Ott Lumi: poliitikute liigimääraja

Foto: Repro

Kui tahame mõista, miks on poliitikute käitumine avalikkuses ja meediaruumis väga varieeruv, siis peame vaatama nende rolli poliitikasfääris, kirjutab Ott Lumi. Evolutsiooniteooria kasutamine on vaid tinglik progressi määratlus ja kõik need rollid on stabiilsel parteimaastikul vajalikud.

Pidasin hiljuti Eesti Ajalehtede Liidu aastakonverentsil «Meedia ja poliitika: ajakirjandus poliitteatris» ettekande poliitikute baasinstinktidest avalikkusega suhtlemisel. Ma poleks siiras, kui ütleksin, et tähelepanu, mida mu ettekanne pälvis, mind üllatas.

On loomulik, et poliitikamaailma telgitaguste valgustamine pakub elavat huvi. Samas, poliitikute erinevad käitumismustrid ja erinevad rollid on vanades demokraatiates ammu ära leierdatud teema. Sellise vaatenurga sensatsioonilisus Eesti kontekstis on märk meie demokraatia noorusest ja avalikkuse kogenematusest tema tunnetamisel.

Üritasin avada poliitikute suhtemustreid suhetes avalikkusega lähtuvalt sellest, mis on nende poliitilise tegevuse käivitavaks jõuks. Vürtsi lisab loole see, et kasutasin kirjeldamisel termineid evolutsiooniteooriast. Loomulikult puudub selles igasugune otsene seos poliitikutega, kes kõik käivad kahel jalal ja on valdavalt ka kõrgema akadeemilise haridusega.

Viieastmeline arengukujund australopiteekusest nüüdisaegse tüübini on seega lihtsalt tinglik progressi määratlus. Idee on selles, et kui tahame mõista, miks poliitikute käitumine avalikkuses ja sealhulgas meediaruumis on vägagi varieeruv, siis peab vaatama nende rolli poliitikasfääris.
Viieastmelist evolutsiooniteooriat aluseks võttes saab jagada poliitikud kategooriatesse.

Esimese astme poliitik on selline, kellel puudub oma programmiline platvorm. Tema poliitiline saatus sõltub parteiliidri armust. Seda tüüpi poliitikut avalikkus tihti ei tunne, ja pole ka ime. Kuna tal puudub iseseisev poliitiline tegutsemisjoon, siis ta pigem varjab end meedia eest, kui eksponeerib. Meediasse sattumine võib olla tema jaoks pigem risk kui võimalus, sest meedia on karm peegeldus reaalsusest, mida on targem ehk isegi mitte peegeldada lasta.  

Teise astme poliitiku jaoks, keda võiks evolutsiooniterminoloogias nimetada osavaks poliitikuks, on häälesaagi korjamise loogika seotud poliitilise «põllutööga». Seda tüüpi poliitik võib olla küllalt arvestatava valijaskonnaga, aga see ei põhine avaliku poliitika ega seeläbi ka meedia tegevustel.

Kui hääled korjatakse kokku oskusliku võrkturunduse kaudu, siis pole meedial seda sorti poliitiku jaoks olulist kaalu ja temagi kipub avalikkust pigem pelgama.

Kolmanda astme poliitik on selline tüüp, kes on meedia tähtsuse enda jaoks avastanud. Kuid et oma teemade kehtestamine ja avaliku tähelepanu võitmine usutaval kujul võtab aega ja nõuab püsivat tööd, siis kipub selline poliitik olema meediasuhetes üsna konarlik ja sageli kukuvad tal asjad veidralt välja.

Seda tüüpi poliitikut iseloomustab ka see, et ta kasutab ajalehe veergudele jõudmiseks sageli ka oma isikliku elu sündmusi. Ta lisab teid tundmata oma Facebooki sõbraks veidi aega enne valimisi. Ta on tubli ja aktiivne, kirjutab palju, aga avaldamist leiab paraku palju vähem. Seda tüüpi poliitiku puhul ei peaks jääma kõlama negatiivne tonaalsus.

Muidugi, sageli näevad tema tegemised kentsakad välja, aga samas põhinebki demokraatliku valitsemissüsteemi vundament just seda sorti tegijatel. Pealegi, kõik noorpoliitikud peavad selle etapi põhimõtteliselt siiski läbima. Ent on ka neid, kes jäävadki sellele astmele tammuma.

Neljanda astme poliitiku defineerisin ma kui targa poliitiku. Tal on kindlasti oma teemad, mis on talle poliitikas ainuomased. Ta tunneb meediat ja meedia tunneb teda. Temalt kui eksperdilt küsitakse kommentaare ja tal on oma püsivalijaskond.

Selline poliitik on erakonna jaoks hindamatu väärtusega. Muide, kuna ta on iseseisev ja tal on tugevad valdkondlikud teadmised, siis ei ole ta ka parteist kuidagi sõltuv ja see teeb tema väljaütlemiste ohjeldamise erakondadele sageli mõruks pilliks.

Viiendal ja tinglikult kõige kõrgemal arenguastmel seisab nüüdisaegne poliitik. Teda iseloomustab see, et ta ei ala- ega ülehinda meediat. Ta teab, et oma poliitilise profiili ja sõnumite usutavuse ehitamiseks on meedia asendamatu, aga samas teab ta ka, et valijateni jõudmiseks on olemas terve hulk teisi efektiivseid kanaleid.

Ta oskab tulemuslikult ja nähtavalt tegutseda sotsiaalmeedias ja blogisfääris. Teda eristab kõikidest teistest tüüpidest täiesti kindlalt kaks aspekti. Esiteks on ta oma tegemistes keskendunud oma valijatele, kelle profiili ja karakteristikuid ta täpselt tunneb. Teiseks teab ta, et järgmine valimiskampaania algab kohe pärast eelmiste valimistulemuste selgumist.

Minu kirjeldus poliitikute tüüpidest põhineb kokkupuutel reaalsusega, aga on loomulikult väga kõrge üldistustasemega. Paljusid poliitikuid ei oskaks ma sellel skaalal kuskile paigutada, seega ei ole see liigitus kõikehõlmav. Pealegi rõhutan, et see kategoriseerimine vaatleb poliitikuid lähtuvalt nende suhtlemistüübist avalikkusega – valijate ja meediaga.

Pärast seda konverentsi vestlesin ühe Eesti tippajakirjanikuga, kes küsis mult, miks on meil siis üldse vaja selliseid poliitikuid, kellel pole sageli oma seisukohti ja kellest pole seega midagi kasu.
Me ei jõudnud sel teemal kohapeal pikalt arutleda, kuid hiljem sellele mõeldes meenus mulle kunagi president Merile välismeedia poolt esitatud küsimus, et kas teil Eestis on ka maffia.

Meri vastas, et meil on maffia, viski ja kõik muu, mis ühes korralikus Euroopa riigis olemas on. Selle analoogia põhjal tõdegem, et meil on ka väga erinevat tüüpi poliitikuid, esindatud on kogu palett tema kirevuses. Aga see ongi avatud ühiskonna ühiskond.

Itaalias valiti alles hiljuti parlamenti endine pornonäitleja. Sama elukutse endine esindaja liitus ka kunagi selle parteiga, mille tegevjuhiks ma ise olin. Mäletan, et minu avalikku seisukohavõttu, et ma ei näe probleemi tema liitumisel erakonnaga, suhtusid toona väga kriitiliselt nii mitmed erakonnakaaslased kui ka osa avalikkusest.  

Põhjus, miks ma üleüldse otsustasin ettekandes esitatud mõtete täienduseks leheveergudel polemiseerida, seisneb selles, et online- ja kollane meedia võttis minu teesidest välja mõningad sensatsioonimaigulised kujundid ja paralleelid. Pealkirjad nagu «Ekspoliitik paljastas riigikogulaste arengutaseme» ja «Ekspoliitikust suhtekorraldaja andis poliitikutele karmi hinnangu» on ilmselged liialdused.

Ma ei andnud mingit hinnangut, ma kirjeldasin reaalsust. Sellest võis jääda ekslik mulje, nagu oleksin ma rünnanud parteisid. Vastupidi. Ma olen pidevalt olnud tugevatel parteidel põhineva valitsussüsteemi kaitsja ja usun sellesse siiani osalemata ise enam praktilises poliitikas.

Erakonnasüsteem, eriti stabiilne ja suhteliselt korrastatud, nagu Eestis praegu, on harjumatu, sest see põhineb hierarhial ja selgel karjäärisüsteemil. Hierarhiatesse suhtub meie kaasaja egalitaarsusele püüdlev kollektiivne aju üha negatiivsemalt, aga tuleb siiski mõista ja aktsepteerida, et korrastatud valitsemissüsteemi seisukohalt on hierarhia paljudes aspektides endiselt asendamatu.

Ka lähenevate valimiste eel ei maksaks end lasta hullutada silmamoondusest, et parim poliitik on antipoliitik ja ainus vaba mees on vabatmees. Eestis kui suhteliselt klassikalises Põhjamaade ja Kesk-Euroopa valitsemissüsteemide segamudelis on keskne poliitika kujundaja just erakond.
Ja pole midagi teha, kui tahta poliitikas efektiivselt kaasa lüüa, siis saab seda teha vaid poliitiliste erakondade kaudu.

Ja sellest tulenevalt valib ka tark valija, kes ei taha oma häält lasta raisku minna, erakondi, mitte kõiksugu muid singulaarseid ja kollektiivseid kaootiliste seisukohtadega nähtusi. Ma ei ole põhimõtteliselt vastu ka erakonnavälistele demokraatia ilmingutele. Ka neid on vaja, aga nad ei asenda institutsionaliseerunud esindusdemokraatiat.

Tavavalijad muidugi ei pea ennast kurnama sellega, et mõelda, mis rolli üks või teine poliitik reaalselt kannab, aga meedia ja avalik arvamus võiks seda küll selgemini teadvustada.

See, kui me teadvustame eri võimukandjate erinevat tegevusloogikat ja erinevaid rolle, võimaldab meil valitsemissüsteemiga adekvaatsemalt suhestuda. See on ka parteide enda huvides, et avalikkus nende sisemist toimimist ja rollijaotusi paremini mõistaks, sest selle kaudu saab vähendada teatud määral põhjendamatut kriitikat osa tüüpi poliitikute aadressil.  

Osa parlamendisaadikuid näiteks tõepoolest ei hiilga aktiivsusega riigikogu kõnetoolis, aga sageli on nende roll muudes poliitiku töölõikudes strateegiliselt oluline ja seda ei hinnata vääriliselt. Teisalt – loomulikult võiks paljudesse poliitikutesse suhtuda ka märksa kriitilisemalt, lähtudes põhimõttest, et kellele on antud rohkem eeldusi ja võimalusi, sellelt võiks ka rohkem nõuda.

Tipp-poliitikutelt ootame ikkagi ennekõike ühiskonna eestvedamist ja uusi ideid, mitte rikkiläinud grammofoni kombel oma ideoloogiliste teeside korrutamist hetkest, kui kaamera või mikrofon lähedusse satub.

Ja veel. Usun, et poliitikute tüüpidest ja rollidest kõnelda on järgmist poliitikatsüklit arvestades vägagi kohane. Olukorras, kus ühiskonna väärtuspilt ja seoses sellega ka parteimaastik on suhteliselt selgelt välja kujunenud, muutubki peamiseks strateegiliseks küsimuseks see, milliseid kvaliteete kannavad need inimesed, kes selles stabiilses keskkonnas otsuseid teevad.

Ehk kui tsiteerida kurikuulsat klassikut – Leninit –, kaadrid otsustavad kõik. Seda otseselt nii poliitilises konkurentsis kui kaudselt riigijuhtimise kvaliteedi seisukohalt vaadatuna.


Autor oli üks Res Publica asutajatest ja selle peasekretär 2003–2005. Aastatel 2006–2007 oli ta IRLi kaaspeasekretär 2006–2007. Lahkus poliitikast 2009. aastal ning on praegu suhtekorraldaja ja Tallinna Ülikooli riigiteaduste õppejõud.

Artikkel põhineb Eesti Ajalehtede Liidu aastakonverentsi «Meedia ja poliitika: ajakirjandus poliitteatris» ettekandel.

Poliitikud evolutsiooni terminoloogia abil 

Australopiteek-poliitik

•    Puudub personaalne poliitiline agenda.

•    Hoiab kinni tubasest tööst.

•    Staatus sõltub parteiliidri armust.

•    Ohutu, sest valijad ei tunne teda nagunii.

•    Käitumine meedias: põgeneda!

Osav poliitik

•    Teadvustab meediat, kuid ainult teoreetiliselt.

•    Puudub iseseisev poliitiline agenda.

•    Tubli «põllutöö» toob hea häältesaagi.

•    Käitumine meedias: pelglik, kuid tunneb kohalikku reporterit. On valmis olema kohatäide.

Püstine poliitik

•    Väga edev, kuid isikliku agenda puudumine teeb ta agressiivseks.

•    Liigisisene lahknevus: osal neist on oma püsivalijad, osal mitte.

•    Käitumine meedias: pildile iga hinna eest! Aktiivne Facebooki kasutaja. Peasekretäri ja meediajuhi jaoks tüütu, arvamus­toimetajale õudus­unenägu.

Tark poliitik

•    Oma teemad.

•    Aja­kirjanikud teavad teda ja tema teab ajakirjanikke.

•    Laiskusele kalduv.

•    Püstise poliitiku põhivaenlane.

•    Käitumine meedias: püsivalijatega ja iseseisev. Armastab esineda arvamus­lugudega ja debati­saadetes. Erakond hindab teda, meedia leiab ta ise üles.

Nüüdisaegne poliitik

•    Tunneb valijaid ja alustab nendega tööd kohe pärast valimisi. Mõistab meediat.

•    Käitumine meedias: ei ala- ega ülehinda meediat, kasutab otse­suhtlust, oskab käituda sotsiaal­meedias. 

Mõned tähelepanekud käimaolevast valimiskampaaniast

•    Kampaania on alati poliitilise maastiku üldseisu nägu

•    Poliitikud sotsiaalmeedias = šimpansid New Yorgis

•    Erakonnad on toonud vähe esile originaalsete seisukohtadega poliitikuid.

•    Erakonnad jäid kampaania algusega hiljaks, see andis Reformierakonnale võimaluse määrata teema ja toon.

•     Poliitikud on kampaanias meedia (loe: PR) võimalusi alahinnanud ning reklaami võimalusi ülehinnanud.

•    Ajakirjanike nõudlus on suurem kui poliitikute pakkumine, see võinuks olla võimalus üksikkandidaatidele, kuid viimased ei kasutanud seda.

Allikas: Ott Lumi