Kaljulaid alustas presidendiaega suure toetusega

Presidendid Kersti Kaljulaid ja Sauli Niinistö eile päeval Helsingis Mäntyniemis, põhjanaabrite riigipea ametlikus residentsis. Foto: LEHTIKUVA/REUTERS

Kersti Kaljulaidi toetab presidendina täielikult või toetab pigem 73 protsenti küsitletuist, selgub uuringufirma Kantar Emor BNSi tellimusel läbi viidud uuringust.

Create your own infographics

Suurem on president Kaljulaidi toetus naiste seas, ulatudes 75,9 protsendini. Meestest toetab Kaljulaidi 69,9 protsenti.

Eestlaste seas on Kaljulaidi toetus 80,7 ja muust rahvusest Eesti elanike seas 56,5 protsenti.

Noorte, kuni 35-aastaste Eesti elanike seas toetab Kaljulaidi 67,2 protsenti, 35–50-aastaste seas 74,6 ja vanemate kui 50-aastaste seas 76,7 protsenti.

Kokku küsitles Kantar Emor 14.–19. oktoobrini vastajate kodudes ja veebiintervjuude teel 1180 Eesti elanikku vanuses 15–74 aastat.

Riigikogu valis Kersti Kaljulaidi presidendiks 3. oktoobril. Kaljulaidi poolt hääletas 81 riigikogu saadikut.

Ilves alustas 71 protsendilt

Toomas Hendrik Ilvest toetas 2006. aastal uue presidendina 71 protsenti eestimaalastest. Postimees kirjutas pärast Ilvese ametisse astumist, et uuringute järgi on Ilvese suurimad toetajad kõrgharitud naised.

Suurimad Ilvese toetajad olid toona Lääne-Eesti maapiirkonnas elavad kõrgharidusega eestlannad, kel oli vanust alla 34 või üle 51 ning netosissetulek üle 3000 krooni kuus.

Ilvese toetus jäi napilt alla 60 protsendi ainult kahes rühmas: need olid tol ajal alla 3000-kroonise sissetulekuga ja Virumaa elanikest vastajad, kelle seas toetas Ilvese saamist presidendiks vastavalt 59 ja 59 protsenti, kirjutas Emor kümme aastat tagasi.

Tervelt viies rühmas oli üle 20 protsendi vastanuid, kes pigem ei toeta või ei toeta üldse Ilvest kui presidenti. Miinusedetabeli tipus olid muulased, kellest Ilvese vastu oli 26 protsenti, samal ajal kui 49 neist tema valimist pooldas.

Teisele kohale platseerusid tallinlased, kellest ütles uuele presidendile «ei» 24 protsenti, ehkki pealinna elanikest 62 protsenti oli vastupidisel arvamusel. Kolmas suurim Ilvese opositsionääride rühm oli aga alla 3000 krooni teenivad inimesed, kellest uut riigipead ei toetanud 23 protsenti vastanuist.

Rüütel alustas 74 protsendilt

Rüütel alustas oma ametiaega veel tugevamalt positsioonilt – tema valimist presidendiks toetas vahetult valimiste järel 2001. aastal kolm neljandikku elanikest (74 protsenti), maksimaalset toetust väljendas neist 37. Uut presidenti ei toetanud vaid 18 protsenti elanikest.

Rüütli presidendiks saamine mõjutas oluliselt suhtumist tema üldisesse avalikku tegevusse: kui 2000. aasta sügisel toetas Rüütli avalikku tegevust vaid 22 protsenti elanikest, siis aasta pärast sügisel 2001 juba 43 protsenti.

Suur toetus Rüütli ametiaja alguses, kui veel polnud võimalik hinnata tema reaalseid tegusid, tähendas, et rahva ootused presidendile olid suured: pooled eestimaalased lootsid ennekõike, et president pöörab enam tähelepanu sotsiaalprobleemidele. 13 protsenti eestimaalastest lootis suuremat toetust maarahvale ning 12 protsenti koalitsiooni ja opositsiooni lepitamist, mille puhul võib tõmmata paralleele uuele presidendile Toomas-Hendrik Ilvesele pandavate ootustega ühiskonnas valitseva lõhe kaotamisest. Vaid 5 protsenti inimestest pidasid Rüütli tegevuses oluliseks Eesti tutvustamist maailmas.

2006. aasta alguses püsis toetus Rüütlile endiselt tugevana, kuigi võrreldes ametiaja algusega oli see pisut langenud. Rüütli jätkamist presidendina toetasid 61 protsenti elanikest. Tuleb silmas pidada, et sel hetkel ei olnud konkurendid veel pildile ilmunud. Toetus jätkamisele oli mõnevõrra tugevam just eestlaste seas (64 protsenti võrreldes mitte-eestlaste 57 protsendiga).

Juba maikuuks muutus olukord täiesti –vaid 36 protsenti elanikest arvas, et Rüütel peaks presidendivalimistel kandideerima. Sellel ajal olid juba avalikustatud alternatiivsed presidendikandidaadid, mis tähendab, et inimesed kujundasid oma arvamuse, võrreldes Rüütli eeliseid ja puudusi teiste konkreetsete isikutega.

Postimees kirjutas kaks nädalat tagasi, et viimase viieteistkümne aasta jooksul on presidendiinstitutsiooni usaldusväärseks pidavate inimeste hulk kukkunud järjepidevalt. President Arnold Rüütli tippaegadel 2003. aasta juunis usaldas presidendiinstitutsiooni 86 protsenti inimestest, tänavu oktoobri alguseks oli sellest järgi jäänud vaid 50 protsenti.

Rüütli presidentuuri madalaim hetk oli ametiaja lõpus 2006. aastal. Toona valimised võitnud Toomas Hendrik Ilves tõi kohe kaasa presidendiinstitutsiooni usaldusreitingu kasvu ja umbusaldusreitingu languse. Tagantjärgi targana saab ütelda, et tollal saigi president Ilves nautida oma mõlema ametiaja peale kokku suurimat usaldust: reiting oli 75 protsenti ja ka mitteusaldajaid oli rekordiliselt vähe, ligi 20 protsenti.

Juba mõned aastad hiljem algas majandussurutis ehk masu, mis on meelde jäänud eelkõige suurte eelarve- ja palgakärbete ning kinnisvarakrahhiga. Juba 2009. aastal heideti president Ilvesele ette keskendumist välispoliitikale, samal ajal kui siseriiklikult on Eestis suured majandusprobleemid. Sinna aega jääb ka palju vastukaja tekitanud riigikogulaste palka tõstnud seaduse välja kuulutamine.

2010. aasta alguses sai presidendiinstitutsioon nautida veel suhteliselt kõrget usaldusreitingut, sealt edasi algas aga umbusaldajate kasv. Hävitavalt mõjus usaldusreitingule 2015. aastal välja öeldud presidendipaari abielulahutus.