Rahvusvaheline rõivahunnik

Justin Petrone Foto: Margus Ansu

Te oleks pidanud seda nägema. Tohutu hunnik, mu enda isiklik prügimägi. Tundus, et sealt vaatas vastu absoluutselt iga riietusese, mis ma viimase 36 aasta jooksul olin omandanud: püksid, sokid, aluspesu, pintsakud, lipsud, kampsunid, särgid, rihmad, mütsid... Ja just siis, kui ma hingasin kergendatult ja arvasin, et olen kõik ära sortinud, leiti kusagilt kohver, täis minu riideid. Ja eks ikka eeldati, et ma pean kõik selle läbi töötama, õigesse kohta panema, leidma tee jääkidest vabanemiseks...

Inimesena, kes ei tunne kirge rõivadisaini vastu, olin ma hädas. Nii otsustasin teha sellest nõmedast sortimisest hoopis omamoodi uurimistöö. Avasin päevikus uue lehekülje ja hakkasin üles märkima oma riiete rahvust. Osaliselt oli see idee inspireeritud dokfilmist «The True Cost», mida hiljuti nägin ja mis toob välja rahvusvahelise kiirmoetööstuse kõhualuse alates Bangladeshi mõrvarlikest tehasehoonetest, mis töölistele kaela vajudes neid tapavad, ning lõpetades vähki tekitavate kemikaalidega, mis Ameerika puuvillakasvatusest jõuavad meie kehasid ja meeli mürgitama.