Mihhail Kasjanov: Venemaa peab uuenema

Heatujuline opositsionäär: Mihhail Kasjanovi raamat ilmus välismaal esimesena eesti keeles. Foto: Mihkel Maripuu

Venemaa endine peaminister on kõike muud kui argpüks. Ta oleks võinud jätkata karjääri Putini meeskonnas, ent valis palju karmima tee. Opositsionääril peavad olema väga tugevad närvid.

Ekspeaminister Mihhail Kasjanovis (53) on ärimehelikku joont – kohtumisel ulatab ta tervituskäe laia naeratusega ja küsib, kuidas läheb.

Tal on seljas hästi istuv ülikond, maitsekalt valitud taevasinine lips, ees stiilse raamiga prillid. Kasjanov näeb välja väga läänelik, ja igati läänelik on ka tema suhtlemisstiil – pole küsimust, millele ta ei vastaks või mis tunduks poliitikule liiga isiklik. Kui teid huvitab, räägime! Ta on heatujuline ja avatud vestluspartner.

Mihhail Kasjanov on tulnud lühikesele Eesti-visiidile, et esitleda siin oma eesti keeles ilmunud raamatut «Putinita». Kui mainin, et olen intervjuuks hoolega valmistunud, sama teose vene keeles läbi lugenud – ja et see hämmastas mind oma avameelsusega –, tõstab Kasjanov kulmud ja küsib: «Kas tõesti?», olles silmanähtavalt meelitatud.

Mihhail Kasjanov oli Venemaa peaminister aastatel 2000–2004. Tema praegune tegevus Venemaal ja Euroopas lähtub ühest eesmärgist – Putini süsteem peab leidma oma otsa ajaloo prügikastis ning Venemaast peab saama demokraatlik ja euroopalik riik. Tema teekond eesmärgini on karm, ent kas ka lootusetu? Kas Kasjanov võitleb tuuleveskitega? Lugege ja mõelge kaasa.

Mihhail Mihhailovitš, pärast 2004. aastat, kui teie peaministriaeg lõppes, olete teravalt kritiseerinud Putinit ja tema valitsemisstiili. On teid seetõttu rünnatud, püütud vaigistada? Kas olete pidanud kartma oma elu pärast?

Juba minu viimasel peaministriaastal olid meil Putiniga avalikud lahkhelid, mis puudutasid ärimaailmale avaldatavat survet ja ärimeeste, eriti Hodorkovski ja Lebedevi tagakiusamist, kes olid selleks ajaks juba vanglas.

Samuti olid erimeelsused mõningates sisepoliitilistes küsimustes, gaasitööstuse reformi osas, mida ma korduvalt soovisin läbi viia, aga milleks president Putin ei andnud võimalust. Erimeelsusi oli ka teatavates välispoliitilistes küsimustes, näiteks suhted Ukraina ja Valgevenega. See kõik jääb aega, mil olin veel peaminister.

Pärast valitsusest lahkumist ei tegelnud ma aasta jooksul mingil moel poliitikaga. Teatasin, et lähen riigiteenistusest ärisse. Ma ei võtnud vastu ühtki ettepanekut, mida tegi mulle president Putin.

Hakkasin tegelema äriga, sealhulgas mitmesuguste investeerimisprojektidega, rajasin konsultatsiooniettevõtte MK-Analitika, mis tegutseb seniajani, pakkudes konsultatsioone Venemaa Föderatsiooni investeerimise asjus.

Miks te tervelt aastaks poliitikast kõrvale tõmbusite?

Olin arvamusel, et pärast kõrgest riigiametist lahkumist ei peaks äsjane peaminister osalema avalikus elus, et vältida oma senise mõju ärakasutamist mõne probleemi lahendamiseks. Terve aasta ei kritiseerinud ega toetanud ma kedagi, mind ei olnud üldse näha ega kuulda.

Alles pärast 2004. aasta traagilisi sündmusi Beslanis (ebaselge päritoluga relvastatud võitlejad hõivasid sealse koolimaja ning võtsid sadu õpilasi, lapsevanemaid ja õpetajaid pantvangi, surma sai 344 tsiviilisikut, neist 186 lapsed – I. V.), mil president Putin algatas näiliselt terrorismiga võideldes põhiseadusvastased reformid ja teatas, et on vaja kaotada kuberneride valimine, registreerida ümber kõik erakonnad, karmistada riigiduuma ja presidendi valimise süsteemi, otsustasin sõna võtta.

Sadade laste hukkumisest Beslanis sai ääretult küüniline ettekääne põhiseadusvastaste reformide alustamiseks, kodanike ette barjääride püstitamiseks, et nad ei saaks poliitikas osaleda ega valimistele vabalt oma kandidaate esitada. Pärast seda mõistsin, et ei saa enam vaikida, sest selline tegevus ei olnud juhuslik – see oli teadlik poliitilise kursi muutmine.

Kõike varasemat pidasin Putini poliitilisteks vigadeks, kaasa arvatud mu enda avalikke erimeelsusi temaga. Pärast Beslani tragöödiat mõistsin, et need olid teadlikud sammud.

See oli mulle täiesti vastuvõetamatu ja sundis mind ümber mõtlema ning poliitikasse tagasi tulema, aga juba opositsionäärina. 2005. aastal hakkasingi valitsust avalikult kritiseerima ning moodustama opositsioonilist demokraatlikku parteid.

Pärast seda algas terror?

Pool aastat kannatati mind välja, mingeid rünnakuid ei olnud, aga siis algas ajakirjanduses minuvastane kampaania, nagu oleks ma seotud mingite korruptiivsete tegudega. See oli «must PR» riiklikes meediakanalites: mitte keegi, ei õiguskaitseorganid ega isegi ajakirjandus ei esitanud mulle kordagi konkreetseid süüdistusi, sest neid polnudki. See oli vaimne survestamine, et ma ehmuksin ja katkestaksin opositsioonilise tegevuse.

Pärast 2005. aasta sügist algas füüsiline surveavaldamine. Mul ei lastud erakonda luua, seda keelduti registreerimast,  tõkestati pääs valimistele. Kui asusin end registreerima sõltumatu kandidaadina, paisati mu vastu terve Kremli-meelsete noorte brigaad – našistid –, kes jälitasid mind kogu maal, pidasid ööpäev ringi valvet mu kodu juures, takistasid mu sõite, provotseerisid mitmel korral autoavariisid. Selline terror kestis mitu kuud.

Kui mu tee valimistele sai tõkestatud – mind keelduti lõplikult registreerimast –, katkes kohe ka surve. Sealtpeale pole füüsilist survet enam avaldatud, aga ajakirjanduses käib propaganda edasi.

Praegu on üldse keelatud minu nime föderaalsetes meediakanalites mainida, sest ka negatiivne kriitika võib kasuks tulla. Inimesed ju mõistavad, et need on tühjad sõnad, vale. Seepärast on ka selline must propaganda peaaegu täielikult lakanud.

Te arvestate sellega, et teie telefoni kuulatakse pealt  ja iga teie sammu jälgib FSB?

Jah, muidugi. Sellises olukorras tuleb meil praegu elada.
(Täpselt sel hetkel hakkab meie kohtumispaiga kohviku akna  taga tööle parkiva maasturi turvasignalisatsioon, mille läbilõikav tuututamine  katkestab meie vestluse. «No näete,» naerab Kasjanov. «Vaadake, kas see auto on Vene numbrimärgiga?» Ei, õnneks on Eesti oma. Mõne hetke pärast jätkame vestlust.)

Samas julgen väita, et olete president Putinile omal moel lausa kasulik – juba enda olemasolu ja väljaastumistega näitate, et Venemaal on valitsuse kritiseerimine ja teisitimõtlemine võimalik.
Ei, sellega ma nõus ei ole, sest teisitimõtlemine on liiga kitsas, liiga tagasihoidlik mõiste näitamaks, et Venemaa on normaalne demokraatlik riik.

Loomulikult pole meil enam totalitaarne Nõukogude Liit, aga meil pole praegu vabu valimisi.

(Pisut ärritunult.) Meil ei ole paraku ühtki demokraatliku riigi tunnust. Teisitimõtlemine või selle lubamine ei ole veel demokraatliku riigi tunnus. See on minimaalselt hädavajalik igale riigile, aga sellest ei piisa, et öelda:  jah, Venemaa on enam-vähem normaalne riik.

Me räägime millestki suuremast, sellest, et oleksime võinud juba ammu olla euroopalik riik. Kõik demokraatliku ühiskonna võrsed, mis tärkasid 1990. aastatel, tallati täielikult maha. Kõik selle, mida tegi Boriss Jeltsin, purustas tema järglane Vladimir Putin. Jeltsin tunnistas mulle veel oma eluajal, et Putin hävitas kõik, mida ta oli loonud aastakümne jooksul, ja see aitas kaasa ka tema enneaegsele surmale.

Kuhu teie arvates viib praegune olukord Venemaal? Kaukaaslased muutuvad aina rahulolematumaks – lõputud demonstratsioonid, terroriakt Domodedovo lennujaamas... Mil moel oleks võimalik rahumeelselt lahendada see terav rahvustevaheline vastasseis?

Kahjuks olukord halveneb, ja väga kiiresti. Demokraatlike jõudude ülesanne on sundida võime mõistma, et nende tegevus toob kaasa riigi lagunemise. Praegune poliitiline kurss tugineb väärarusaamale, et kõik vähegi olulised ühiskondlikud või poliitilised tegevused peavad olema valitsuse kontrolli all. Kui sel kursil jätkatakse, ootab riiki ees lagunemine,  revolutsioonilised ilmingud, vägivald.

Meie ülesanne on panna võim seda mõistma. Sisimas nad saavad sellest aru, aga ei suuda poliitiliselt tunnistada. Selle probleemi põhiline lahendus on vabad valimised.

Putin ja tema kaasvõitlejad lammutasid selle demokraatia peamise institutsiooni täielikult. Viimastel aastatel toimunud valimised on olnud puhas matkimine, millel pole mingit pistmist kodanike tegeliku arvamusega, see on puhas võltsing. Võim peab täitma põhiseadust ja rahvusvahelisi kohustusi, järgima inimõigusi ja pidama demokraatlikke valimisi.

Venemaa on Euroopa Nõukogu ja OSCE liige ning kui võrrelda seda, mis toimub praegu Venemaal, võetud rahvusvaheliste kohustustega, siis on selge, et ta ei täida neid. Seda ei saa jätta tähele panemata. Demokraatlike riikide juhid peavad seda kritiseerima – mitte Venemaad, mitte vene rahvast, vaid neid inimesi, kes usurpeerisid võimu valimistele lõppu tehes ja on jätnud inimesed ilma neist vabadustest, mida neile tagavad põhiseadus ja rahvusvahelised kohustused.

Samas on 70 protsenti Venemaa elanikest Putini ja Medvedeviga rahul. Kuidas sellesse suhtuda?

Sellesse tuleb suhtuda skeptiliselt kahel põhjusel. Esiteks on kõik sellised küsitlused propagandistlikud, väljamõeldud. Uskuda võib ainult üht sotsioloogiakeskust, Levada keskust, mis asub sõltumatul positsioonil.

Teiseks: kui esitatakse küsimus, kas te toetate Putinit, kas te toetate Medvedevit, kas te toetate praegust kurssi, siis inimesed kardavad vastata ausalt. Viimasel ajal on Venemaal taas hakanud toimima samad mehhanismid, mida kasutas KGB Nõukogude ajal.

Inimesed taipavad, et niisuguseid provokatsioonilisi küsimusi tasub peljata, sest nende vastus võib mõjutada tööväljavaateid, õpinguid ülikoolis jne. Seepärast vastavad inimesed lihtsalt selleks, et neist ei saaks kinni hakata: jah, jah, jah.

Ent viimane küsitlus, mille korraldas Levada keskus jaanuaris, andis järgmised tulemused. Küsimusele «Kui homme oleksid valimised, kas hääletaksite Putini poolt?» vastas «jah» ainult 23 protsenti inimesi. Medvedevit toetas vaid 18 protsenti. Küsimusele «Kas riik liigub õiges suunas?» vastas 40 protsenti jaatavalt, 40 protsenti arvas, et vales, ja 20 protsendil oli vastamisega raskusi.

See tähendab, et 60 protsenti ei toeta seda kurssi ning ülejäänud ei ole veel aru saanud, milles on asi, kel on õigus ja kes on süüdi. See räägib sellest, et inimestel on tekkinud tunne, et muutused on hädavajalikud.

Viimane võimalus olukorda rahumeelselt parandada on 2011. ja 2012. aasta valimistel. Kui me ei sunni võimu korraldama vabu valimisi ja Putin istub taas presidenditoolile, siis tähendab see, et 2013–2014 juhtub meil sama, mis toimub praegu Egiptuses. Juhtub see, mida nägime Maneeži väljakul 11. detsembril, kui käiku läksid noad ja elektripüstolid.

Millised on teie enda karjääritaotlused Venemaal? Kas usute, et pääsete veel võimutüüri juurde?

Mingeid isikliku karjääri taotlusi mul ei ole, aga olen valmis igaks tööks riigi hüvangu nimel. Sellega ma praegu tegelengi. Suure osa ajast kulutan poliitikale ja ühiskondlikule tegevusele. Suhtlen inimestega ja selgitan neile, kuidas saab päästa Venemaad kuristikku langemast.

Lähtudes oma peamisest eesmärgist, milleks on olukorra muutmine ja maa suunamine demokraatliku riigi ülesehitamise rajale, olen tulevikus valmis töötama igas ametis alates presidendist ja lõpetades poliitilise aktivistitööga.

Räägime veidi teist endast. Gorbatšovil oli Raissa Maksimovna, Jeltsinil Naina Jossifovna, teil on Irina...
Borissovna.
Te olete abielus 1984. aastast ja teil on kaks tütart, kelle vanusevahe on 20 aastat. Milline on Irina osa selles, et saite teha Venemaal nii silmapaistvat karjääri?

Ma ei andnud muidugi perele mingeid lubadusi hiilgava karjääri osas, aga see, et  jõudsin lihtsast majandusteadlasest valitsusjuhiks, on mõistagi tõsine saavutus. Loomulikult on abikaasal olnud mu elus suur roll, sest me oleme mõttekaaslased,  hindame sündmusi ühtmoodi.  Olen alati tundnud Irina moraalset toetust ja ta mõistab minu tegevust.

See on olnud perekonnale väga raske, eriti siis, kui meid jälitasid našistid ja meie elu oli muutunud põrguks. Oleme kõik selle koos läbi teinud – oleme juba 26 aastat koos, meil on ühine elutunnetus.

Teie raamatus «Putinita» on palju perefotosid. Erinevalt Vladimir Putinist ei ole te hakanud oma eraelu salastama, opositsionääri kohta on see julge samm. Kas te ei karda oma perekonna julgeoleku pärast?

Ma kardan oma perekonna julgeoleku pärast, aga kuna otsustasin abikaasa nõusolekul, et hakkan tegelema avaliku opositsioonilise tegevusega, siis see nõuab teatavat avalikkust. Et inimest usaldataks, peab mõistma, kes ta on ja kust tuleb, kuidas ja mismoodi üles kasvas. Need on tähtsad asjad. Ma ei varja neid.

Rääkige veidi oma elustiilist. Kus elate, on teil oma maja? Kas kasutate koduabilise ja autojuhi teenuseid?

Mina, mu abikaasa, noorem tütar ja kaks koera – dalmaatslane ja terjer, kes on täieõiguslikud pereliikmed –, elame oma majas Moskva lähedal. Seal on piisavalt avarust ja ruumi, seetõttu pole me soetanud suvilat. Sõidan Audiga ja mul on oma autojuht. On ka lapsehoidja ja  koduabiline.

Elate Vene mõistes väga hästi?

Jah, elame üsna hästi, ma ei hakka seda varjama. Võrreldes sellega, kuidas elavad paljud inimesed Venemaal, elame me päris hästi.

On teil isiklikke suhteid Vladimir Putini või Dmitri Medvedeviga?

Ei, ei ole mingeid kontakte. Me oleme ju poliitilised vastased.
Meil siin Eestis on hirm Venemaa ees poliitilisse alateadvusse kodeeritud. Sest see on nii ettearvamatu käitumisega maa.

Praegune võim teeb kõik selleks, et teda kardetaks.

Nii et meie hirm on põhjendatud?

Eestist on lühikese ajaga saanud absoluutselt euroopalik riik. Teil on poliitiline kultuur ja kodanike soov näha maad juhtimas inimesi, kes vastutavad oma lubaduste eest ning järgivad põhiseadust. Need on üleeuroopalised väärtused – inimeste õiguste, elu ja vabaduse seadmine kõrgemale kõigest muust. Pole ühtki riiklikku huvi, mis võiks sellest kõrgemal seista.

Venemaal ei mõisteta, et inimese isiklikud vabadused ja tema elu ongi kõige kõrgem riiklik huvi. Eestil ja Eesti poliitikutel on oluline mõtestada, millist Venemaa Föderatsiooni nad tahavad näha.

Loomulikult tahavad kõik näha ennustatava käitumisega maad. Seepärast ei ole Venemaa sõbrad need, kes ütlevad, et olgu pealegi selline, aga me peame selle režiimiga läbirääkimisi. Need inimesed teevad kompromissi südametunnistusega, on ära ostetud.

Meie sõbrad on need, kes tahavad näha Venemaad demokraatliku maana, kus austatakse inimest ja kus inimene ei pea koogutama võimu ees.

Teie suutsite end lahti rebida ja ehitada üles euroopaliku riigi, meie paraku lasksime selle võimaluse käest. Kui inimesed järgivad põhimõtteid ja väärtusi, siis peavad nad nõudma seda ka oma partneritelt, mitte aga suhtuma Venemaasse kui mingisse poolmetsikusse riiki, kellega on parem kokku leppida. Mis sellest, et seal hukutatakse inimesi, peaasi, et nad meid ei puudutaks. See on lühinägelik suhtumine praegusesse olukorda.

Teie praegune valitsus, liberaalide ja parempoolsete koalitsioon, on minu arust talitanud järjekindlalt: viinud maa Euroopa Liitu, suutnud hakata kriisist välja tulema kiiremini kui teised Euroopa riigid, mis väärib eeskuju.

Kuidas teie arvates Venemaal eestlastesse suhtutakse?

Erinevalt. Eestlased on väike rahvas, kes ei satu kuigi sageli venemaalaste vaatevälja. Mõni suhtub eestlastesse naljaga pooleks, mõni surmtõsiselt. Mina ja mu kaasvõitlejad hindame kõrgelt seda, kui koondunud olete oma valitsuse ümber ja kuidas olete suutnud ületada kõik oma probleemid, teinud seda järjekindlalt, mõnikord ka midagi ohverdades.

Eurotsooniga ühinemine polnud lihtne ja veel praegu arutavad paljud, kas seda oli ikka vaja teha, kas oli vaja ühineda Euroopa Liiduga, kui see tähendas mõningate konkurentsitingimuste kadu.

Mina ütlen aga: vastupidi, seda kõike läbi tehes muutusite veelgi konkurentsivõimelisemaks. Paljud poliitikast ja majandusest huvituvad inimesed panevad hea meele ja rahuloluga tähele ning hindavad seda teed, mille on valinud Eesti.

Venemaa poliitilises ladvikus pole ühtki naist, pole kunagi olnudki. Millal võiks Venemaa etteotsa saada jõuline naisterahvas, nagu on Angela Merkel Saksamaal?

Venemaa peab andma inimestele võimaluse avaneda. Olen kindel, et kui inimesed saavad poliitikas osaleda, siis ilmub kiiresti ka mõni naisterahvas, kes on vastutuseks võimeline. Praegu pole kahjuks näha ei naiste- ega ka meesterahvaid.

Kõik inimesed kardavad või ei taha. Meid on praegu ainult kolm kuni viis inimest, kes suudavad tegelda niisuguse karmi poliitilise selgitustööga. See ei ole lihtsalt protest. Kujundame alternatiivi praegusele võimule, et inimesed usuksid: oleme vastutusvõimeline jõud.

Millega te enda arvates Venemaa ajalukku lähete?

Ma ei usu, et oleksin ajalooline tegelane, aga periood, mille läbi elasime ja millest räägib ka mu raamat «Putinita», jääb meelde. See on Venemaa uusim ajalugu, mille kohta pole veel õpikuid. Meie arutlused ajakirjanik Jevgeni Kisseljoviga 1990. aastate teise ja 2000. aastate esimese poole, sisuliselt terve aastakümne kohta, on esimesi materjale, milles on mõtestatud ajaloolised faktid.

Raamatu ilmumisest vene keeles on möödas aasta ja keegi ei ole selle aja jooksul ümber lükanud ühtki esitatud fakti. Mitte keegi, isegi mitte inimesed, keda me kritiseerime või kelle väärate otsuste kohta ütleme tõtt, ei ole väitnud, et oleksime midagi vassinud.

Kõik on nõus, et raamatus on tõde. Kuidas aga hindavad ajaloolased seda perioodi meie elus, on juba tuleviku otsustada.

CV
Mihhail Kasjanov

Venemaa endine peaminister
Sündinud 8. detsembril 1957 Moskva oblastis Solntsevos

Haridus:
1981 – Moskva teedeinstituut, insener-ehitaja
1987 – kõrgemad majanduskursused riiklikus plaanikomitees (Gosplan SSSR)

Karjäär:
1995–1999 – Venemaa rahandusministri esimene asetäitja
1999–2000 – Venemaa rahandusminister
2000–2004 – Venemaa peaminister
2006 – … opositsioonipoliitik, Venemaa Rahvademokraatliku Liidu esimees
Abielus Irina Kasjanovaga,
2 tütart, 2 tütretütart
Hobid: tennisemäng, mäesuusatamine

Arvamus

Kristiina Ojuland
eurosaadik

Mihhail Kasjanov oli Venemaa peaminister ajal, kui mina olin Eesti välisminister. Euroopa Nõukogus puutusin temaga kokku siis, kui ta valmistus kandideerima presidendivalimistel.

Kui ta avaldas soovi liituda oma parteiga üleeuroopalise liberaalide parteiga ELDR, olin selle asepresident ja vastutasin Ida-Euroopa eest. Käisin tema parteil külas Moskvas, kus mu visiit Kremli poolt omapärasel moel vastu võeti, näiteks lülitati elekter välja majades, kus üritused pidid toimuma. Nüüd oleme kolleegid ELDRis ja meil on igapäevane töine suhtlemine.

Mihhail on oma rahva patrioot, pragmaatiline inimene, kes mõistab, et sõnad ei asenda tegusid. Ta ei ole kaotanud meelekindlust ebameeldiva diskrediteerimiskampaania kiuste.

Tegemist on tuumariigi endise peaministriga, kes esindas oma riiki G8 kohtumistel. See on nii tõsine asi, et isegi Putin ei kiusa teda üleliia. Kasjanovi saavutus on see, et Venemaal mitteregistreeritud partei võeti üleeuroopalise partei ELDRi liikmeks. See näitab, kui suure austusega Euroopa poliitikud temasse suhtuvad.

Maailmale pilku heites näeme, et ka kõige räigemad autokraatiad kõiguvad. Venemaa pole erand. Pärast Kasjanovi lahkumist valitsusjuhi kohalt on Putin teinud riigi rahanduses ja majanduspoliitikas ühe eksimuse teise järel, see on kutsunud esile isegi oligarhide pahameele. Seega on muutused vältimatud, muidu ootab Vene riiki ees aeglane mandumine. Ei maksa Vene eliiti ka päris rumalaks pidada, et nad millestki aru ei saa.