Savisaar kandideerib erakonna esimeheks

Edgar Savisaar. Foto: Virumaa Teataja

«Jüri Ratas tõotas, et ta kunagi minu vastu ei kandideeri ja täna pean taas olema mina see, kes tema lubaduse elluviimise eest vastutab,» kirjutas Keskerakonna esimees Edgar Savisaar Facebookis. Kuna Savisaar siiski kinnitas reedel partei esimehe kohale kandideerimist, siis viimased arengud viitavadki sellele, et ta taandab 5. novembril toimuval kongressil enda kandidatuuri Yana Toomi toetuseks.

«Kui lugeda läbi tema (Edgar Savisaare - toim) postitust, siis peaks kõik selge olema,» kommenteeris Postimehele Savisaare lähedal seisev Peeter Ernits.

Postimees avaldab Edgar Savisaare postituse täismahus:

Tänan teid kõiki, kes te olete mind palunud erakonna juhi ametikohale kandideerida. Tänan teid kõiki, kes te olete minu toetuseks allkirju kogunud, minuga kohtunud, mulle pöialt pidanud. See on mulle väga oluline: usun, et koos suudame saavutada selle, et meie lastel on parem elada kui meil endil. Koos suudame Eesti muuta riigiks, kus igaühel on hea elada ja mitte kedagi ei jäeta maha.

Jala kaotamisest taastub inimene vähemalt kaks aastat. Ma tean seda ja teadsin seda ka siis, kui ma haiglast väljusin – aga ma teadsin ka, et ma ei saanud endale lubada kaht aastat lihtsalt oodata. Tallinna linn vajas juhtimist, meie sotsiaalsed poliitikad kaitsmist, tuli julgelt seista selle eest, et Eesti ei muutuks reformierakondlikuks ühe tõe riigiks. Uskusin, et saan seda võitlust võidelda, sest olin tookord veendunud, et minu ümber on parim võimalik meeskond ning need asjad, mis mul jala pärast tegemata jäävad, teevad ära minu head kaaslased.

Osutus, et ma eksisin. Osutus, et mitmed inimesed, keda olin pidanud oma lähemateks sõpradeks ja kaasvõitlejateks, inimesteks, keda huvitab nagu mindki Eesti tuleviku uueks loomine, ei olnud seda. Nad olid vahepeal langenud reformierakondliku-isamaaliitliku propaganda ohvriks ja hakanud ka uskuma, et Eestil on ainult üks võimalik välispoliitika ja üks võimalik majanduspoliitika. Mõned olid vist hakanud ka kartma. Pole muidugi ime: kui Keskerakonda kuulumine või Keskerakonna toetamine toob inimese automaatselt salateenistuste huvisfääri, siis võib hirm tekkida küll.

Hirm on poliitikas väga ohtlik. Inimesed, kes teevad valikuid kartusest, langevad väljapressimiste ohvriks, taanduvad kiiresti kõigist oma vaadetest ja valijate huvidest. Ma ei taha kelleltki nõuda, et nad oleksid kangelased, kuid minu soovitus on igaühele: kui te hakkate tegema valikuid hirmust, siis on viimane aeg vahetada valdkonda. Muidu te kaotate iseenda igaveseks. Enda kohta võin ütelda, et kui ma olen teinud vigu, siis liigsest heatahtlikkusest inimeste vastu. Mitte kunagi hirmust.

Mul on väga kahju näha seda, mis viimasel aastal on Keskerakonnas toimunud. Selle asemel, et ühiselt poliitikat teha, tegelesid mõned inimesed tülide üles kiskumisega. Isegi presidendikampaania ajal, mida meie koos peasekretär Oudekki Loonega püüdsime teha erakonda ühendavaks sammuks, räägiti meediale meie erakonnast ja selle liikmetest halvasti. Minust endast ka. Ma olen äärmiselt kurb, et meie erakonna eliidi seas on nii palju silmakirjalikke inimesi, kes on võimu nimel valmis tegema kõike.

Te olete ju ka ise näinud: erakonna esimehe kirju ei lubata ilma tsensori pilguta listi, peasekretär vallandatakse pannes talle süüks garantiikirju, mille sõlmimisega ei olnud tal midagi pistmist ja millest tekkinud probleeme lahendas ta erakonna huvisid esiplaanile pannes. Võib-olla just sellepärast – sooviti, et minu ümber ei oleks tugevaid, julgeid ja iseseisvaid inimesi, keda ei saa ära osta. Edasi väideti, et Edgar Savisaare toetuseks allkirjade kogumine kahjustab erakonna mainet, püüdes tehniliselt allkirjade koguja Marika Tuus-Laulile ette heita seda, et ta pole ametlikult tolle piirkonna liige, kust allkirju koguti. Pikaaegne Kesknädala peatoimetaja Urmi Reinde vallandati vahetult enne pensionile minekut nii tõele kui õigusele vilistades, sest ta keeldus lehte panemast Jaak Aabi artiklit (leht oli kokku pandud ja tähtaeg lehe saatmiseks trükikotta käes). Kongressi delegaatide hulgast on püütud maksimaalselt välja arvata kõik inimesed, kes erakonnas savisaare-liini võiksid toetada.

See on tehnokraatlik ülbus. Kui Jüri Ratas kasutab erakonnas võimu haaramiseks niisuguseid meetodeid, siis on oodata, et täpselt samadest väärtustest lähtuvalt tahab ta ka erakonda edasi juhtida. Kraavid laipu täis, võimust pimestatud, valijate huvid ununevad Exceli-tabelite koostamise taha ja lubadusi ei peeta. Jüri Ratas tõotas, et ta kunagi minu vastu ei kandideeri ja täna pean taas olema mina see, kes tema lubaduse elluviimise eest vastutab. Väga kaua niimoodi ei saa. Poliitikas on valuutaks hääled, ning ebademokraatlike jõuvõtete ja ideoloogilise määratlematusega hääli ei saa. Rahvas on tark, ta näeb selle läbi.

Ma arvan, et Keskerakond ja tema valijad väärivad enamat, kui üks järjekordne eliit, kes sätib ennast tänase peavoolu järgi, kes soovib võimu võimu enese ja mitte programmi pärast ning kellel on ükskõik, mis saab inimestest, kes mõtlevad teisiti.

Mul on hea meel, et Keskerakonnas on siiski olemas need julged inimesed, kes ei hoia oma nahka, kui on vaja õigete asjade eest seista, kes ei karda ütelda «ei», kui seda on vaja, isegi siis kui enamus ütleb «jaa». Mul on väga hea meel, et need on inimesed, kellega koos saab edasi võidelda kõige selle eest, mille eest me ikka seisnud oleme. Ma olen uhke, et Yana Toom on valmis jätma oma koha Brüsselis – kus ta on Eestit suurepäraselt esindanud – ja võtma erakonna juhtimise raske töö ka enda peale, seni kuni mina täielikult taastanud. Seesugune poliitiline julgus kinnitab, et Eesti võibki lähiajal naispeaministri saada. Ma olen uhke ka teiste inimeste üle, kes oma vaateid räpastes võimumängudes pole unustanud. Mul on hea meel, et erakonnas on Oudekki Loone, Peeter Ernits, Olga Ivanova, Siret Kotka, Mihhail Kõlvart, Erki Savisaar, Oksana Jalakas, Marika Tuus-Laul, Maria Jufereva, Kalev Kallo, Märt Sults, Heimar Lenk, Toivo Tootsen, Urmi Reinde ja paljud teised. Ma tean, et koos seesuguse meeskonnaga me hoiame Keskerakonna väärtused alles. Meie jõuame sinna, kus saame ütelda kõigile täna emigratsioonis olevatele inimestele: tulge koju, siin on tööd ja leiba kõigile. Me hoiame Eesti kodumaana alles igale Eesti inimesele, sõltumata tema emakeelest või elukohast, soost või vanusest.

6. novembril jätkan ma poliitikas muidugi täpselt nagu enne. Mina oma meeskonda ei jäta ja oma valijaid ei reeda.