtmas käia võis vägev elamus olla?

Väga hea tunne oli – ikkagi oma M40 vanuseklassis olen 100 km jooksus maailma teine mees.

Ranno Erala peale finišit, rahuliku eestlase rõõm. / Eve Talts / Los Alcázares Foto: Eve Talts

Hõbe käes – M40 maailma teine mees! / Eve Talts / Los Alcázares Foto: Eve Talts

On sul mõni rituaal, millega end premeerid? Mõni spordimees mõtleb näiteks õlle peale.

Korralik burger ja Coca-Cola on tavaline traditsioon. Saab kiirelt energia kätte. Ultrajooks on selline ala, kus pulss distantsi teises pooles enam väga üles ei lähegi, väsimus ei ole kõige hullem, jalad lihtsalt ei taha kanda. Finiši järel istusin pool tunnikest, vahetasime muljeid, pugisin kõike head ja paremat ja seejärel läksin juba mere äärde jalgadele veeprotseduure tegema.

Mida üldse nii pika jooksu vältel juuakse?

Minu jook oli kõige rohkem mineraalvett meenutav vesi kohalikust Supermercadost, kuhu lisasin sööklast võetud soola. Saabusime Ryanairi ja käsipagasiga, meil ei olnud ruumi midagi liigset kaasa vedada, ka joogipulbrit mitte.

Mul oligi väga askeetlik programm – igas punktis SiS geelipakk, kokku segatud jook, viimasel kahel ringil Coca-Cola ja kogu lugu.

Kuidas nüüd, pärast rasket võistlust enesetunne on?

Jube isu on! (Naerab valjusti.) Poolteist tundi istusin siin hotelli restoranis ja sõin kogu see aeg! Praegu tunnen, et läheks ja sööks veel midagi. Kõik räägivad, et sellise pingutuse peale võtad kaalust alla. Ega sa ei võta ikka küll! Kõik sööd tagasi, rohkemgi veel! Ehkki 100 km distantsi peale oli energiakulu tõesti 7055 kcal.

Kirjelda, mis laadi võistlus see oli ja mis toimus.

Tegu oli 100 km maailmameistrivõistlustega maanteejooksus. See oli nagu miniolümpia – enne võistlust toimus sportlaste paraad, kõned, kultuuriprogramm, pidulik avamine. Kõik marssisime uhkelt läbi linna, meie väike esindus siis Eesti eest väljas – kohalik tüdruk Estonia sildiga kõige ees, siis Eve lipuga vehkimas, mina sportlasena kõige viimane. Mu meelest oli see väga äge! Kõik riigid olid väljas oma esindustega, sportlaste kõrval korralikud tugitiimid. Meeleolu oli sõbralik – pikamaajooksjad võistlevad ju aastaid koos, paljud on tuttavad ja tervitavad.

Samal päeval käis Eve ka IAU kongressil Eestit esindamas, valis presidenti ja regioonijuhte, kes hakkavad hea seisma ultrajooksjate tuleviku eest.

Millises vormis jooksid?

Kõik esindused peale kahe olid kohal täpselt samades riigi esindusvormides nagu olümpiamängude sportlased, mina oma tavalistes treeningriietes. Nadi tunne oli. Enne võistlust tuli võistlusvorm kooskõlastada IAU sekretariaadis, Eve võttis siis minu kaks särki kaasa. Üks neist oli Jüri Jaansoni sillajooksu kirjadega. Seda vaadati pika pilguga ja küsiti: mille vastu te protestite? Kirjad – järelikult poliitiline sõnum. Teine oli Berliini maratoni särk, see õnneks sobis. Aga korraldajatele tegi väga muret, et kusagile pole kirjutatud Estonia, ja ma saan sellest täiesti aru – sellisel võistlusel peab riik olema selgelt nähtav. Uurisin enne kergejõustikuliidust, et kui lähen oma maad esindama, kas peaks vormi kandma, aga nemad arvasid, et pole probleemi. Jookse oma riietes. Edaspidi oleme targemad.

Vaba aja rõivad ostsime selle eest kõik Eesti sümboolikaga, et oma maad võimalikult palju esile tõsta.

Kuidas sa võistlusteks treenisid?

Mina olen selline jooksja, kes trennis eelistab tšillilt võtta, tiksun mõnusalt – üle 4.30 kilomeeter. Jooksen kuuel päeval nädalas, laupäeviti kaks korda. Ühel päeval kindlasti puhkan. Tavatreeningu pikkus jääb tunni kanti ja sõltub sellest, palju mul pärast tööpäeva lõppu veel aega on.

Mida sa veel treenides silmas pead, on sul oma nippe, erimenüü?

Ei ole mingit erimenüüd, söön tavalisi asju. Puder on võlusõna. Mulle meeldib putru süüa, see on kõige lihtsam toit maailmas ja maitseb ka. Enne võistlust tahtsin kaalu alla võtta, et oleks kergem joosta, kahe kuuga sain kaalu 61,7 kg peale. Mu talvine tavakaal on umbes 70 kg. Viimasel kuul enne võistlust võtsin ajutiselt menüüst maiustused ja nisujahutooted maha, aga muidu ma midagi ei jälgi. Mingeid toidulisandeid ei tarvita. Need kuradid juba maksavad nii palju, et ei saa niisuguseid asju endale lubada. Ainus erand on SiS Rego taastusjoogi pulber, seda võtan ainult pärast väga rasket treeningut.

Milline on sinu jaoks raske treening?

Nädalas teen kuni kaks raskemat treeningut. Tavaliselt poolpikk (17–24 km) või pikk jooks (28–44 km), kus lõpuosa teen kiirema 3.40 tempoga. Viimase raske trenni tegin Lasnamäe spordihallis – 178 ringi 250 m staadionil, väga hea rutiinitaluvuse harjutus.

Kõige rohkem olen nädala jooksul jooksnud 148 km. Lisaks jooksule teen iga nädal 3-4 korda selja-kere harjutusi. Kui selja unarusse jätaks, peaks varsti ilmselt paraolümpial võistlema, see on seni õnneks veel proovimata.

Ultrajooksus on paljud tipud küpses eas, kas vanus ja kogemus annavad pikal distantsil eelise?

Ultrajooks ongi pigem vanemate ala – oled vaimselt tugevam, oskad kannatada, tunned oma keha. Kogemus maksab sellel alal väga palju.

Paljud minu sõbrad ütlevad, et kui saad 40 täis, on sul edasi võimalik ainult vananeda, pole enam kusagile areneda. Mina seda meelt ei ole. Valige endale sobiv ala, järgige asjatundja soovitatud treeningkava ning te näete, et areneda on võimalik veel väga palju. 40, 50 aastat – see pole mingi vanus! Ei ole nii, et kell kukub ja pole mõtet enam sporti teha. Eks raskeid hetki tuleb kõigil, kui   mõtled, et milleks sedasi pingutada. Alati ei õnnestu vigastusi vältida… Aga siis võtad end kokku ja paned edasi, seisma jääda ei tohi! Optimism on üleval, tahan kindlasti edasi võistelda.

Ranno Erala sportlikke saavutusi:

100km jooksu Eesti rekord  6:47:40 (Los Alcazares, 2016)

Maratoniaeg 2:30 (Berliin, 2008),

Ultravasani 6. koht (2016) ja 8. koht (2015)

Haanja 100 ultramaratoni 1. koht (2010)

Ultrajooksus loeb ise end algajaks, töötab erilahenduste osakonna projektijuhina Tele2s.