Leif Kalev: raudse oligarhia seadus - roheliste näide

Pildil on roheliste erakonna kongress. Foto: Liis Treimann

Üksikkandidaatide sissetoomine tähendab rohelistele küll õlekõrt, mis nad üle valimiskünnise võib venitada, kuid on toonud kaasa vastuolud erakonna otsedemokraatia ideaalidega, kirjutab riigiteadlane Leif Kalev Postimees.ee riigiteaduste valimisblogis.

Siinse postitusega saab avalikkusele mugavalt kättesaadavaks teave sellest, keda roheliste erakonna liikmed oleksid tahtnud oma valimisnimekirja eesotsas näha.

Meedia on küll kajastanud segadust nimekirja koostamisel, ent tegu polnud vaid omameheliku koosistumisega parteitute kaasamiseks. Muudeti ka sisevalimistel koostatud erakonnaliikmetest kandidaatide pingerida.

Et protsess oli pikk ja segane, piirdume tulemustega ehk alltoodud roheliste sisevalimiste ja ametliku nimekirjaga.

Ametliku nimekirja puhul on üldreeglina iga teine kandidaat erakonnaväline, nii et võrdlemiseks tuleks seda lugeda üle ühe.

Minu eesmärk pole anda hinnanguid Strandbergi-Lahtvee ellujääjate tiimi tegevusele. Küll tahan tekitada suuremat mõistvust nende suhtes, kes nimekirjast lahkusid: pragmatismi kõrval võivad sellistes valikutes avalduda ka ideaalid.

Juhtum on ka analüütiliselt huvitav. Erakond on praktilise poliitika taimelava, sealsed kogemused mõjutavad oluliselt liikmete ja eliidi suhtumisi ja käitumisviise ning selle kaudu poliitilist kultuuri laiemalt.

TLÜ riigiteaduste instituudi üliõpilaste lõputööd viitavad, et tänases Eestis pole asi tingimata soovimatuses liikmeid kaasata, vaid oskustes leida toimivaid lahendusi ja väärtustaustas.

Robert Michels sõnastas sajand tagasi raudse oligarhia seaduse, mille kohaselt igas ühingus tekkib ajapikku liikmetest kaugenenud eliit ehk oligarhia.

Hilisemad autorid on toonud välja ka seda tasakaalustavaid ja teatud tasemel sisedemokraatiat võimaldavaid tegureid.

Nagu Michelsi uuritud erakonnad olid suhteliselt noored, on ka taasloodud roheliste erakond Eesti poliitikas üsna uus tulija, kus oligarhiat peaks eeldatavasti vähe olema.

Veel enam, roheliste otsedemokraatia katsetust hästi väljaarendatud veebiplatvormide abil võib pidada teadlikuks ja Eesti viimase kümnendi ilmselt julgeimaks erakonnauuenduseks.

Antud näite valguses võime tõdeda, et paraku ainult tehnilised lahendused ja üleüldised head kavatsused ei takista raudse oligarhia seaduse avaldumist.

Sisedemokraatia eeldab lisaks inimeste soovile teadlikkust poliitika võimalustest ja piiridest – kuhumaani võib konkurentsivõimet maksimeerida sooviv erakond alt-üles ja arutelukesksed lahendused kujundada ning kuidas on tasakaalus õigused ja vastutus.

Õilsad kavatsused on suurepärane asi, ent tulemuslikult toimivad nad koos poliitikapädevustega.

Järgnevalt saate võrrelda kahte roheliste valimisnimekirja. Esimene neist koostati sisehääletuste tulemusena ning teise esitas erakond ametlikult valimiskomisjonile. Ülevaatlikkuse huvides on sisehääletuse tulemustest antud esimesed 20 nime.

Roheliste sisehääletuse tulemused (sulgudes sisevalimistel saadud hääled):

1.    Aleksei Lotman – 149
2.    Toomas Trapido -- 143
3.    Peep Mardiste -- 112
4.    Marek Strandberg -- 96
5.    Silvia Lotman -- 91
6.    Dagmar Mattiisen -- 85
7.    Peep Tobreluts -- 84
8.    Valdur Lahtvee -- 82
9.    Mart Jüssi -- 80
10.    Ruth Tammeorg -- 74
11.    Andres Siplane -- 71
12.    Rasmus Lahtvee -- 69
13.    Maret Merisaar -- 67
14.    Juta Luts -- 58
15.    Tarmo Kõuts -- 55
16.    Ain Kabal -- 52
17.    Ahto Oja -- 48
18.    Merlis Tristan Sepp -- 47
19.    Tanel Ots -- 45
20.    Triin Veber -- 44

Roheliste ametlik valimisnimekiri

1.    Aleksei Lotman
2.    Eerik-Niiles Kross
3.    Marek Strandberg
4.    Artur Talvik
5.    Valdur Lahtvee
6.    Pille Tomson
7.    Peep Mardiste
8.    Urmas Hallika
9.    Triin Veber
10.    Heiki Valner
11.    Rasmus Lahtvee
12.    Kaarel Tarand
13.    Kai Künnis-Beres
14.    Ero Liivik
15.    Tanel Ots
16.    Agni Kaldma
17.    Ahto Oja
18.    Raivo Juurak
19.    Agu Kivimägi
20.    Tõnu Ploompuu

21.    Aleksander Laane
22.    Gerbert Tsukker
23.    Tarmo Kõuts
24.    Allan Talu
25.    Eero Uustalu
26.    Veiko Potisepp
27.    Maret Merisaar
28.    Triinu Taul
29.    Olev-Andres Tinn
30.    Pelle Nuggis
31.    Allan Jaakus
32.    Ivar Nuut
33.    Urmas Sepp
34.    Enno Poldre
35.    Jüri Lember
36.    Olev Raudsepp
37.    Andre Zahharov
38.    Urmas Roht
39.    Urve Madar
40.    Tiit Hiiemäe

41.    Ivar Soone
42.    Jaan Sööt
43.    Ain Kuningas
44.    Raivo Stern
45.    Jaan Vaabel
46.    Üllar Luup
47.    Riho Kokk
48.    Raik Vürst
49.    Riho Rannikmaa
50.    Ivo-Hannes Lehtsalu
51.    Ülle Kuldkepp
52.    Erko Soopalu
53.    Ülo Vihma
54.    Kalju Valdmann
55.    Gulnara Sidorenko
56.    Taavi Nuum
57.    Vladimir Deforž
58.    Kaido Kalf
59.    Aliine Lotman
60.    Mati Lepna

61.    Enn Käiss
62.    Maret Erm
63.    Jefim Lvovski
64.    Alvi Rand
65.    Tiit Hunt
66.    Roman Antonis
67.    Jana Stahl
68.    Paul Lettens
69.    Anu-Lii Jürman
70.    Margus Kuustik
71.    Ahto Neidek
72.    Väino Jaakus
73.    Marek Vahula
74.    Siiri Rebane
75.    Jaan Kirsipuu
76.    Milvi Ilves
77.    Eino-Jüri Laarmann
78.    Indrek Hein
79.    Rein Kikerpill
80.    Lembi-Liis Ebre

81.    Antti Hunt
82.    Kadri Kõiv
83.    Andres Suvi
84.    Antti Nöps
85.    Loone Ots
86.    Andrei Gudim
87.    Allan Anniste
88.    Andres Kittus
89.    Karol Ahja
90.    Priit Truusalu
91.    Ott Alemaa
92.    Vladimir Redpap
93.    Niilo Lukkonen
94.    Heiki Vilep
95.    Anneli Ärmpalu-Idvand
96.    Tanel Laan
97.    Juhan Haravee
98.    Vello Park
99.    Maigi Käige
100.    Jevgeni Tširkin

101.    Epp Mähar
102.    Tiina Kirss
103.    Aino Värbu
104.    Valeri Klimanov
105.    Sandor Sinimeri
106.    Andres Roosi
107.    Mikk Tammik
108.    Maret Sannikova
109.    Annely Kallo
110.    Asko Uri
111.    Anne Artus
112.    Aare Varik
113.    Kristina Ivatševa
114.    Vladimir Šuljatikov
115.    Katrin Mesilane
116.    Mari-Eva Ahja
117.    Inga Ploomipuu
118.    Räni Meister
119.    Mart Saarso
120.    Mart Jüssi
121.    Silvia Lotman
122.    Ain Kabal