Väitluskohtunik: Mikseri esitus oli väga hea

Enn Metsar. Foto: Tiit Blaat

Väitluskohtunik Enn Metsari hinnangul oli teemal «Vanemahüvitise piirmäär on ebaõiglaselt kõrge» peetud online-väitlust põnev lugeda ja Sven Mikseri esitus oli väga hea, ehkki mitmed kindlasti vastukaja leidvad küsimused jäid tõstatamata.

Valimiste eelsete online-väitluste viimast vooru sai põnevusega oodatud ning kohtunikuna ma pettuma ei pidanud. Mõlemal pool olid osavad ja kogenud sõnameistrid, kes enamjaolt vältisid demagoogiat, püsisid kogu väitluse jooksul teema raamides ning arendasid oma argumente lõppsõnadeni.

Vanemahüvitise piirmäära teema on piisavalt mitmetahuline, et seda saab mõlemal poolel olles edukalt väidelda. Vaadakem, kuidas pooled oma tööga hakkama said.

Mikseri esitus oli väga hea

Sven Mikseri sõnavõtust selgus, et eesmärk on võimaldada naistel sünnitada need 2,2 last – milleks naised väidetavalt valmis on – praeguse 1,65 lapse asemel. Ning seda tahetakse saavutada õiglaselt ja solidaarselt, sest riigi jaoks on kõik lapsed ühtmoodi olulised. Ilus mõte. Selle eesmärgi saavutamiseks oli Mikseril ka konkreetne ettepanek – vähendada vanemahüvitise piirmäära kolmelt keskmiselt palgalt kaheni ja säästetud raha kulutada lastetoetuse kasvuks.

Kajar ja Karin Kase Väitlusseltsist asusid Sven Mikseri argumentatsiooni ilusa struktuuriga lahti muukima. Grupeerinuna argumendid kolmeks, suutsid nad neist kaks päris efektiivselt ümber lükata. Esmalt nad tõestasid, et vanemahüvitise piirmäära alandamine vabastab liiga vähe raha, et see lastetoetusse ümber suunamisel tunnetatavat efekti annaks. Teiseks tõid väitlejad näiteid Lääne-Euroopast, kus kõrgem lastetoetus ei ole viinud kõrgema sündimuseni. Samas vanemahüvitis on Eestis kõrgema haridusega naiste seas laste sündimust tõstnud.

Küsimus, kas vanemahüvitise piirmäär on õiglane või mitte, jäi püsima väitluse lõpuni. Sven Mikser oli väga osav vastuargumentide pareerimisel ning tema seisukoht, et kõrged vanemahüvitised on ebaõiglased, jäi õhkõrnalt püsima. See põhines peamiselt loogikal, et väiksema sissetulekuga pered kulutavad pea kogu oma sissetuleku ära ning seega maksavad suurema protsendi oma sissetulekutest erinevateks otsesteks ja kaudseteks maksudeks.

Miks nad peaksid toetama kõrgema sissetulekuga peresid vanemahüvitise näol? Arvestades maksuvaba miinimumi,  erinevate aktsiiside (bensiin, alkohol) ja varamaksude olemasolu, võib selles väites kahelda, ent kuna oponendid sellele tähelepanu ei pööranud, siis arvestame Mikseri argumenti. Tema esitus oli kokkuvõttes väga hea, ent peale vastaste rünnakuid jäid argumentidest üksikud püsima.

Oleks võinud vastuolulisi küsimusi tõstatada

Väitlusseltsi esindajad andsid debatile väga hea struktuuri, olid sisukad oma argumentides ja väga efektiivsed vastase argumentide ümberlükkamisel. Siiski alati saab midagi veel paremini teha. Ma oleks näiteks oodanud selgitust selle osas, kas ja kuidas vanemahüvitise ülempiiri alandamine on ühiskonnale kahjulik. Väitlejate roll antud kontekstis on agiteerida mõtlema, isegi kui peab väitma midagi, mis kindlasti vastukaja tekitab.

Kas ühiskond vajabki rohkem kõrgepalgaliste ja eeldatavalt kõrgelt haritud vanemate lapsi? Kas lastetoetuste süsteem ei ole mitte raha raiskamine, arvestades, et kahe vanema peale üle nelja keskmise kuupalga teenivatele peredele ei pruugi ka Mikseri pakutud 60 eurot erilist lisanduvat hüve pakkuda? Võib-olla peaks seda jagama ainult teatud sissetulekupiirist allapoole jäävatele peredele?

Ning lõpuks – kui rääkida õiglasest ühiskonnast, siis kas on õiglane, et madalapalgaline ema ei kaota oma sissetuleku tasemes midagi, samas kui kõrgepalgalised kaotavad? Kas see ongi solidaarsus? Kahjuks oponendid väitlust nendele radadele ei juhtinud ning jäid lugemata Sven Mikseri vastuargumendid sellistele mõttekäikudele.

Ent minu kriitika on ülekohtune. Kokkuvõttes võib öelda, et tegu oli väitlusega, mida oli huvitav ja arusaadav jälgida. Ning ehkki mõnel korral oli tunda teatavat populismi hõngu, kulges kogu debatt sisurikkalt, toodi adekvaatseid näiteid ning diskussioon oli silmaringi arendav. See oli hea näide sellest, milline peab üks kvaliteetne poliitiline väitlus välja nägema.

Seega – mis on suurem hüve ühiskonnale? Kas see, et professionaalselt edukad kõrgepalgalised naised ja pered saavad lapsi planeerida kartmata suurt sissetuleku vähenemist? Või see, et me elame ühiskonnas, mis väärtustab solidaarsust ja võrdsust ning seeläbi on noortel suurem kindlus pere luua ja lapsi saada? Kui te ei ole seda veel teinud, siis soovitan kindlasti väitlus läbi lugeda.