Päevatoimetaja:
Anu Viita-Neuhaus

Kohus lubas Paljassaare tee varjupaigas koeri hoida

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Loomade varjupaik ümbritsetakse müraseinaga, et koerte haukumine ei häiriks naabreid.
Loomade varjupaik ümbritsetakse müraseinaga, et koerte haukumine ei häiriks naabreid. Foto: Erik Prozes

Tallinna ringkonnakohtu määrusega lubatakse Tallinna linnal Paljassaare tee 85 asuvas hoiupaigas koeri hoida.

Tallinna halduskohus keelas esialgse õiguskaitse korras 1. juuli 2016 määrusega Tallinna linnal koerte majutamise Paljassaare tee 85 asuvas varjupaigas. Ringkonnakohus tegi, 11. oktoobril 2016 määruse, millega tühistas halduskohtu poolt 1. juulil 2016 kohaldatud esialgse õiguskaitse. Kokkuvõttes pidas Ringkonnakohus avalikku huvi koerte majutamiseks Paljassaare tee 85 varjupaika piisavalt kaalukaks, et lubada seda teha juba kohtumenetluse ajal, teatas linnavalitsuse pressiteenistus.

Ringkonnakohus leidis, et on ebausutav, et siseruumides peetavate koerte haukumine võiks olla sedavõrd vali, et tuua kaasa kaebajate hooneteni leviva müra lubamatult kõrge tasemel. Eelmise aasta statistika näitab, et varjupaigas viibib keskmiselt 14 koera, kellest neli on alla ühe aasta vanused. Kuivõrd varjupaigas on 26 siseboksi, on ilmne, et kõiki koeri ei peeta õues.

Tallinna linn peab tagama, et varjupaigast lähtuv müra jääb lubatud taseme piiridesse. Selleks on võimalik koeri vajadusel paigutada nii, et nende haukumise negatiivsed mõjud oleksid minimaalsed. Koertega jalutamist varjupaigas asuval jalutusplatsil ja läheduses paikneval looduslikul alal on võimalik korraldada nii, et koerte haukumine ei võimendu ja on ümbruskonna elanikele kõige väiksema mõjuga. Väliaedikutes peetavaid koeri on võimalik paigutada selliselt, et nad ei asu lähestikku või kõrvuti asetsevates boksides.

Ringkonnakohus arvestas esialgse õiguskaitse määruse tühistamisel ka koerte ja nende omanike huvidega. Kui koeraomanik ei tulnud oma koerale koheselt varjupaika järgi, tähendas see siiamaani seda, et koer transporditi mõnda teise Varjupaikade MTÜ opereeritavasse varjupaika Pärnus või Rakveres. Pikk transport võis avaldada negatiivset mõju nii koertele kui ka nende omanikele, kes pidid ootama kuni nende koer tagasi Tallinna transporditakse. 

Tagasi üles