Kaja Tampere: põhimõtteliselt põhimõtetest

Kaja Tampere. Foto: Toomas Huik

Tallinna Ülikooli kommunikatsiooni instituudi direktor professor Kaja Tampere leiab Riigiteaduste valimisblogis, et ka poliitikuile tuleb tegelikult kasuks tark valija.

Valimistrall käib täie hooga. Nagu poliitiline taidlusfestival. Kellel ilusamad kostüümid üll, kellel kaunimad mustriga sokid, kelle kabedam tantsusamm jalgades ja lõõrivam luulerida huulil. Kõik poliittaidlejad on väljanäituseks avalikkuse ette toodud. Et valija saaks valida. Et oleks mida valida.

Lubadusi sajab kaela sadu – üks ilusam kui teine ja vastupidi. Kui need lubadused kõik üles kirjutada ja hiljem ka ellu rakendada, siis võiks arvata, et oleme suutnud materialiseerida paradiisi. Aga me kõik teame, et võimatut ei ole võimalik mateeriaga haarata. Materiaalne maailm jääb materiaalseks, ja paradiisi me tegelikult siin elus ei jõua. Kahjuks.

Nüüd siis aga tuleks edasi arutleda, et kuhu me siis võiksime tahta, kui paradiisi nagunii ei saa? No me võiksime tahta head ja mugavat elu. Me võiksime tahta rikkust ja küllust. Me võiksime tahta rahu ja rõõmu. Tervist ja turvalisust. Veel igasuguseid ilusaid asju, mida me meeliülendavatel hetkedel üksteisele ju ka soovime.

Aga kui me nüüd valimiste juurde tagasi põikame ja selle nurga alt poliitikute kaunist väljanäitust uurime, siis kas see mida meile sealt praegu ahvatlevalt hõigatakse, näidatakse, kas see on see, mida me tahame selleks, et oma eluga viie aasta pärast rahul olla, kas see on see, mis meid teeb terveks ja õnnelikuks? Kas nendes kabedates poliitilistes tantsusammudes ja lõõrivates luuleridades, mida meile poliitilise taidlusfestivali raames etendatakse, on olemas võti meie hea ja ilusa elu jaoks tulevikus?

Võib olla ma eksin, kuid mulle tundub, et me petame ennast. Ka need väljanäitusele püüelnud poliitikaunitarid, kes meile kaunist tulevikku lubavad, petavad ennast. Ühed sellest fookusest, et mis on võimalik, ja teised selle rakursi alt, et mida on realistlik tahta. Petame sellepärast, et me oleme mängu viinud emotsioonide tasandile. Viinud sellesse konteksti, kus oluline ei ole mitte väärtustel, ka maailmavaatel põhinev tegutsemine, vaid tunnetel ja emotsioonidel mängimine. Hetkemõnude ihalemise tasandile oleme viinud oma mängu. Jah, kui on rikkust ja ressursse, siis võib ju endale vahel ka hetkeemotsioonidest ajendatud oste lubada. Aga kui ressursid on kasinad, siis mida on mõistlik teha? Kas anda alla ahvatlustele või siiski mõelda kainelt ja teha põhimõttelisi otsuseid põhimõttelisema tuleviku soovimise vaatenurgast.

Tänavused valimised on minu jaoks suht kummalised, sest esimest korda üle paljude aastate tundub mulle, et püüne peale välja pandud poliitkaunitarid ei veetle mind enam. Jah, nad on ilusasti end ära sättinud. Teevad kauned pöördeid ja hõikavad ilusaid viisjuppe. Aga so what? Kuidas see minu, meie Eestimaa elu kaunimaks peaks tegema? See, et meil on vaesust ja ebaõnne, see, et meil on vahel raske ja keeruline, see et meil on vahel haigusi ja õnnetusi – see on ju osa elust ning seda on kõikidel ja kõikjal. Ja naiivne oleks loota, et leidub poliitikut, kes meid kõige selle, elu tavalise, eest kaitsta suudab.

Sestap, probleem valijate jaoks on palju tõsisem. Probleem on ka Eesti jaoks palju tõsisem, kui et kes sellest poliit taidlusfestvalist lõppvooru pääsevad. Valimised ei ole «Eesti Talendi» otsingute järgmine voor. Valimised on meie põhimõttelise maailmavaatelise jätkusuutlikkuse tagatis. Ja me oma valimisotsustega deklareerime oma tahte. Oma maailmavaatelise tahte. Niisiis. Mäng ei toimu mitte värviliste sokkide ostmise või mitte ostmise tasandil vaid põhimõttelisel tasandil, kes me oleme ja kuhu läheme. Mida väärtustame ja mida hindame.

Poliitikud on nendel valimistel läinud tegelikult lihtsamat teed – kui rahvas tahab show’d, siis peab ta seda saama. Ja tõsi see on, iga rahvas on väärt oma poliitikuid ja poliitikud väärt oma rahvast. Kui on ühiskonnas jäänud mulje, et tõsisem ja põhimõttelisem arutlus meie ühise kodu saatusest ei ole nii soovitud, siis tõepoolest, saan ka pollitikutest aru – miks siis mitte viia mäng emotsioonide ja hetkenaudingutega kauplemise tasandile. Ja ega selles midagi paha ju pole. Teoreetikud ütlevad, et see on siht ja sidusrühmade tahmisega arvestamine.

Mõtlemiskoht on aga selles, et äkki oleks tervislik, riigile ja rahvale tervislik, riigi saatust ja tulevikku määravates asjades lähtuda fundamentaalsematest väärtustest ja põhimõtetest. Ja poliitikule on tegelikult palju kasulikum tark valija, põhimõtteline valija, kindlate väärtushinnangutega valija. See teeb ka teenuse pakkuja põhimõttelisemaks ja väärtuspõhisemaks. Ja teenuse pakkumise lihtsamaks.

Ehk siis, nii kaua veel, kui valimisotsused ei ole langetatud, niikaua veel on meil aega mõelda, mida me tegelikult tahame. Niikaua on meil aega otsida üles oma südametunnistuse soppidest meie põhimõtted ja väärtushinnangud. Niikaua meil on veel võimalus leida tasakaal igavikulise ja hetkelise vahel. Riigikogu valimised võiks ju olla üheks ürituseks ühe riigi ja rahva elus, kus põhimõtted kaaluvad üle hetkesoovidest ja tarbijamentaliteedist ajendatud emotsionaalsed valikud.