See on ju pornograafia, olevat Mai Murdmaale 1960. aastatel ette heidetud, kui tema baleriinid harkisjalu laval kükitasid. See oli aeg, mil koostöös helilooja Eino Tambergiga jõudsid lavale «Ballett-sümfoonia», «Poiss ja liblikas» ja «Joanna tentata» (1971) – kõik vabama tantsulise mõtlemise näited toonases sumbunud, vene klassikaliste kaanonite järgi orienteeritud õhustikus. Balletist sai osa kaasaja ärksama inimese tunde- ja mõttemaailmast.
Tellijale
Balleti grand lady
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.