Videoreportaaž: Tallinna tänavatel lund lükkav mees istus saharooli juba 58 aastat tagasi

Tali taeva ei jää ning tänavu saabus ta iseäranis vara. Sahajuhi Avo Kullaku tööpäev algab kell 9. Tema sõnul on sahajuhid  nagu töökad sipelgad, kes päeva alguses kogunevad garaažide juures, panevad marsruutkaardi abil plaani paika ja õhtu lõpuks on näha tulemust.

«Kui talv oleks meie jaoks ootamatu, siis valitseks linnas kaos,» nentis Kullak. Kui linnavahel tekib poole tunnine ummik, siis tihti on asi selles, et äsja on hakanud lund sadama. Lumi sõidetakse kinni ning libisemisohu kõrvaldamine võtab aega.

Sahk sõidab ööpäevaringselt, aga mehed roolis vahetuvad. «Sellises liikluses poleks muudmoodi võimalik vastu pidada. Vaadake, praegu on tee tühi, aga õhtul poole viiest poole kuueni ei ole siin tühja kohta. Ometigi me saame kuidagi hakkama. Ootame autode taga, kellestki üle sõita ei saa. Kui on võimalus minna, siis lähme.»

Kui tipptund läbi, võtavad autod kolonni kahe-kolme kaupa ning tõmbavad lumest puhtaks kõik teed, millele tipptunnil oli võimatu ligi pääseda. «Tipptunni ajal töötamine on ajaraisk,» nentis Kullak. Sel ajal minnakse pigem pisematele kõrvaltänavatele.

Täielik rahu ja vaikus ei valda sahajuhti ka öösel. Rahvas pidutseb, taksod sõidavad. Siiski on Kullaku sõnul seda tööd teha hulga mõnusam öösel kui päeval. «Püüame teha oma tööd nii hästi kui võimalik, ka kõige väiksemate vigadega.»

Meid võttis Avo Kullak peale Järvevana teelt surnuaia kõrvalt kelle ühe ajal päeval. Ajal, mil liiklus on võrdlemisi rahulik. Sahajuhil oli aega meile puust ja punaseks selgeks teha, kuidas kulgeb sahajuhi lumerohke tööpäev.

Sahajuhi elu algab garaažist

«Kõik me elu algab garaažist. Võtame autod ja vahendid ning läheme liinile,» räägib Kullak. Hommikul saavad juhid kätte marsruutkaardid, mille järgi iga juhi päevaplaan ka paika pannakse. Korraga sõidab igal hommikul garaaži väravaist välja kaheksa kuni kümme lumesõidukit.

Marsruudi sisse kuulub ka autobussitaskute puhastamine. Samm-sammu haaval selgitab mees ka meile, mida sahk teeb.  «Keerame paremale ja võtame lume kaasa – sahka saab igatepidi keerata. Nüüd tõstame selle siia ära, lumi kaob hunnikusse. Tõstan saha siit üles, et mitte uuesti oma teele seda lund tagasi viia. Nüüd püüan keerata nii, et ma kedagi ei häiriks.»

Kaasliiklejad, kellega sahajuhid teekonnal kohtuvad, on enam-jaolt on viisakad inimesed. Nad lubavad lumesahal vahele sõita. Paraku leidub ka neid isendeid, kes hindavad oma võimeid üle ning trügivad vahele. Kuna sahk hõivab oma laiusega tervelt kolm sõidurida, siis ei lõppe sellised trügimised hästi ning mõnikord jääb sõiduk saha otsa kinni. «Kui keegi tahab olla aadlimees ning vahele trügida, siis paraku ei mängi see nii välja ja kellegi jaoks lõppeb see plekimõlkimisega,» nentis Kullak.

Plekimõlkimiste lahendamisele kuluv aeg on sahameeste jaoks kallis tööaeg, mille kaotamist ei taha keegi endale lubada. «Vahel ei saada aru, et me teeme seda tööd inimestele, mitte iseendale.»

Sahajuhid peavad eelkõige olema rahulikud. Enne manöövri tegemist tuleb kaks korda mõelda, kas manööver on üldse vajalik. «Peeglist vaatad, et ei ole kedagi ja korraga on keegi ikka ette pööranud ja hiljem ütleb, et püüdis läbi lipsata. Meil peavad olema silmad nii ees kui ka selja taga.»

Sahasõit meeldis juba lapsena

Sahajuhi töö on Avo Kullakule meeldinud lapsest peale. 5-aastase poisikesena 1958. aastal viis kadunud isa teda tihti sahaga sõitma. «Tolleaegse lapse elu – palitusse mähitud, läki-läki peas. Soojendamata auto, leeklamp põles põrandal.»

Tol ajal ei olnud korraliku elektroonikat – oli vaid käigukang, kolm pedaali ja kaks juhet. «Poisikesele oli huvitav kaasa sõita ja vaadata, mis toimub. Töö sai ka tehtud. Talved oli midagi muud tol ajal – nüüd on sügis ja kevad. Ja nüüd, kui tuleb lumi on sõnakõlks, et tuli ootamatult. Aga olgem ausad – praegu ei ole ju selles mõttes talv.»