Päästeameti endine juht meenutab: pidime buldogi kombel lisaraha nõudma

Päästeameti endine juht Kalev Timberg. Foto: Andres Haabu

Päästeameti endine pikaaegne juht Kalev Timberg leiab, et riigieelarvest päästeametile rohkema raha leidmine näib võimatu. Selle asemel tuleb tõsiselt arutada ja leida lahendus, kuidas peab päästeamet minema edasi, seadmata ohtu väljakujunenud kõrged standardid.

Kalev Timberg oli päästeameti tüüri juures juba alates Eesti taasiseseisvumisest – aastatel 1991-2000 oli ta peadirektori asetäitja ning 2006-2013 oli ta peadirektor. Täna tunnistab Timberg, et siseminister Hanno Pevkuril oli eile õigus, kui ta ütles: «Me tegeleme praegu minevikus akumuleerunud võlaga – teatud osa teenusest on seni ülal peetud väga madalate kuludega».

Timberg meenutas, et kui 1990. seati eesmärgiks saada meie päästeameti standardid samale tasemele nagu Põhja-Euroopa riikides, siis see nõudis mõistagi oma raha. Kui 90ndate esimeses pooles ei olnud veel oma tehnikat ja töötati suuresti annetatud tehnika abil, siis kümnendi lõpus hakati ostma kalleid masinaid. Tänu neile tõusis päästeameti tegevuse standard. Toona olid palgad ühtlaselt madalal, mistõttu ei kulunud sinna jällegi nii palju raha.

Raha on alati olnud raske juurde saada

Selleks, et palkade tõstmiseks või tehnika uuendamiseks riigieelarvest tükikest endale «napsata», tuli tema sõnul võidelda. «Päästepealikud pidid ajama lõuad laiali nagu buldogid, et riigi kavandatavast eelarvest kasvõi tükike enda kasuks saada,» meenutas Timberg.

«Niimoodi tükikese haaval katkudes – ja mitte kunagi nii palju, kui oleks ühtlaseks arenguks vaja – jäimegi kogu aeg miinustesse. Me läksime edasi, kuid miinused kuhjusid»

Ta nentis, et seda tükikest on alati olnud keeruline saada, sest sellisel juhul küsitakse, kelle käest see tükike siis omakorda ära võetakse. Nii jõutigi mingi hetk sinna, kus tehnikat saadigi vaid Euroopa Liidu toetusprogrammide abil.

«Niimoodi tükikese haaval katkudes – ja mitte kunagi nii palju, kui oleks ühtlaseks arenguks vaja – jäimegi kogu aeg miinustesse. Me läksime edasi, kuid miinused kuhjusid,» rääkis Timberg. Ta lisas, et päästeamet tegi miinuste katmiseks kangelaslikke pingutusi, kuid need kasvasid sellegi poolest.

Näiteks 2011 ja 2012. aastatel viidi läbi komandode ümberkorraldus, mille käigus suleti üheksa komandot. Ühtegi päästjad sealjuures ei koondatud. «Meil lihtsalt ei olnud raha, et neid komandosid üleval pidada. Kui me oleks need alles jätnud, oleksime pidanud järgmiseks 10-15 aastaks arvestama nende remondiga,» rääkis ta.

Lisaraha leida raske, päästjaid ka ilmselt koondama ei hakata

Eile avalikkusele tutvustatud uuringus leidis sõltumatu audiitor, et päästeameti jätkamiseks senisel kujul tuleb kümne aasta jooksul leida kokku ligi 150 miljonit lisaraha. Timberg sellist stsenaariumit  tõenäoliseks ei pea.

«Ma ei tea, kust kohast see raha leitakse,» ütles ta, «sellisel juhul tuleb see kellegi käest ära võtta». Ainus võimalus oleks majanduskasv. «Kui majanduskasvu ei tule, siis ei ole see (lisaraha leidmine – toim.) reaalne,» rääkis Timberg.

Kui rahastus jääb senisele tasemele, tuleb hakata päästjate ja päästesõidukite arvu vähendamine umbes 30 protsendi võrra, leiti uuringus. «Mina arvan, et peadirektor Kuno Tammearu on sama usku nagu mina ja käsi ei tõuse koondama. Me oleme teinud igasugu ümberkorraldusi, kus päästjad viiakse teise kohta, kuid päästjad koondada ei tahaks,» ütles ta. Päästjate koondamine tähendaks tema sõnul standardi langemist.

Mis aga puudutab päästemudeli muutmist täisprofessionaalselt poolprofessionaalsele mudelile, siis see on tegelikult meil tema sõnul juba suuresti olemas – on ju meil vabatahtlikke komandosid tegelikult rohkem kui professionaalseid.

«Kui kaugele sellega saab minna, mina ei tea. Tegelikult on ju maailmas olemas ka süsteeme, mis on ainult vabatahtlikkusele üles ehitatud,» osutas ta. See aga tähendab juba hoopis teistsugust üldist põhimõtet, kus omavalitsused saavad riigieelarvest kätte oma raha ja saavad siis seda suunata. «Seni, kui meie kohalikud omavalitsused on dotatsiooni peal, ei saa sellisele süsteemile üle minna,» sõnas pikaaegne juht.

Timbergi sõnul on minister ja päästeameti peadirektor püstitanud nüüd väga õige küsimuse. Tema hinnangul on tõsi see, et päästeameti seest pole enam jäänud midagi kärpida, mistõttu tulebki valida edasine tee, olgu see siis kogu päästemudeli muutmine või suurem rahastus. «Ühiskond peab määrama prioriteedid ja need prioriteedid peavad jõudma nende inimeste kõrvu, kes parlamendis otsustavad,» sõnas päästeameti endine juht.

Seega ei taha ta ka ise täna spekuleerida, milline valik tuleks teha. Ehkki probleem oli juba ammu teada, on see nüüd tema sõnul inimkeeli välja toodud. Ja nüüd tulebki arutada, kuidas edasi minna.