Ka pärast sooteadlikkuse koolitust võib poissi poisiks kutsuda

Fotol tutvustatakse lasteaialastele Katrin Reimusee poisteraamatut «Mardi päris oma auto!», mis nagu näha, pakkus tõsist huvi ka tüdrukutele. Foto: Tairo Lutter

Sooteadlikkus ei tähenda seda, et poisse ei või poisteks kutsuda ja tüdrukuid tüdrukuteks. Tegelikult on kogu asja mõte märksa lihtsam – õpetajad võiksid soostereotüübid ja eeldused kõrvale heita ja kuulata, mida laps ise räägib.

Mõttekoda Praxis on novembris korraldanud kaks koolitust, kus koolijuhtidega on arutletud Eestiski palju poleemikat tekitanud teemal – sooteadlikkus. Tartus oli pilootkoolitusel kohal kümmekond koolijuhti, Tallinnas enamgi.

Tegelikult on koolitusi juba varem tehtud õpetajatele ja ka õpetajaks õppijaile. Praxis ei välista, et tulevikus võiks sooteadlikkuse asjus koolitusi teha ka lapsevanematele.

Kriitilisi küsimusi üksjagu

Koolitusele tulid enamjaolt need, kes teemast huvitatud.  «Erinevaid arvamusi jagus ning ei ütleks, et kohal oli üksmeelne ja mittekriitiline osalejaskond. Päris palju küsiti, miks on sooteadlikkust vaja ja kas see tähendab, et poisid ja tüdrukud peavad olema ühtemoodi,» rääkis Praxise töö- ja sotsiaalelu analüütik ja koolitaja Helen Biin.

Põhjus, miks sooteadlikkusest võiks võimalikult palju inimesi teada, ongi Biini sõnul suuresti selles, et aja jooksul on levima hakanud ja seejärel juba ka oma elu elama igasugused väärarusaamad.

KOMMENTAAR
Kiviõli Vene Kooli direktor Arne Piirimägi

Foto: Tairo Lutter / Postimees

Ma olen ise Tartu Ülikoolis ja Narva Kolledžis pedagoogikat ja psühholoogiat õpetanud ja tegutsenud koolijuhina juba alates 1986. aastast, mistõttu mind see teema ka huvitab. Koolitusele tahtsingi minna ennekõike selleks, et oma teadmisi värskendada ja võrrelda viimaste uurimistulemustega.

Ühelt poolt tundub see üle võlli keeramine, et mis sooprobleem? Teisest küljest ma jällegi leian, et on ikka probleem küll. Kui vaatame kasvõi fakti, et suurem osa väljalangejaist keskkoolis on noormehed, siis see on ju tegelikult sooprobleem.  

Kui vaadata ka Nõukogude ajast säilinud stereotüüpe, et poisid las teegu kehalist kasvatust ja tüdrukud käsitööd, siis see pole võib-olla alati mõistlik. Ka koolitusel jõudsime arusaamisele, et on ka tüdrukuid, kes tahavad puid saagida, naelu tagada ja kruvisid keerata ja mõnele poisile sobib võib-olla söögitegemine ja õmblemine rohkem. See võimalus võiks koolis ikka olemas olla ilma et see tekitaks hinnanguid nagu «see pole poiste asi, mis sa sinna kööki ronid».

Teadvustamine tuleb igal kasuks - inimesed on erinevad ja selles pole mitte midagi imelikku. Ja kõige tähtsam on võib-olla üldse see, et erinevused soo raamides on tegelikult tunduvalt suuremad kui sugude vahel. 

Biini  kinnitusel ei palu nad kellelgi silmi kinni panna, nagu bioloogilisi sugusid poleks üldse olemas. Muidugi on sood olemas, kuid tuleks mõista, et iga inimene on erinev ning üksnes soostereotüüpide alusel kellegi kasti paigutamine ei ole õige.

«Sooteadlikkuse eesmärk ei ole panna tüdrukuid teistmoodi käituda või öelda hoopis poisile, et homme tule täpilise kleidiga kooli. Eesmärk on mõtiskleda selle üle, soodustada seda, mis lastel tulevikus vaja võiks minna või mis veelgi tähtsam, mida nad ise teha tahaksid,» sõnas Biin.

Poistele lennukid, tüdrukutele kleidid?

Koolitusel tahetaksegi koolijuhtidele anda nn sooprillid, mis aitaks neil asju teisest vaatenurgast vaadata. See tähendab mh ka seda, kuidas asetame poiste ja tüdrukute erineva kohtlemise laiemasse elutee ja ühiskonna konteksti, näidates, kuidas laste erinev suunamine viib erinevate võimalusteni hilisemas elus. 

Kuidas siis «sooprillidega» õpetaja käitub? Lihtsustatult: kui õpetaja tahaks öelda «Poisid, lähme õue jalkat mängima!», siis võiks ta pigem sammu tagasi astuda ja mõelda. Ennekõike selle üle, kas niivõrd tühisena näiva lausega annab ta äkki vale signaali, justkui oleks jalgpall puhtalt meeste alla.

Õpetaja võiks öelda pigem «Lapsed, kes tahavad, lähme õue jalkat mängima!» - nii teavad ka tüdrukud mänguga liituda ja jalgpall saab väikesest sõnamuudatusest hoolimata mängitud.

Biin meenutas, kuidas üks koolitusel käinud mees talle rääkis, kuidas ta käis lastevanemate koosolekul, kus öeldi, et lapsed lähevad ekskursioonile – poisid lennukeid vaatama ja tüdrukud kunstimuuseumisse kleite vaatama.

Kui lapsevanem seepeale küsis, miks on just nii ja kas laste käest ka küsiti, sai ta eitava vastuse. «Lõpuks küsiti ka laste käest ja tegelikkuses oli nii, et pooled poisid läksid kunstimuuseumisse ja pooled tüdrukud lennukitega tutvuma,» vahendas koolitaja lapsevanema räägitut.

«Me ei peaks eeldama, et ainult tüdrukuid huvitavad kleidid ja ainult poisse lennukid. Tegelikult ei maksa see ju midagi, kui me anname lastele endale võimaluse valida,» sõnas Biin.

Veelgi olulisemaks peab Biin aga seda, et ka aineteadmiste edasiandmisel ja laste suunamisel lähtutakse just iga lapse individuaalsetest tugevustest. «Koolis on lastele oluline anda võimalus oma andeid ja võimeid arendada kõigis ainetes. Samuti on oluline see, et lastele tagasiside andmisel ja nende suunamisel ja julgustamisel ei lähtutaks sellest, et oleme harjunud pidama teatud valdkondi – näiteks matemaatikat poiste ja keeli tüdrukute tugevuseks,» ütles Biin.

Sageli endalegi teadvustamata stereotüüpide toel antakse lastele selgeid sõnumeid selle kohta, milliseid valikuid peetakse neile sobivaiks. Biini sõnul kanduvad koolist kaasa saadud hoiakud ja uskumused edasi ka tööturule. Näiteks see, kui õpilastele on antud sõnum, et ettevõtlikkus ja riskijulgus on sobilikud pigem poistele, viib naissoost ettevõtjaid ja juhtide vähesuseni tööturul. Ka uuring on aga kinnitanud, et just sooliselt mitmekesised ettevõtted on kasumlikumad.

Soostereotüüpidega võib Biini sõnul seostada mitmeid ühiskonna valupunkte. Kõigile teadaolev Euroopa suurim palgalõhe, meeste varasem suremus ja kehvem tervis, naiste ja seeläbi ka laste vaesus on vaid mõned näited. Koolikeskkonnast rääkides siis väljalangevus või kiusamine.

Pürgime Põhjamaade poole

Biin möönab, et suures osas reageerivad inimesed teemale valuliselt. «Esmatasandi reaktsioon on tavaliselt selline, et ah, see on mingisugune Lääne tühi jutt ja miks me sellest üldse räägime, kuna kõik on ju väga hästi ja on ka tulevikus väga hästi,» rääkis koolitaja.

Tegelikult ei ole sooteadlikkus tema sõnul ebaoluline teema, vaid aitabki noorel inimesel kaugemale jõuda, kui ta saab ise otsuseid teha ning ei pea käima ette tallatud soostereotüüpset rada. Ka rõhutab Biin, et sooneutraalsus ja sooteadlikkus on kaks erinevat asja.

Ehkki sooneutraalsuse termin on Eestisse rännanud Põhjamaadest, üritatakse ka Põhjamaades nüüd see termin kõrvale heita ja rääkida pigem sooteadlikkusest.

Biin nentis ka, et soostereotüüpidest lahtilaskmine ei saagi paugult käia. Ka ütles ta, et stereotüübid pole alati halvad, vaid neil on kindlasti oma roll. «Kuid oluline on aeg-ajalt peatuda ja mõelda, kas mingi stereotüüp siin ja praegu omab seda funktsiooni või on ta ajale jalgu jäänud,» ütles ta.