Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/02/16/517236t1h3fc1.jpg)
See on ju pornograafia, olevat Mai Murdmaale 1960. aastatel ette heidetud, kui tema baleriinid harkisjalu laval kükitasid. See oli aeg, mil koostöös helilooja Eino Tambergiga jõudsid lavale «Ballett-sümfoonia», «Poiss ja liblikas» ja «Joanna tentata» (1971) – kõik vabama tantsulise mõtlemise näited toonases sumbunud, vene klassikaliste kaanonite järgi orienteeritud õhustikus. Balletist sai osa kaasaja ärksama inimese tunde- ja mõttemaailmast.