Ringkonniti valijate eelistusi vaadates saab öelda, et praegusel võimuliidul on riigitüüril jätkamiseks vajalikud 51 kohta riigikogus kahe peale kindlalt koos. Keskerakond troonib oma kantsides – Ida-Virumaal ja Tallinnas.
Uuring ennustab: Reformierakond võidutseb seitsmes ringkonnas
Postimehe tellitud ja Turu-Uuringute ASi jaanuaris tehtud küsitlus näitab, et 12 ringkonnast seitsmes on valijate suurima usalduse pälvinud Reformierakond. Kusjuures nende edu konkurentide ees on kohati 15-protsendiline.
12 valimisringkonnast viies on tipus Keskerakond, edu teiste ees on kohati 17 protsenti. Uuringufirma tegevjuht Tõnis Stamberg tõdes, et kolm nädalat enne valimisi on jõujooned selgelt paigas. «On näha, kes valimised võidab, kes kaotab ja kes hakkavad suure tõenäosusega valitsust moodustama,» ütles Stamberg. «Kui Isamaa ja Res Publica Liidul ja Reformierakonnal on 51 kohta koos, siis lähevad nad täpselt sama moodi edasi ning ei toimu mingeid muudatusi. Arvatavasti aga tuleb muudatusi ministrite osas.»
Oma ministrikandidaadid on välja käinud sotsiaaldemokraadid, teised suured erakonnad on sellest hoidunud. Sisemine võitlus «kampsunite» ja Res Publica leeri vahel IRLis mõjutab ka ministrikohtade jagamist.
Erakonna juht Mart Laar teatas nädalavahetusel, et nemad laskmata karu naha jagamisega ei tegele ning ministrikohtadest olulisem on see, mida uus valitsus tegema hakkab. «IRL keskendub poliitikale, mitte ühele või teisele ametikohale. Mis puutub aga ministritesse, siis IRLil on igale kohale valitsuses rohkem kui üks hea kandidaat,» ütles Laar.
Stamberg leidis aga, et ministrikohtade jagamine on alati igas erakonnas oluline ja hell teema. «Arvata võib, et välisminister jääb paika, peaminister jääb kindlasti paika. Mis saab aga näiteks kaitseministrist? Ja kui Laar soovib saada ministrikohta, siis ta kindlasti selle saab,» arutles Stamberg.
Keskerakonnal on uuringu järgi kindlad piirkonnad, kus nad valimisvõidu vormistavad: Ida-Virumaa, Lasnamäe ja Tallinna kesklinn. Seal koguvad tugevad kandidaadid nii suure hulga hääli, et veavad riigikokku sisse ka nn saja-hääle-inimesi.
Üksikkandidaatidele on kõige suurem toetus, 18 protsenti, Võru-, Valga- ja Põlvamaal, kuid seal asub erakondadega rinda pistma vaid üks üksikkandidaat. Stamberg seletas seda sellega, et inimesed ei vaata tavaliselt ametlikke valimislehekülgi, vaid lähtuvad oma eelistustes väga palju sellest, mida nad meediast kuulevad-näevad. «Leo Kunnas ja mõlemad Helmed (Mart Helme ja tema poeg Martin Helme – toim) räägivad küll väga kõvasti, aga isikumandaadi saamine ehk 4500–6500 hääle kogumine on väga ebatõenäoline,» ennustas Stamberg.
Üldist valimiskampaaniat kommenteerides tõdes Stamberg, et selgelt erinevad nende erakondade maneerid, kel on ehk asja valitsusse, nende erakondade maneeridest, kel ilmselt seda lootust pole.
«Kes teavad enam-vähem ette, et nemad hakkavad koalitsiooni moodustama, on oma lubadustes suhteliselt mõistlikud, sest pole näha, et kohe saabuks suur majanduskasv ja palgad hakkavad taas ülespoole kihutama,» selgitas Stamberg. «2007. aasta, mil Andrus Ansip istus peaministri kabinetis ja lubas riigiametnikele 25 000-krooniseid palku ja riigi 15 aastaga Euroopa viie kõige rikkama sekka viia, ei kordu. Reaalsus on paaril korral väga valusalt tabanud.»
Tallinna Ülikooli riigiteadlane Tõnis Saarts leidis uuringut kommenteerides, et suur osa inimesi langetab oma otsuse mõned päevad enne hääletamist. «Eestis on 10–15 protsenti valijaid, kes teevad oma valimisotsuse alles valimiseelsel nädalal, mis tavapäraselt kujuneb otsustavaks valimiste põhikonflikti paikapanekul,» rääkis Saarts.
Ka Stamberg toonitas, et need, kes pole veel valikut teinud või isegi valimistel osalemist otsustanud, võivad jõujooni oluliselt muuta.