Brüssel õpetab eestlastele kannatlikkust

Märt Hiietamm ostab kohvikust kiire eine, tema sõnul saab osta supermarketist musta leiva sarnast asja, mille säilivusaeg on terve kuu. Foto: Kristjan Teedema

Eestlased kaovad sinna nagu mutiauku ja suur osa ei tule tagasi – mis koht on Brüssel, mida paljud kohapeal käinud peavad üheks kõige igavamaks Euroopa pealinnaks, ent kuhu valdav osa eestlastest pole tegelikult jõudnudki?

Ülemilitariseeritud Nõukogude Liidust jõudsime vaba maailma rüppe, ent 2004. aastal poleks keegi aimanud, et 2016. aasta sügisel seisavad Brüsseli tänavanurkadel automaatidega sõdurid ning lennujaamas tuleb läbida topeltkontroll.

Aga inimesed on siin endiselt sõbralikud, nad lobisevad sinuga sundimatult oma Brüsseli murrakus prantsuse keeles ega hooli üleliia sellest, kas sa samaga vastad. Lauale tuuakse ämbrike, mille küüslaugukastmes külitavad rannakarbid (17 eurot pangetäis) maitsevad Belgia kloostriõlle ehk trappisti (6 eurot pool liitrit) alla imetabaselt. Öise vanalinna tänavail hulkujat tervitavate kerjuste kontsentratsioon ei erine aga kuigivõrd 1990. aastate alguse Tallinna omast.