Päikesepaistelise oru serenaad

Vee kandmine kaevult koju on Tadžikistani kišlakkides alati naiste ja tüdrukute ülesanne. Äärmisel juhul teevad seda ka poisid. Mõnikord tähendab veetoomine raskete kanistritega mööda mäekülge ülesronimist. Hea, et mehed vähemalt eeslid abiks annavad. Naised vett võtmas Baljuvoni lähedal Jakasada kišlakis. Naiste taga paistab auto, millega üks mees tuli appi naisele vett vedama. Vaat see oli haruldus. Foto: Raigo Pajula

Surhobi jõe mägedest ümbritsetud org Tadžikistanis on sadu kilomeetreid pikk. 50-60 aastat tagasi asustas Nõukogude võim orus asunud kišlakkidest pered sunniviisil ümber tasasematele aladele – odavaks tööjõuks Tadžiki puuvillaistandustesse.

Kodust lahkuma sunnitud kišlakielanikud hakkasid vastu, sest nad polnud kunagi puuvilla kasvatanud ja ka tasandike kliima oli harjumatu. Aga ikkagi asustati nad ümber. Kes ei olnud nõus, pandi konvoiga helikopteri või lennuki peale ja aidaa! puuvilla kasvatama. Nii tehti Tadžikistanis paljude mägipiirkondade elanikega.

Juba Nõukogude korra lõpus, 1980ndatel hakkasid Surhobi jõe (tõlkes «punane vesi») oru elanikud tasapisi tagasi pöörduma. Praegu elab orus 6000 inimest. Rajoonikeskusest Baljuvonist on oru viimase külani 76 kilomeetrit, aga sinna ei käi enam ammu helikoptereid ega lennukeid. Vahemaa läbimiseks kulub viis-kuus tundi, sest teid sama hästi kui pole.