Mida vähem muretsed, seda õnnelikum oled

Tommaso Primavera. Foto: Liis Treimann

• Tallinna pianobaaris Bart mängib klaverit ja laulab itaallane Tommaso Primavera.
• Nädalavahetustel on baar lausa puupüsti rahvast täis.

Viis korda nädalas neli kuni kaheksa tundi öösiti laulda on ka suurte lavade staaridele liig mis liig, saati siis piano-baaris ennast ise saatvale lauljale. Ent itaallasele Tommaso Primaverale näib see tühiasi – tema suudaks palju kauemgi, peaasi, et veini ostetaks, sest peale muusikuameti on ta üks Tallinna Barti piano-baari omanikke.

Lühikest kasvu itaallane Tommaso Primavera (46) oli kaks aastat oma kauni blondi elukaaslase Meeliga Vahemere-äärses Pescara linnas elanud ning seal piano-baari ja majutusäri pidanud, kui otsustas teha kannapöörde ja Itaaliast lahkuda. «Esimese asjana turgatas pähe, et miks mitte tulla Eestisse,» meenutab ta. Tõepoolest – miks mitte, sest Tallinn on ju Meeli kodulinn, kus sai kolm aastat varem end naise vanematele esitlemas käidud.

Residentpianist

«Oli jaanuarikuu, väga-väga külm,» räägib Tommaso. «Ent ometi armusin sellesse linna kohe. Imestasin, et vaatamata kohutavale külmale inimesed tänavail lausa pulbitsevad energiast! Jah, see näib kummaline vaid neile, kes pole Itaalias käinud!» Mees lausa lagistab naerda – sest Itaalia linnad meenutaks tema sõnul sellise ilmaga inimtühje tondilosse.

Itaallaste elu on tavaliselt väga keeruline. Nõnda olemegi pidanud õppima nautima lihtsaid asju – päikest, mis meil paistab, ilma, mis on ilus, ja ka lihtsalt ilu meie ümber

Tommaso lisab, et tunnetas Tallinna maagilist külgetõmmet nii oma keha kui ka vaimuga, ning just Meeli oli see, kes leidis talle siin esimese töökoha nüüdseks suletud New York City piano-baaris. Edasi tulid juba sellised paigad nagu Chicago, Clazz ja Massimo. Koos  viimati mainitud meelelahutusasutuse mänedžeriga otsustasid nad koos asutada Sauna tänavale 15. sajandil ehitatud hoone keldrikorrusele täiesti uue piano-baari.

Nagu sissejuhatuses öeldud, on Tommaso Primavera Barti baari laulev residentpianist, kes – olenevalt sellest, kas parajasti on argiõhtu või nädalalõpp – suudab rahvast lõbustada kas neli või lausa kuni kaheksa tundi. Teda ennastki ajab see meeletu esinemisaeg itsitama.

Aja jooksul on Tommaso repertuaar kujunenud tohutuks, sest tegelikult on ta piano-baarides üle maailma esinenud aukartust äratavad 31 aastat. Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa, Egiptus, Kanada, Šveits, Hispaania, Austria, Ukraina… «Võib-olla jäi mõni riik nimetamata. See on ainuke mu ametitest, millele olen läbi aastate truuks jäänud ja mis mulle endistviisi naudingut pakub,» tunnistab ta.

Põgenes korruptsiooni eest

Tegelikult on Tommaso elukutse poolest hoopis itaalia ja prantsuse kirjanduse ja filmikunsti ajaloo õpetaja. Kõigepealt töötas ta keskkoolis, siis õppejõuna Firenze ülikoolis. Saatuse tahtel kolis ta isegi mõneks ajaks Rooma, et tegutseda filmide ja televisiooni meelelahutussaadete autori ja stsenaristina. Tehtud sai mitmesuguseid saateid, kuid suure õnnestumisena toob Tommaso esile sarja, milles võtsid omavahel mõõtu hotellide ja turismikülade meelelahutusmeeskonnad ehk nagu neid nimetatakse, animatsioonigrupid üle maailma, näiteks Maltal, Egiptuses ja Floridas.

«Sain selles saateformaadis kasutada kogu oma kogemust meelelahutuse valdkonnas,» ütleb Tommaso. Ettevõtmine õnnestus igati, sest seda nõustusid rahastama samad hotelliketid, kus tegevus toimus, nii et telejaamale ei läinud see midagi maksma.

«Aga Itaalias pole isegi teleilma kerge siseneda,» ohkab ta. «Mõistan, et mitte-itaallasele on seda raske seletada, aga… Meil pole miski võimalik, ilma et keegi sind «soojalt soovitaks». Tuleb ära teenida telejaama või isegi rahvustelevisiooni juhi soosing. Seda nimetatakse korruptsiooniks. Ja korruptsiooni kohtab Itaalias igal pool.» Just sellepärast jäigi asi soiku ning Tommasole tundus, et ainus võimalus sellest vastikust nähtusest eemale hoida on piano-baaris laulmine. Aga kes teab, äkki saame kunagi tema saateideedest aimu Eesti telekanalite vahendusel…

Suurepärane parodeerija

«Tahan edasi minna sammhaaval, sest Eesti on andnud mulle palju rohkem, kui arvata oskasin,» nendib Tommaso. Nimelt ei osanud ta iial unistada, et tal õnnestub oma esinemisega sisse juhatada inglise menuansambli Smokie kontsert. Aga täpselt nõnda kaks aastat tagasi Haapsalus juhtus. Või siis olla ilmakuulsa itaalia estraadilaulja Toto Cutugno soojendusartistiks Nokia kontserdimajas ning laulda tema bändi ja taustalauljatega omakirjutatud laule. Osa neist jutustab armastusest, osa lihtsalt elust. Tommaso peab neid intelligentseteks lauludeks, sest tema laulutekste võib nautida ka muusikata. Nagu luuletusi.

Ent baaris kaverdab Tommaso peaasjalikult kuulsate lauljate tuntud lugusid, tehes seda nii inglise, hispaania, prantsuse, itaalia kui ka portugali keeles. Millised laulud millises žanris konkreetsel õhtul ettekandele tulevad, sõltub aga vaid sellest, kuidas artist teda kuulama tulnud publikut tunnetab. Kontserti alustades piisab hetkest, et kindlaks teha kuulajate vanuseline, rahvuslik ja sooline koosseis.

«Eestlased soovivad kuulata itaalia laule, nagu «L’italiano», «Ti amo» või «Parole, parole», sest olen ju ka ise itaallane,» tõdeb ta. Tihti tahetakse kuulata ka Helen Adamsoni tuntuks lauldud lugu «Kas tead», aga seda muidugi originaalis, itaalia keeles. Sest peamiselt soovilaule Tommaso ju esitabki. Inglased nõuavad Elton Johni ja Rolling Stonesi, naised Saded ja tantsumuusikat.

Kuna Tommasol on anne tuntud lauljahääli jäljendada või parodeerida, siis ei jäta ta seda kasutamata. Talle endale istub enim Zuccheroks, Andrea Bocelliks, Eros Ramazzottiks, Louis Armstrongiks või Ray Charlesiks kehastumine. Viimast naudib ta kõige enam – paneb aga musta unemaski ette, sellele veel tumedad päikeseprillid peale, ütleb, et on saabunud pime mustanahaline erikülaline varjude maailmast, ning lähebki «Georgia on My Mind» lahti.

Lihtsad asjad

«Ma tahan inimesi õnnelikuks teha,» sõnab Tommaso siiralt ning lisab, et püüab kõigi püsiklientide eesnimed meelde jätta. Nii kui näeb tuttavat kundet treppi mööda baariruumi laskumas, laseb kuuldavale rõõmsa nimelise tervituse, sest tulija, nagu ta ütleb, pole talle vaid anonüümne number, vaid isiksus.

Aga miks ikkagi on itaallased hoopis lõbu- ja naeruhimulisemad kui meie, külmad ja kalgid eestlased? Tommaso mõtleb hetke.

«Sest meie, itaallaste elu on tavaliselt väga keeruline. Nõnda olemegi pidanud õppima nautima lihtsaid asju – päikest, mis meil paistab, ilma, mis on ilus, ja ka lihtsalt ilu meie ümber. Oleme õppinud ühiskonna kiuste olema õnnelikud kas või naeruväärsete asjade, nagu näiteks jalgpallikoondise edu üle. Võib-olla on see Vahemere-äärsete rahvaste omadus olla seesmiselt kuum, aga võib-olla vajaks see filosoofiline küsimus lausa antropoloogilist lähenemist.

Itaallane tahab mõelda ainult meeldivatest asjadest, ja meie oleme selles mõttes teist lihtsamad. Me ei kaevu eriti probleemidesse, ja kuna me seda ei tee, siis seda õnnelikumad oleme. Mina olen õnnelik, kui saan klaverit mängida, olen õnnelik, kui saan laulda, ning kui inimestele, keda ma ei tunne, see meeldib.»

Muide. Kui mitu tundi Tommaso laulab, ei sõltu sugugi sellest, kui hästi klaverile asetatud jootrahaanum krabisevaga täitub. «Minu huvi on, et tulija võtaks pudeli head šampanjat,» puhkeb ta nakatavalt naerma, «ja et ta võtaks ühe pudeli veel. Ma olen ju üks baar omanikke!»