Tarand: päris eugeenikaks jutt õnneks ei läinud

Roheliste valimisnimekirja peaministrikandidaat Kaarel Tarand online-väitlemas. Foto: Toomas Huik

Roheliste peaministrikandidaat Kaarel Tarand kiidab tänase online-debati lõppsõnas oma oponente Eesti Väitlusseltsist, sest nende jutt ei muutunud päris eugeenikaks ja rassihügieeniks. Ta leiab siiski, et kooliaega peaks pikendama ning noorte koolispidamine on ühiskonnale odavam kui mis tahes muu alternatiiv.

Mitte miski siin ilmas ei suuda kõigutada minu veendumust, et ratsionalismi ja valgustuse ideed, mis sõnastati enamjaolt 18. sajandil, siiani kehtivad. Nende toel on loodud meie tänapäevane maailm, mis rajaneb teadmistel, mitte uskumustel, ja mida juhib mõistus, mitte maaväline jõud.

Tänaseni ei ole me Euroopas ega mujalgi suutnud leiutada paremat süsteemi järeltulevate põlvede väljaõpetamiseks kui kool.

Tõsi, see on praeguseks vanamoeline ja ühiskonnas toimunud muutustele ehk enam mittevastav kool.

Asjaolu, et haridus vajab samasugust innovatsiooni nagu majandus või muud inimtegevused, peaks olema lihtne taibata igaühele, kes mõistab ökoloogia esimest põhitõde – et kõik on kõigega seotud. Kui kõik uueneb, peab sellega koos uuenema ka kool.

Inimene üksiksikuna ei ole võimeline minema kaasa teadmiste hulga ja tehnoloogiliste muutuste kasvu kiirenemisega (meie senised teadmised bioloogiast ja evolutsioonist ei anna alust eeldada järske arenguhüppeid üksikisiku vaimses võimekuses).

Individuaalsete oskuste ja teadmiste mahtu ei saa suurendada pidevalt samas tempos maailmas summaarselt toimuvate vastavate muutustega. Seega, kasutades väljakujunenud õppimismudeleid ja –meetodeid jääme üksikisikutena muutuvas maailmas aina abitumaks.

Sellest järeldubki mu väide, et kooliaega tuleb pikendada, kuna praegu määratud aja jooksul pole võimalik kõike tarvilikku ära õpetada ning igal juhul on laste/noorte koolispidamine mistahes muust odavam variant ühiskonnale nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis.

Mu armsad oponendid (olge te lahkesti tänatud!) pidid antud teemavaliku tõttu tõestama midagi, mida meie haridust väärtustavas kultuuriruumis pole juba paar sajandit mõistlikuks peetud. Päris eugeenikaks ja rassihügieeniks see jutt õnneks ei läinud.

Ja lõpetuseks, me ühiskonnas on konsensuslikult heaks kiidetud eluaegse õppe põhimõte.

Nimetatu saab toetuda ainult eeldusele, et inimese õppimisvõime säilib kogu elu jooksul. Seega on kohatust kohatum väita, et mingil hulgal ühiskonna liikmetest seda pole ega tule ja nad tuleks võimalikul varakult õpetamisprotsessist kõrvaldada.