Marion Pajumets: hüvasti, varjatud meestekvoodid!

Marion Pajumets Foto: Erakogu

Tallinna Ülikooli sotsioloog Marion Pajumets leiab Riigiteaduste valimisblogis, et sookvoodid tegelikult juba kehtivad – nimelt valime oma poliitilisi esindajaid alateadlikust meestekvoodist lähtudes.

Eesti tipp-poliitiline maastik on maskuliniseerunud, tasakaalust väljas, kiivas. Kas praegu, mil parteid on valimisnimekirjade esimese otsa ülekaalukalt meeskandidaatidega täitnud, saab veel midagi teha?

Jah, saab ikka – valijad, võtke põhimõtteks, et annate hääle naisele, kui nais- ja meeskandidaat on võrdselt tugevad! Nii hüvitame aastakümneid märkamatult tehtud vigu.

Lõpetage see järjekordne kvooditeema, võivad mõned tülpinult ohata. Miks peaksime otsustama upitada kedagi ainuüksi ta soo pärast! Otsustama peavad ikka kompetentsed inimesed, vaatamata soole. Selle, nii mõistliku seisukoha peale väidaksin, et sookvoodid on juba olemas, on kaua olnud.

Oleme senini hääletanud meeste poolt, sest meie peades on elutsenud varjatud meestekvoot – mitteteadlik meestele eelise andmine. Varjatud meestekvootide austamine on kestnud vaatamata paljude valituiks osutunute vähestele juhtimiskogemustele, mis oli teada juba enne hääletama minekut, ning hoolimata rohketest vigadest, mis nende poliitikat on iseloomustanud. Vaevalt, et poliitiliselt vähekogenud naised oleks millegi kahetsusväärsemaga toime tulnud võrreldes paljude meestega, keda me toetasime.

Kuid miks üldse kaasata naisi poliitikasse? Annavad nad sellele mingi lisaväärtuse, mis on tingitud nende soolisest eripärast? Mitte alati ja mitte iga konkreetne naine. Kuid paljudel naistel on siiski elukogemus – emaks olemine, endast nõrgemate eest vastutamine, ise teatud hetkel nõrk ja abivajajarollis olemine – mis on suure tõenäosusega arendanud nende mõistmisvõimet ja tervikutajumist. Neid kvaliteete vajame mitte ainult pere- ja sotsiaalpoliitika kujundamisel, vaid teisteski otsustusvaldkondades. Muidugi võivad empaatia ja vastustustunne iseloomustada ka mehi, näiteks neid, kes on argiselt vastutanud väikelaste eest.

Peamine on siiski põhimõte, et riigikogu kui esinduskogu koosseis peaks enam-vähem peegeldama ühiskonna soolist jaotust (naisi on meil üle 50 protsendi). Seda reeglit võiks ehk lõdvemalt järgida, kui naiste inimkapital oleks märkimisväärselt tagasihoidlikum. See aga ei puuduta Eestit, kus meeste haridustase jääb naiste omale alla.

Üldse on veider ja totter põhjendada naiste soovitatavust poliitikas. Kas keegi on kunagi võtnud vaevaks põhjendada meeste vajalikkust otsustamise juures!

Seega, loobugem varjatud meestekvootidest – valigem ausalt!