Ega ma kooliajal ka kõhn olnud, ikka rohkem selline ümarik. Kui kehalise kasvatuse tunnis köit mööda üles ronida või üle kitse hüpata ei jaksanud, sain õpetajalt lasku tagumikule. Hiljem, ülikooli ajal, kui oli palju tegemist ja vähe süüa, olin normaalkaalus. Hiljem hakkas kaalu juurde tulema. Esiteks on mu ainevahetus selline laisavõitu, teiseks on kogu mu tööelu saatnud üks pidev stress. Ei tea, kuidas ma pole kunagi rahulikult elada suutnud. Lisaks on töö põhiliselt istuv olnud.
Ei saa öelda, et ma midagi ette poleks võtnud. Käisin kümne aasta eest isegi magu lõikamas, kuid seda kõige radikaalsemat varianti, kus maost jääb ainult väike osa alles, ei julgenud teha. Tegelikult on see haigus peas kinni. Mida rohkem sööd, seda suuremaks magu venib ja kaal muudkui tõuseb. 35 kilo võtsin alla, aga kümme sellest sõin peagi tagasi. Minu maksimumkaal oli 173 (aastatel 2003-2004), praegu olen 135 kilo raske.