Kuriteokahju aegumistähtaeg võib pikeneda 30 aastani

Foto: Lauri Kulpsoo

Justiitsministeerium soovib karmistada täitedokumentidest tulenevate nõuete aegumistähtaega, kindlasti on plaanis tähtaega praeguselt 10 aastalt pikendada sääraste juhtumite puhul, kus nõue on seotud kuriteoga tekitatud kahjuga, ent kaalumisel on ka võimalus taastada üleüldiselt aegumistähtaeg 30 aastat.

Alates 2011. aasta aprillist aegub kohtuotsusega tunnustatud nõue või muust täitedokumendist tulenev nõue 10 aasta jooksul. Enne seda oli aegumistähtaeg 30 aastat. Seda soovitas lühendada riigikogu õiguskomisjoni juures kogunenud ekspertide grupp, et leevendada toona lõõmanud majandussurutise mõju.

Justiitsministeerium märgib eelnõu väljatöötamiskavatsuses, et toonast olukorda arvestades võib eeldada, et muudatuste eesmärk oligi lihtsustada eelkõige nende inimeste olukorda, kes majandusbuumi ajal enda majanduslikke tulevikuväljavaateid üle hindasid ja võtsid endale kohustusi, mis tegelikult käisid üle jõu.

Ministeeriumi sõnul peetigi toona kohaseks, et nõnda käitunud inimesed ei peaks oma varasemate väärarvestuste tagajärgi, mida võimendas ülemaailmne majanduskriis, kandma 30 aastat – üle poole keskmise inimese majanduslikult aktiivsest elueast –, vaid neil peaks olema ootus, lootus ja ettenähtav võimalus teatud aja jooksul oma suurtest võlgadest lahti saada ja eluga edasi minna.

Aastate jooksul on aga ilmnenud probleem – kuna aegumistähtaja langetamine ei olnud üleüldine, siis ei paranenud mitte ainult majandusliku valearvestuse teinud ja majanduskriisi ohvriks langenud inimeste olukord, vaid aegumistähtaeg langes ka neil võlgnikel, kelle puhul ei ole võimalik ja kohane rääkida majanduslikust ebaõnnest, selgub väljatöötamiskavatsusest.

Eriti oluline on see, et tähtaeg langes isikutel, kes on tekitanud võlausaldajale kahju oma õigusvastase käitumisega. Sinna hulka lähevad näiteks kurjategijad, kes on tekitanud teisele isikule kahju. Kokkuvõttes saabki probleemina välja tuua selle, et [seaduse] kohaselt aeguvad kõik täitedokumendiga tunnustatud nõuded ühepikkuse tähtaja jooksul, märgib justiitsministeerium.

Probleemi lahendamiseks kaalub justiitsministeerium kolme võimalust. Neist üks ja kõige vähemat hulka inimesi mõjutav variant oleks kehtestada üle 10-aastane aegumistähtaeg kriminaalmenetluses tuvastatud kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõuetele.

Eelmisel aastal jõustunud kohtuotsustega mõisteti säärastes kuritegudes süüdi kokku ligikaudu 6800 isikut, ent pole selge, kui paljudel juhtudel neist mõisteti välja ka kahjuhüvitis. Kui sääraste inimeste puhul pikendada aegumistähtaeg 20 või 30 aastani, oleks majanduslik mõju neile ilmselt ulatuslik.

Võimaliku riskina märgib justiitsministeerium aga, et otseselt puudutaks aegumistähtaja pikendamine säärastel tingimustel üsna väikest osa sihtrühmast. Samuti võib sellega kaasneda ebasoovitav risk, et suure kahjuhüvitise tasuma pidav kurjategija heitub tööturult ja jätkab kuritegude toimepanemist, kuna sissetulekuid mõjutaks see väga suurel määral.

Teise ja nii-öelda keskmise variandina kaalub justiitsministeerium võimalust kehtestada üle 10-aastane aegumistähtaeg kõikidele kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevatele nõuetele. See tähendab, et muudatus puudutaks laiemat hulka inimesi kui vaid kriminaalmenetluses tuvastatud süü küsimus.

Säärase asjakorralduse mõju avalduks ka neile isikutele, keda ei ole tingimata kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud, kuid kes on siiski õigusvastaselt kahju tekitanud ja kellelt on välja mõistetud kahjuhüvitis. Näiteks võib olla tegemist juhtumitega, kus kriminaalmenetlus on lõpetatud, märkis ministeerium.

Ka sellise süsteemiga kaasneks sarnane võimalik ebasoovitav risk majanduslikus ja psühholoogilises mõttes. Hüvitisele õigustatud inimeste olukord oleks ilmselt veidi parem, kuna aegumistähtaja pikendamisel suureneb tõenäosus, et nõue rahuldatakse ning õigustatud isiku majanduslik olukord paraneb.

Kolmanda ehk kõige karmima variandina kaalub justiitsministeerium endise olukorra taastamist, kehtestades kõigi kohtuotsusega tunnustatud nõuete ja muude täitedokumentidest tulenevate nõuete aegumistähtajaks 30 aastat.

Sellisel puhul oleks mõjutatud isikute hulk väga lai: kui nõue on tsiviilkohtumenetluses kohtu poolt tunnustatud ja kui võlgnik seda siiski vabatahtlikult ei täida, siis reeglina pöördub võlausaldaja nõude täitmiseks kohtutäituri poole, kes alustabki täitemenetlust.

Statistika kohaselt võeti 2015. aastal menetlusse 98 630 nõuet, millest enamik tõenäoliselt täitemenetluse käigus rahuldatakse. Täitemenetluse registri andmetel oli augusti lõpu seisuga menetluses ka 70 143 täitetoimikut, mille menetlemine oli kestnud üle 10 aasta, märkis ministeerium.

Säärase asjakorralduse puhul on kaudselt mõjutatud inimeste hulk väga lai. Kaudne mõju võib seisneda võlgniku vähenenud motivatsioonis töötada ning ametlikku sissetulekut ja vara omada, kuna sõltuvalt aegumistähtaja pikkusest võib tunduda tõenäosus üldse kunagi võlgnevusest vabaneda peaaegu olematu.

Otsene mõju seisneb nõude rahalises või varalises täitmises, seega moodustavad mõju otsese sihtrühma isikud, kelle suhtes kestab täitemenetlus rohkem kui 10 aastat, märkis ministeerium. Sellisel juhul võib aga teatud juhtudel olla tegemist märkimisväärsete rahaliste kohustustega, mille täitmine käib füüsilisest isikust võlgnikele üle jõu.

Justiitsministeerium lisas varasematele uuringutele viidates, et näiteks aastal 2011 alustatud täitemenetlustes oli nõude keskmiseks rahaliseks väärtuseks 3216 eurot, seejuures oli notariaalsetest dokumentidest tulenevate nõuete keskmine väärtus 88 594 eurot, tsiviilasja võlanõuete keskmine väärtus 2701 eurot ning kriminaalmenetluse raames välja mõistetud muude rahaliste nõuete väärtus keskmiselt 4426 eurot.

Valdavale osale kõikidest võlgnikest oleks ka üleüldise aegumistähtaja pikendamise puhul mõju justiitsministeeriumi hinnangul siiski väikese ulatusega, kuna kohtuotsusega tunnustatud nõuded täidetakse üldiselt kiiremini kui 10 aastaga.

Esialgu ei vali justiitsministeerium nendest kolmest ühtegi kindlat varianti, vaid esitab väljatöötamiskavatsuse konsulteerimiseks laiale ringile osapooltele, kellelt ootab just selles osas tagasisidet. Huvipooltel on arvamuse avaldamiseks aega novembri keskpaigani.

Konkreetse eelnõuni plaanib justiitsministeerium jõuda juba detsembrikuus ning eelnõukohane seadus on plaanitud jõustuma 2017. aasta juuli alguses.