Otsides vastust küsimusele, kas riik on hea peremees, esinevad nii Jüri Ratas kui Eesti Väitlusseltsi võistkond kaalutletud ning selge kaasusega.
Rõõm on lugeda argumente, mis lisaks väidetele sisaldavad ka seletusi, näiteid ja järeldusi – miski, mida iga päev poliitilistes debattides ei näe.
Mõlemat poolt tuleb kiita ka sisuka teemaarenduse eest, kus hoiduti emotsioonidest ja loosunglikkusest, mis antud teemat puudutavate väitluste puhul on kerged tekkima.
Jüri Ratase avakõne, mis defineeris vähemalt selle väitluse kontekstis selgelt ning üheselt strateegiliselt tähtsad ettevõtted, ladus kogu edasiseks mõttevahetuseks tugeva baasi.
Üle said korratud nii olulisemad ettevõtted kui ka ohud, mis riigi jaoks nende ettevõtete erastamisel kaasnevad.
Kaasuses oli esindatud filosoofiline aspekt stabiilsusest ja võimalikest ohtudest kui ka selge ratsionaalne arutlus riigi majandamise seisukohalt, pakkudes laiapõhjalist analüüsi.
Ratase argumentidest oli ehk kõige kavalam teine, mis tõestas, milliseid kuldmune mõningad riigiettevõtted munevad. Nõnda lükati eitajate õlule kohustus näidata, et riik ei kanna nende ettevõtete erastamise järel suurt iga-aastast kahju.
Veidi alaarendatuks jäi aga jaatuse kolmas argument, mis tugines vaid teoreetilisel arutlusel ega polnud ka kuidagi näidetega tõestatud.
Väitlusseltsi võistkonna kõige suuremaks plussiks võis pidada nende arutlust turumajanduse toimimismehhanismidest ja kuidas ka strateegiliselt tähtsad ettevõtted võivad erakätes edukad olla.
Samas ei õnnestunud väitlejatel erinevalt Ratasest oma pisut teoreetilist argumentatsiooni sama jõuliselt ja asjakohaselt tõestada.