Seega on poolakatel aega venitada mõlema laevaga kuni kümme kuud. Alles siis tiksuvad leppetrahvid nende jaoks nulli. Kuidas poolakad sellise hinna – 31,5 miljonit eurot laeva pealt – endale välja rääkisid? Väidetavalt käis see kergelt. Esimesed kaks korda olevat Remontowa eestlastele lihtsalt ära öelnud, sest neil olevat tehases tööd ees.
Kui nüüdseks sama projektiga seoses miljonite eurode ulatuses altkäemaksu võtmises kahtlustatav sadama eksjuht Allan Kiil kolmandatki korda poolakate ukse taha ilmus, oli ilmselge, et eestlastelt võib küsida ükskõik millist hinda.
Eesti riigifirma oligi valmis poolakad sõna otseses mõttes üle kuldama. 31,5 miljonit eurot tundub arusaamatult kõrge hind, kui arvestada, et analoogsed laevad valmivad Türgis enam kui kaheksa miljonit eurot tükist odavamalt.
Türgi laevaehituse kvaliteedi üle pole praegu mõtet spekuleerida. Näiteks Saksamaal oldi valmis samal ajal ärimees Vjatšeslav Leedole ehitama uut parvlaeva hinnaga 23 miljonit eurot. Kui Leedo ja tema kompanjon Olav Miil tellinuks kaks laeva, langenuks hind 22 miljonile.
Tallinna Sadama argument, et poolakad pingutavad laevade ehitamisel, sest kardavad, et tellija võib loobuda ja laevad neile kätte jätta, ei kõla usutavalt. Miks? Üldist laevaehituspraktikat järgides peab Eesti pool olema praeguseks kinni maksnud ligi 60 protsenti laeva hinnast. Laevu Poolasse jättes kingitaks Remontowa tehasele sisuliselt üle 16 miljoni euro, mis on valmimise lõppjärgus olevale Tõllule praeguseks kulunud.
Ja kui uus laev poolakatele kätte jääkski, leiaksid nad sellele kindlasti uue ostja, ehk teeniksid teist korda vaheltkasu. «See laevade kättejätmise lugu on jah kellegi helesinine muinasjutt,» tõdeb üks rahvusvahelise kaliibriga merendusettevõtja.