Haridustöötajad: uus valitsus peab hariduse ja õpetajad senisest enam prioriteediks seadma

Õpetajate meeleavaldus Toompea lossi ees, kus nõuti palgatõusu. Foto: Toomas Huik/Postimees

Eesti Haridustöötajate Liit (EHL) kutsus koalitsiooniläbirääkijaid ehk Keskerakonda, IRL-i ja sotse üles pöörama tähelepanu hariduse murekohtadele ning seadma hariduse ja õpetajad senisest enam prioriteediks.

Postimees avaldab haridustöötajate pöördumise koalitsiooniläbirääkijate poole täismahus:

Lp tulevase valitsuserakondade juhid!

Pöördun teie poole Eesti õpetajate esindusorganisatsiooni Eesti Haridustöötajate Liidu nimel. Oleme tänaseks jõudnud olukorda, mis vajab otsustavat tegutsemist. Kui loodav valitsus soovib, et Eesti rahvas jääks kestma jätkuvalt eesrindlikult arenevas ning heal majanduslikul järjel olevas riigis, peab Eestis antav haridus püsima väga heal tasemel. Paraku on praegu Eestis õpetajate järelkasvuga väga kurvad lood – noori õpetajaid napib ja ametikohale on konkurents väike, et mitte öelda olematu.

Eelmine valitsus deklareeris, et Eestis on haridus ja õpetajad üks olulistest prioriteetidest, kuid tegudes selle valitsuse ajal see ei väljendunud. Enne eelmisi riigikogu valimisi lubasid kõik erakonnad, et aastaks 2019 moodustab Eesti õpetaja keskmine töötasu 120% riigi üldisest keskmisest töötasust.

Praegust rahastamissüsteemi arvestades, kus omavalitsusele antakse iga õpetaja ametikoha kohta õpetaja töötasu alammäärale lisaks 20%, tähendab see seda, et õpetajate töötasu miinimum peab 2019. aastal olema võrdne riigi keskmise töötasuga. Paraku peame tõdema, et käesoleval aastal on õpetajate töötasu miinimum hoopis eemaldunud riigi keskmisest töötasust.

Seda iseloomustav tabel on siinkohal ka ära toodud:

Aasta	Riigi keskmine töötasu (€)	Õpetaja töötasu miinimum (€)	Õpetaja töötasu suhe riigi keskmisse (%)
2013	948	715	75
2014	1001	800	80
2015	1065	900	85
2016	1137	958	84

Selline miinimumtöötasu vähenemine võrreldes riigi keskmise palgaga on eriti muret tekitav rahvusvaheliste uuringute valguses. Näiteks toob hiljuti avaldatud «Education at a glance 2016» järjekordselt välja, et Eestis on praktiliselt kõige vanem õpetajaskond ning võrreldes teiste kõrgharidusega töötajate keskmise palgaga riigis on Eesti õpetajate palgad ühed väiksemad. Lisaks on Eestis väga väike meesõpetajate osakaal.

Need kurvakstegevad faktid on kõik väga selgelt seotud töötasuga. Ka näitas kevadel haridus- ja teadusministeeriumi poolt tellitud ja TNS Emori poolt läbiviidud õpetajaameti kuvandi ja atraktiivsuse uuring, et meie ühiskonnas saadakse küll aru õpetajaameti olulisusest, kuid erialaks seda väärt ametit siiski ei valitaks. Ka siin näeme otsest seost konkurentsivõimetu palgaga. Kui lähtume antud lubadusest, et õpetajate keskmine töötasu peab tõusma lubatud 120%-ni riigi keskmisest töötasust (ehk õpetajate töötasu alammäär peab tõusma võrdseks riigi keskmise töötasuga), on vaja järgmistel aastatel oluliselt suuremat palgatõusu, kui oli 2016. aastal.

Toon omapoolsete arvutuste tulemused, milline on vajalik palgatõus, et tagada lubatud töötasu aastaks 2019:

Aasta	Riigi keskmine töötasu (€)	Õpetaja töötasu miinimum (€)	Õpetaja töötasu suhe riigi keskmisse (%)	Vajalik töötasu tõus (%)
2016	1137	958	84
2017	1199	1073	89	12
2018	1265	1191	94	11
2019	1332	1334	100	12

Lisaks üldhariduskoolide õpetajate töötasu problemaatikale on väga oluline küsimus meie alus- ja huvihariduse jätkusuutlikkus ja kvaliteet ning nendes asutustes töötavate õpetajate töötingimused. Meil on täna veel väga kõrgel tasemel alus- ja huviharidus. Kahjuks on nii alus- kui ka huvihariduse rahastamine, sellest tulenevalt ka vastavate õpetajate palgatase, üle riigi väga erinev, mis ei motiveeri meie olemasolevaid kõrgharidusega spetsialistidest alus- ja huviharidse õpetajad oma ametis olema ega ka laste- ja kultuurilembelisi noori seda ametit valima.

Peame andma endale aru, et just väga varajases nooruses luuakse edukale ja võimalusterohkele haridusja eluteele kõige olulisem alus. Seega tuleb teadvustada alus- ja huvihariduse problemaatikat ning leida toimiv lahendus nende kõrvaldamiseks, näiteks sarnaselt üldhariduskoolide õpetajatega riikliku miinimutöötasu kehtestamise kaudu.

Viimase punktina tooksin välja tugispetsialistidega seonduvad mured. Tänapäeval on ühelt poolt enesestmõistetav, et haridusasutustes peavad olema tugispetsialistid, kes aitavad ja toetavad nii õpilasi kui ka õpetajaid. Reaalsus on aga selline, et väga paljudes hariduasutustes puuduvad tugispetsialistid või kasutatakse olemasolevaid mittesihtotstarbeliselt (nt pannakse tunde läbi viima). Peamine põhjus on rahastamises, sest tugispetsialistid on kohaliku omavalutsuse (KOV) rahastamisel ning KOV-ide võimekus, aga ka prioriteedid, on paraku väga erinevad.

Palume leida loodaval valitsuskoalitsioonil toimiv lahendus, et kõik Eesti lapsed ja noored saaksid pädevat abi ja tuge õigel ajal, mida tagaks näiteks kogu riigis ühtlaselt tugev ja toimiv tugispetsialistide süsteem. Kahjuks pean Eesti õpetajate esindusorganisatsiooni juhina tõdema, et õpetajatel hakkab usk lubadustesse kaduma. Seega ootame otsustajatelt kvaliteetse hariduse andmise olulisusest arusaamist ning sellele vastavat tegutsemist koalitsioonilepingu sõlmismisel ja järgneva aasta eelarve koostamisel.

Reemo Voltri

Eesti Haridustöötajate Liidu juhatuse esimees