Väitluskohtunik: maksuväitlus kulges väheambitsioonikalt

Taavi Rõivas online-väitlemas. Foto: Mihkel Maripuu

Eilse maksupoliitika-teemalise online-väitluse kohtunik Enn Metsar leidis, et väitluse mõlemad osapooled lähenesid teemale üsna väheambitsioonikalt, sisukalt kulges aga ristküsitlus, milles mõlemad osapooled esindasid ennast väga hästi.

Väitlus maksude ja kõrgtasemel töökohtade üle algas vähetõotavalt. Taavi Rõivas lähenes kavalalt ning kirjutas kuidas Eesti on usaldusväärne riik ning kõrvutades muidu täiesti võrdseid riike, eelistab investor seda, kus maksud on madalamad. Mida rohkem majandusse investeeritakse, seda rohkem lisandväärtust toodetakse ning sel moel tulevad ka need müstilised kõrgtasemel töökohad.

See on üks väga veenev argument. Ent seesama argument - madalad maksud edendavad majandust ning majanduskasv toob riigile suurema tulubaasi, mis võimaldab kulutada rohkem raha sellele, mis on oluline - on meile tuttav juba aegadest, mil Mart Laar oli peaminister ja Siim Kallas Eesti Panga president. Oleksin tahtnud näha midagi uut, millega Eesti
majanduspoliitilist diskursust arendada. Kahjuks jäi see tulemata.

Ka väide, et muidu sarnaste riikide puhul valib investor riigi, kus maksud on madalamad, ei tõesta päriselus kahjuks midagi, kuna sellist stsenaariumi ei eksisteeri. Riigid on erinevad ning investeerimisotuse taga on mitmeid tegureid, nagu riigi asukoht, õiguskeskkond, tööjõud jne. Selle tõid Väitlusseltsi esindajad Anna ja Sten hästi välja.

Ent ka Väitlusseltsi Annat ja Steni saab ambitsiooni puuduses kritiseerida. Nad võtsid natuke liiga ohutu seisukoha. Mainiti, et «paks riik» - ehk siis riik, milles valitsussektori osakaal majanduses ja elus on suurem - oleks suuteline investeerima parema tööjõu tootmisesse. Ent huvitavam oleks olnud kui väitlusseltsi esindajad oleksid vastukaaluks toetanud majandusteooriat, mis ütleb, et ühiskond ei suuda ennast ise piisavalt hästi reguleerida ning riik peab sekkuma ning raha kulutama, selleks, et luua mitte ainult teadmistemahukam vaid ka efektiivsem ja jätkusuutlikum majandus. Lisaks Anna ja Sten oleksid võinud argumenteerida, et parim viis eelkirjeldatu saavutamiseks on makse tõsta.

Investeeringute mõju osas jäi tulemus minu hinnangul viiki. Taavi väide, et investeeringud majandusse tõstavad ühel või teisel moel meie tööjõu kvaliteeti on intellektuaalselt päris veenev. Samas on veenev ka Väitlusseltsi vastuargument, et rahal ja rahal on vahe ning need investeeringud, mida Eesti riik tahab, peaksid siia tulema meie teadmiste ja kõrge kvalifikatsiooni ning efektiivsusega tööjõu pärast.

Ristküsitluste voor oli sisukas. Mõlemad pooled esindasid ennast väga hästi ning Taavi suutis kogenud poliitikuna mitmel korral vihjata parempoolse valitsuse majanduspoliitika saavutustele. Hoolimata teravast ristküsitlusest see väitluse põhipunkte ei muutnud. Kokkuvõttes peab hindama seda kas osapooled suutsid veenda, et just nende väljapakutu on see, mis toob Eestisse kõrgtasemel töökohad.

Ma arvan, et Taavi Rõivas esitas hästi retoorikat, mida oleme harjunud Reformierakonna liikmetelt kuulma. Kahju, et ta ei olnud ambitsioonikam ning ei püüdnud värskel moel seletada miks viib soodsam maksukeskkond meie riiki jatkusuutliku majanduskasvuni.

Anna ja Sten püüdsid ja minu hinnagul suutsid, viia väitluse maksudest kaugemale. Võib väita, et madalad maksud üksi on Eesti arengustaadiumis ebapiisav ning on üksinda nüri majanduspoliitika vahend. Anna ja Sten suutsid selle punkti väga selgeks teha, samas jäi selgusetuks kas nende poolt propageeritud tegevuste jaoks on ilmtingimata vaja kõrgemaid makse. Võib-olla piisaks sellest, et riik efektiivsemalt ja targemalt toimiks?

Enn Metsar on Euroopa meister väitluses.