/nginx/o/2016/10/06/5928327t1hc6eb.jpg)
Kui miski aitab piiluda Eesti vastse riigipea Kersti Kaljulaidi esimestel avalikel esinemistel kantud tõsisevõitu maski taha, siis tasub jälgida seda, mis on juhtunud temaga siis, kui ta on vahetanud töised kostüümid sportliku riietuse vastu.
Kui miski aitab piiluda Eesti vastse riigipea Kersti Kaljulaidi esimestel avalikel esinemistel kantud tõsisevõitu maski taha, siis tasub jälgida seda, mis on juhtunud temaga siis, kui ta on vahetanud töised kostüümid sportliku riietuse vastu.
Kersti Kaljulaid polnud juba nõukogude aja lõpus Tartu ülikoolis bioloogiat õppides mugav vastane. Nagu ikka tudengite seltskonnas, noorte inimeste vabas õhustikus, kombati ja kostitati üksteist väikeste torgetega. Torgati Kaljulaidigi, kes polnud ju toona enamat kui üks paljudest. Tõsi, pisut siiski eristuv. Nimelt selle poolest, et püsis pidevalt fokuseeritud. Lahtiseletatult: teadis selgelt, mida tahab; teadis, kuidas seda saavutada; ja saavutas selle, mida tahtis. See ei ole just sageli esinev omadus – jah, just omadus, mitte poos – nii noorte inimeste hulgas.
Niisuguseid ei maksa väga torkida, isegi lõõpides mitte.