Hanneli Rudi: Ekvatoriaal-Eesti

Hanneli Rudi Foto: Peeter Langovits

Isegi eelmine kuum suvi ei suutnud muuta minu veendumust, et Eesti on põhjamaa, kus parimal juhul on neli aasta­aega, halval aga üheksa kuud kehva suusailma ning ellujäämiseks on hädavajalikud kolm korralikku K-d ehk kummikud, kampsun ja kilejope.

Mõnda hiljuti korda tehtud raudteejaama sattudes jääb aga mulje, nagu asuks Maarjamaa kusagil ekvaatori lähedal ning kõige suurem probleem siin kandis on seniidis lõõskav päike. Euromiljonite toel korda tehtud perroonid näevad moodsad välja, ainult et nende projekteerija pole absoluutselt arvestanud Eesti kliimaga, kus sõltumata aastaajast ülepäeviti sajab või puhub tugev tuul.

Rongiootajal pole siis kuhugi varju minna, sest kolme meetri kõrgusel asuvast varikatusest oleks abi vaid juhul, kui päike paistaks otse lagipähe. Mõnel pool on veel püsti kunagised raudteejaamad, aga enamasti seisavad need hüljatuna, uksed-aknad kinni löödud, ja sisse sinna enam ei saa.

Loomulikult võib soovitada minna jaama õigeks ajaks, et seal mitte liiga kaua oodata. Aga nagu tõestas tänavune talv, pole rongiliikluses kaose tekitamiseks vaja korralikku tormi. Piisab vaid kümnest helbest minutis, kui rongid hakkavad sõitma vaba graafikuga ja siis tuleb, nagu näitas isiklik kogemus, rongi oodata mitte enam viis, vaid nelikümmend minutit.

Lähiaastatel on kavas korda teha kõik sadakond rongipeatust ning selleks kulub väidetavalt 250 miljonit Eesti krooni ehk ligi 2,5 miljonit ühe peatuse kohta. Kas tõesti on üks lihtne, kuid praktiline varjualune nii kallis, et selleks enam raha ei jagunud, või on probleem hoopis suhtumises?

Viimased paarkümmend aastat on Eestis püütud hakata elama nii nagu läänes. Ainult et erinevalt meist lääneriikides hoolitakse inimestest, isegi oma klientidest. Ma ei usu, et Saksamaal lubataks kellelgi kavandada mõnda rongi- või bussipeatusesse pinke, kus istudes pole võimalik selga toetada, sest seljatoeni normaalne inimene lihtsalt ei ulatu. Olgu need pingid silmale nii ilusad vaadata kui tahes. Eestis on see aga ka tänapäeval täiesti võimalik.

Ega perrooniuuendajad pole esimesed, kes oma sihtrühma vajadustega ei arvesta. Paarkümmend aastat tagasi hakati suure hurraaga rajama kaldteid, et oleks nagu läänes. Pandi paar raudlatti maha ja kaldtee oligi valmis ning linnuke kirjas.

Suurt osa neist kaldteedest aga ei kasutata, sest see käib üle jõu lapsevankrit lükkavale noorele emale, ammugi siis ratastoolis olijale. Kurb, aga selline suhtumine näib valitsevat ka tänapäeval. Eriti kurb on aga see, et kasutajatega ei arvestata rajatiste puhul, mida lähema poole sajandi jooksul ilmselt uuendama ei hakata.