Väitlusselts: valimisväitlustes muututi isiklikuks

Valimisstuudio Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eesti Väitlusseltsi hinnangul muutusid poliitikud eelmise nädala debattides konkurentide suhtes isiklikuks ja väitlejate arvates tuleks rohkem rõhku panna argumentidele.

Möödunud nädala poliitretoorikast jäid silma mitmed korrad, kus oponendi sisuliste argumentidega tegelemise asemel mindi isiklikuks.

Ühe näitena võib tuua valimisstuudios koolikatsete ning eliitkoolide arutelu raames Repsi poolt Lukasele  suunatud küsimus «Miks sinu laps käib Miina Härmas?».

Tegemist polnud kõige õnnestunuma kommentaariga, kuna koheselt selgus, et Tõnis Lukase lapse jaoks on Miina Härma piirkonnakool. Selline juhtum tõestab ilmekalt, kuidas isiklikule tasandile minnes võib sageli ründaja ise rumalasse olukorda jääda.

Teine levinud demagoogiavõte on sildistamine, kus küll päris isiklikuks ei minda, kuid argumendile vastamise asemel visatakse õhku üldistusi nagu «üks liberaal ei sobigi kultuurivaldkonda juhtima» (Rahvaliidu esindaja Ivar Raig ETV valimisstuudios - http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=114421) või «see on seesama sotside jutt, et alandame käibemaksu ja subsideerime kõigile lausaliselt» (Kristen Michal Postimehe energiateemalises arutelus - http://poliitika.postimees.ee/?id=389102).

Samas vastuses lausus Michal sotsiaaldemokraatide toodud tariifide kehtestamise idee vastu, et see ei aita abivajajaid, vaid (raha) läheb kuhugi mujale.

Oleksin oodanud sellele väitele ka põhjendust või selgitust, kuid viimast polnud ning väide jäigi väiteks, jättes mulje, et selles pole alust kahelda.

Valimisstuudiost leidis lisaks juba mainitule veelgi demagoogiavõtteid. Näiteks Kristlike Demokraatide esindaja Aarne Hanni lause, et «ülikoole peaks olema nii palju, kui vaja» ei vastanud saatejuhi küsimusele ega toonud välja partei seisukohta.

Ilmselt ei väidaks keegi, et ülikoole peab olema rohkem või vähem kui vaja, arutelu käibki selle ümber, kui palju on vaja.

Kaarel Tarand jääb paljudele küll silma kui humoorikas ning sõnaosav esineja, kuid sageli läheb ta meelevaldsete näidete või naljadega üle piiri, juhtides nii tähelepanu tõelisest probleemist või arutelu teemast kõrvale.

TÜ aulas 18. veebruaril toimunud kõrghariduse teemalises debatis (http://www.uttv.ee/esileht) püüdis ta tõestada ülikooli head seisu, tuues paralleeliks, et 92 aastat tagasi polnud ülikoolil peaaegu üldse raha ning rääkides pikalt, et oleme hetkel ajalooliselt kõige paremas seisus.

Sarnane võrdlus tundub kohatu, kuna nii võiksime ju kõigi eluvaldkondade hindamiseks võtta saja aasta tagused standardid, jalad seinale panna ja tõdeda, et kõik on praegu väga hästi ning põhjust nurisemiseks või aruteluks pole.

Ka «Valimisstuudios» paistis Tarand mitmel korral silma kaheldava loogikaga. Näiteks rahvusvähemuste integratsioonist rääkides väitis ta, et integratsioon toimub nagunii, kuna järjest rohkem on segaperesid ning eesti poisid leiavad endale suurtes teeninduskollektiivides vene neiudega koos töötades vene keelt kõneleva partneri.

Kindlasti toimub integratsioon ühiskonnas ka nii-öelda loomulikul teel, kuid see ei tähenda, et riigipoolsest integratsioonipoliitikast poleks põhjust rääkida. Tarand juhib värvika näitega tähelepanu põhiteemast kõrvale.

Vähemuste integratsioonist rääkides esines demagoogiat ka teiste kandidaatide poolt. Saate lõpuosas, kui teemaks oli rahvusvähemuste üldhariduse rahastamine, tegi minister Lang jämeda vea, asudes võrdlema võrreldamatuid.

Nimelt küsis Lang, kas Soomes ja Rootsis rahastatakse õpet väikeste kogukondade (somaalid ja nigeerlased) emakeeles. Nii üritas ta ilmselt kahtluse alla seada vene keelse üldhariduse vajalikkust Eestis.

Arvestades vähemusrahvuste osakaalu elanikkonnas ja ajaloolisi erinevusi rahvusvähemuse moodustumisel on tegu täiesti erineva kaalukategooria küsimustega.

Arvestades veel seda, mis mahus pakutakse rootsikeelset haridust Soomes ja Langi soovimatust seda näidet arvestada, võib kõnelejat julgelt demagoogias süüdistada.

Ka stiililiselt polnud Lang kõige tugevam. Vähemalt kahel korral toetus minister raha soetamisel pangaautomaadi kujundile. Jutuks olnud kultuurivaldkonna rahastamisest rääkides küsis ta retooriliselt, et «Kust raha tuleb?» ja vastas ise, et «Mitte seina seest, isegi kui koodi tead».

Iseenesest on tegu tabava metafooriga ja sääraste kujundite kasutamine on üldiselt väga mõjus esinemistaktika. Metafoori kasutamine uues kontekstis aitab auditooriumi peas luua seoseid, mis muidu poleks võib-olla tekkinud, ja aitab seega oma sõnumit mõistetavaks teha.

Millega minister aga oma tõsiseltvõetavust vähendas, oli kujundi kasutamine täpselt samal kujul kahel korral. Lingvistikas nimetatakse seda stiiliveaks ja avalikus suhtluses tekib paratamatult küsimus, et kas inimene oskab vaimukas olla vaid varem pähe õpitud võtteid kasutades.

Möödunud nädalal jäi positiivselt silma Sven Mikser, kelle argumendid väitluses vanemahüvitise piirmäära üle (http://poliitika.postimees.ee/?id=390500) olid selgelt struktureeritud ning tõestusmaterjaliga toetatud.

Ka väitluse jooksul suutis Mikser oma seisukohti kaitsta ja küsimustele adekvaatselt vastata. Valimisstuudios olid tugevamad esinejad Kreitzberg, Reps ning Lukas, kellest viimane tõi ootuspäraselt sisse ka kõige rohkem statistikat oma väidete toetuseks.

Samuti kaitses ta IRL-i tasuta kõrghariduse ideed, kuigi läks sellega kohati liiale, lisades lause tasuta kõrghariduse olulisusest ka vastustesse, kus seda teemat otseselt puudutada polnud vajalik.

Eelnevalt sai taas välja toodud pigem negatiivseid kui positiivseid näiteid, kuid see ei tulene tingimata sellest, et hästi argumenteeritud sõnavõtte vähe oleks, vaid demagoogia ning loogikavead lihtsalt püüavad rohkem tähelepanu.

Demagoogiavõtteid on erinevaid, kuid neist üks ebaviisakamaid ning kohatumaid on kindlasti argumentide asemel isiku ründamine või ühe ühiskonnagrupi liikmete (näiteks liberaalid, noored või vanad, naised või mehed) mingis teemas ebapädevaks tunnistamine lihtsalt sel põhjusel, et nad sinna gruppi kuuluvad.

Ometi kasutatakse neid võtteid üsna sageli ja seda mitte üksi poliitilises retoorikas, vaid ka teistes eluvaldkondades.

Väitlusselts kutsub kõiki üles väitlema mitte inimese, vaid argumendiga!