Siim Kallas: riigivalitsemise pööripäev

Siim Kallas. Foto: Reuters / Scanpix

Valimised on tulekul ja raske on hoiduda kiusatusest midagi valimiste ja poliitika kohta arvata, kirjutab Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas. Eestis tuleks järgmisel valitsemisperioodil saavutada parlamentaarse demokraatia usaldusväärsuse kasv.

Kõigepealt julgen sügavalt kahelda prognoositud valimistulemustes. Ma arvan, et vahekorrad tulevases riigikogus, mis saavad selgeks 6. märtsi hilisõhtuks, ei ole sellised, nagu juba ette kindlad näidakse olevat.

Miks ma nii arvan? Mul ei ole mingit üleloomulikku ettenägemisvõimet, aga ma võin loetleda hulga parlamendivalimisi Euroopas, mis on andnud ootamatuid tulemusi. Näiteks Hollandis oli valitsuspartei kaotus oodatust suurem ja äärmuslaste edu samuti ­oodatust suurem. Saksamaal sai valitsuspartei vähem hääli, kui oodati, ja ega Suurbritanniaski valdavalt usutud, et konservatiivid ei saa absoluutset häälteenamust.

Mitmes riigis tõid valimised kaasa poliitika seninägematu killustumise ja lõhestumise. Holland on iseloomulik näide. Parlamendis on kõik jõud suhteliselt väikesed ja vastuolulised. Hollandis valitseb vähemusvalitsus, kelle selja taga on vaid kolmandik parlamendi liikmetest. Ka Briti ajaloos pole koalitsioonivalitsuse kogemus kuigi suur. Veel keerulisem on olukord Belgias, kus polegi, varsti juba aasta jooksul, pärast valimisi õnnestunud valitsust moodustada. Saksamaa valitsuskoalitsiooni sees on ilmsed vastuolud.

Ka Eestis võib tulevane riigikogu tulla hoopis killustunum, lõhestunum ja vastuolulisem, seega tuleb ka valitsuse moodustamine hoopis raskem, kui praegu arvatakse (mul oleks hea meel, kui ma eksin). Mul pole midagi arvamuste paljususe vastu ja muidugi on parlament see õige koht, kus kõik ühiskondlikud vastuolud kajastuvad. Mitte nii, nagu Stalin ütles: mis te räägite, et Venemaal pole avalikku arvamust – Venemaal on olnud kolm revolutsiooni!

Jälgime kõik ärevusega sündmusi Egiptuses. Autoritaarne valitseja langes. Kuidas edasi? Paarkümmend aastat tagasi oleksime kõik hüüdnud: vabad valimised, ja kiiresti! Praegu oleme nõutud ja veidi hirmulgi. Kes võidab vabadel valimistel? Kas mitte äärmuslased? Aga kui mitte vabad valimised, siis milline valitsemisviis? Milline valitsemisviis, kui see pole demokraatia, kindlustab valitsemise veenvuse, usaldusväärsuse rahva jaoks ja jätkusuutliku teovõime? Uus kõvakäeline valitseja, «valgustatum» ja vähem korrumpeerunum? Sõjaväeline hunta? Monarhia?

Viimase aja valimistulemuste killustatus Euroopas ja meie nõutus seoses sündmustega Egiptuses esitavad tegelikult ühe ja sama küsimuse. Miks on äärmuslased edukad? Miks ei suuda parlamentaarne demokraatia ennast populismi eest piisavalt kaitsta? Miks on suur osa inimesi hakanud traditsioonilist demokraatiat umbusaldama?
Populism on tihti olnud demokraatlike vabade, üldiste ja ühetaoliste valimiste nuhtluseks. Natsionaalsotsialistid tulid ju võimule vabadel valimistel.

Populismi reegel on lihtne. Inimeses tuleb tekitada tunne, et ta kuulub mingisse väga suurde, ühtsesse ja vooruslikku rühma, kellelt on midagi ära võetud, kellele on liiga tehtud, kes on ohustatud. Loomulikult on vaja väga väikest rühma, kes selles süüdi on. Juudid, võõramaalased, rikkad, poliitikud, valitsus, parlament, parteid – ajaloos kasutatud vaenlaste loetelu on õige mitmekesine. Ja siis tuleb Juht – üleni valges (või pruunis või mustas) – ja hävitab vaenlase. Populismi kunst on inimesed seda kõike uskuma panna. Aga nii mõnigi kord see õnnestub. Populismi rünnakute meelisobjektiks, muide, on alati demokraatiat vahendavad asutused – parlamendid, erakonnad jne.

Vähendame parlamendi liikmete palka poole võrra! Aga miks mitte kolm korda? Neli korda? Bolševikud läksid lõpuni – lasksid endised parlamendiliikmed lihtsalt maha. Pakume rahvale raha mittemidagitegemise eest! Magus.

Demokraatia pole ainult erinevaid arvamusi kajastav kõnekoda, demokraatia peab ka valitsema ja otsuseid langetama.

Pea seitse aastat olen töötanud Euroopa Liidu täidesaatvas asutuses – Euroopa Komisjonis. Euroopa Liidu demokraatia toimimine on igapäevane probleem. Hea ülevaade on tekkinud ka erinevate liikmesriikide valitsemiskultuurist. Rohkem kui viis aastat tegelesin personalipoliitika ja haldusega, see tähendab otseselt valitsusasutuse töö korraldamisega, mis andis eriti ulatusliku kogemuse.

Demokraatlikus riigis on parlament, valitsus ja ametnikud kõik koos üks, inimestest koosnev valitsemistervik. Valimistel määratakse kindlaks, kes moodustavad riigikogu ja seejärel valitsuse. Järgmise nelja aasta jooksul kehtestavad need inimesed eelarve, määravad ametisse hulga tähtsaid isikuid. Seega on valimised riigivalitsemise jaoks igal juhul pöördeline hetk. Muidugi on see oluline, milliseid vaateid inimesed esindavad, aga ka nende isikuomadused on üpris olulised. On nad pädevad? Koostöövõimelised? Tülinorijad? Ebakindlad? Jäigad? Teotahtelised? Töökad? Laisad?

Tuleviku jaoks on eriti tähtis koostöövõime ja võimekus näha suuremat pilti, mitte mõelda ainult tulevaste kohalike valimiste mõõtkavas.

Praegune valimiskampaania Eestis näeb (seni?) päris sümpaatne välja, niipalju kui mul seda interneti vahendusel on olnud võimalik jälgida. Poliitilisi materjale ilmub palju. Väga huvitavad on vestlusringid, mida 1980. aastate lõpu ajakirjanikud laialt kasutasid (neid oli lihtsalt kole tüütu kokku kirjutada!). Isiku vastu suunatud solvanguid ei ole liiga palju. Ei saa väita, et kandidaatide kohta pole piisavalt infot.

Valimistele on üles seatud 794 kandidaati. Kõigiga ei saa teha intervjuusid, kõikide artikleid ei jõua avaldada. Keegi teeb valiku. Kui ajakirjandus valib intervjuuks enda jaoks huvitava kandidaadi, järgneb kohe süüdistus kallutatuses. Ja siis peaks avaldama usutluse kellegagi, kellelt midagi õigupoolest küsida polegi. Ajakirjanduse murest võib aru saada. Kui kandidaadi ainuke seisukoht on, et kõik see, mis seal «üleval» tehakse, on üks igavene jama ja ta läheb «sinna» «protestima», siis on see tema jaoks üsna hea, et keegi teda ei intervjueeri.

Vaikimine on tarkuse tundemärk, kui muid tundemärke pole. Tahtmatult meenub Peeter I, kes nõudis duumaliikmetelt avalikke esinemisi, štob durost srazu vidno bõlo («et lollus kohe nähtav oleks»).
Valimistel on sageli edukad need, kes pole saanud kuulsaks oma pädevusega, vaid edukusega meelelahutustööstuses, laulmise, tantsimise, skandaalide ja muu taolisega. See on kõikjal nii ja see on üks tänapäeva demokraatia nõrku punkte.

Ma arvan, et Eestil on ees üks suur väljakutse – järgmise valitsemisperioodi jooksul on vaja saavutada parlamentaarse demokraatia usaldusväärsuse kasv. Selleks ei piisa 51 häälelisest valitsemisest, vaja on laiemat üksteisemõistmist poliitiliste otsustajate vahel, rohkem konsensuslikke lahendusi, isegi kui neid on väga raske saavutada.

Rahvas usub oma seadusandjat siis, kui selle otsuste taga on tegijate omanikutunne, see on veendumus, et otsus on õige, et otsustaja sellest aru saab, sellesse usub ja järelikult suudab ka teisi inimesi veenda. Mida rohkem on seadusandjate hulgas inimesi, kellel on nähtav ja veenev otsustamise omanikutunne, kes on suutelised ka üksikisikutena vastutama tehtud otsuste ja ametisse määramiste eest, seda vastupidavam on selline seadusandlik kogu igasugustele populistlikele rünnakutele. Ei teki vajadust koguda miljonit inimest peaväljakule, et riigis midagi muuta.