Homme 85. sünnipäeva tähistav Heljo Mänd märkis intervjuus Postimees.ee’le, et tunnetab alles viimastel aastatel seda, kui palju tema raamatutest ja temast lugu peetakse.
Juubilar Heljo Mänd: inimesed julgevad alles nüüd oma armastust näidata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kümnete raamatute ja luulekogude autor Heljo Mänd võttis täna Nõmme raamatukogus toimunud juubeliüritusel vastu õnnitlusi, kuulas laste luuletusi ja vaatas katkendit Estonia etendusest «Mõmmi jõuluaabits».
Pärast ametliku osa lõppu jagas Mänd lastele ja suurtele autogramme ning järjekord ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Häbelikud lapsed lasid nime oma kapsaks loetud või uude raamatusse kiiresti sisse kirjutada, eakaaslastega jätkus Männil aega ka pisut vestelda. Korraga kummardas üks laps tugitoolis istuva Heljo Männi kohale ja kallistas teda pikalt ja soojalt. «Vot see jääb mulle küll kauaks meelde!» pahvatas juubilar heldinult.
Kas sel aastal ilmunud mälestusteraamatu «Nõgesed ja nartsissid» kirjutamine oli vahelduseks hoopis teistmoodi töö?
Jah. No mitte 100 protsenti, sest ma olen memuaare ennegi kirjutanud, aga need on kirjanduslikud memuaarid. Kui ma muidu alati kirjutaksin väga pikalt, siis nende siht oli see, et ainult üks lehekülg. Ja sellel ühel leheküljel pidin ma ära andma sündmuse, selle inimese karakteri, kellest ma kirjutasin, ja ka ennast kuidagi sinna sisse panema – ja kõik ühel leheküljel!
Ise seadsite selle piiri endale?
Ise, ise. Sellepärast, et ma mõnikord lähen paljusõnalisusesse, aga nüüd harjutan endal sõna vähemaks.
Kui palju te üldse teoseid kokku olete kirjutanud?
Ma ei ole täpselt lugenud, aga nüüd hakkab sinna 150-le lähenema.
Ja jaksu ning mõtteid, mida kirjutada, on küll veel?
Kirjutamise jaksu on. Mõtteid on nii palju, et ei jõua lugeda. Aga kuidas füüsis vastu peab, seda ei tea. Aga kirjutamine on rõõm, rõõm annab jõudu. Ja nägite ise – missugune austus siin on!
Mida sellised üritused teile üldse teie jaoks tähendavad? On see ehk kurnav?
Jah, ega ma armastan üldiselt rohkem kodus olla, ma ei ole pidutseja. Aga need on sellised hetked… Ma ütleksin oma naabrinaise sõnadega. Ta ütleb: «Ma imetlen, kust sa niisuguses vanaduses veel võtad ideid, mõtteid-mälestusi, kuidas sul saab nii täpselt meeles olla? Aga kui sa igapäevases elus oled, siis ma ei saa aru, et sa oled kirjanik, sa oled täpselt nii nagu meie.» Ja kui niimoodi öeldakse möödaminnes, see on minu jaoks kõige suurem tänu. Ja ma tahan, et ma ikka jääksin edasi selliseks, nagu meie kõik oleme, et pea ei paneks mind pööritama.
Vist enam ei ole ohtu – kui nende aastakümnetega pole läinud?
Aga varem ei olnud niisugust austust kah, see on ikka viimastel aastatel tulnud.
Kas on hakatud rohkem välja näitama?
Inimesed on avatumaks läinud, nad julgevad oma armastust näidata.
Kui te igapäevast elu elate, mille peale siis mõtlete?
Teate, ma hakkan juba ühiskonnast irduma. Ma väga vähe käin väljas ja ma olen öelnud, et see jääb mu viimaseks juubeliks, kui ma välja tulen. Kui ma veel elan, ma võin ju veel elada, aga ma ei taha enam pildil olla.
Parema meelega tegelete kirjutamisega ega mõtle muredele?
Jah, neid on niivõrd palju.
Millal te selle otsuseni jõudsite, et ei pea kõikide eluvooludega kaasa sõudma?
See tuli siis, kui olin sunnitud loobuma. Pidin otsustama, kas ma olen kultuuriinimene, kas ma käin teatris, kontserdil, loen hästi palju raamatuid, või kirjutan. Aga ma valisin endale kirjutamise – siis, kui ma oskasin loobuda. Sest minule sobib see kõige rohkem.
Millest te ideid ammutate?
Ainult elust. Minul tuleb elu koju kätte. Mul on nii palju lapsi, lapselapsi, sõpru – nemad tulevad mulle külla, elu keerleb!